Roheliseks kasvamine

Raamat "Roheliseks kasvamine" on üsna laiahaardeline ülevaade väga erinevatest keskkonnateemadest. Plusspoolele saab kahtlemata panna väga mitmeid praktilisi näiteid ning ka hulka viiteid erinevatele allikatele, mille kaudu oma teadlikust tõsta. Seda oleks mõistlik kasvatuslikul eesmärgil lugeda eelkõige keskkonnateemadest kaugemalseisvatel inimestel, kuid paha ei teeks lugemine ka teistele. una raamat põhineb enamuses blogisissekannetel, siis on teemad erinevad, aga samas on ka palku igapäevaseid näiteid tölplusest ja ajuinvaliidsusest. Teemad on valdavalt prügikesksed, et kuidas päästa maailm jäätmeuputusest ja ressursside arutust raiskamisest. Siinkohal ei teeks paha meenutada, et ressursid on igal pool ja igal ajahetkel piiratud. Ja see, mis kasutatud, reeglina tekkib uuesti aeglaselt (puit), mõningal juhul ei teki üldse (nafta, põlevkivi, kivisüsi). Teemadele lähenetakse mitmest küljest, mida saaks teha tavainimene, mide peaks tegema kaubandusketid jne. Ehk kuidas elada moraalselt ja õigesti keskkonna seisukohalt. Samas jääb palju küsimusi lahtiseks ja neid tekkis isegi juurde, aga see ongi üks eesmärke, et inimene õpiks küsima endalt ja seetõttu ka MÕTLEMA. Tekst on ka lihtne ja kergesti loetav. Igaljuhul mulle jättis väga sügava mulje. Ütleme siis nii, et inimeseksoleku algõpetus.

Udumäe Kodutütar

Mastaapne lugu, mis kestab pea sajandi ja seda vaid natuke rohkem kui poolesajal leheküljel. Omamoodi saavutus seegi. Raamat räägib metsavend Alfred Käärmani armastusloo ja tema vaate Eesti elule ja väärtustele läbi pilguheidu 20 sajandi jooksul. Huvitav, ent mitte liiga huvitav lugemine. Kerge õhtusisustus, milles põimub ajalugu, armastus ja püsiväärtused. Omamoodi teos igaljuhul.

Jah, härra minister

Sarjast pole ma ühtki osa näinud, aga raamat oli suurepärane. Parim huumor pärineb ikka reaalelust (kuigi raamat on fiktsioon) ja raamatut võibki käsitleda stereotüüpide hüperreaalsusena. Ehk sellena, kus paljuski tegeliku elu käitumismustreid võimentatakse (Eestis on väga edukalt seda võtet kasutanud Andrus Kivirähk). Ehk siis mõttemallide võimendus kuni absurdini. Inglased oskavad seda hästi. Samas on raamat ka väga õpetlik lugemismaterjal, adumaks nö standartseid ametniku ja poliitiku mõtteid oma rollis. Ehk siis rollide karakteriseeringut. Geniaalsed näited riigi parimast haiglast, sellest, miks igati mõistlik otsus hea ei ole, erinevatest võtetest kuidas manipuleerida poliitikute, meedia ja kõige muuga ning kuidas varjatult end sõbralikus islamiriigis täis juua, on vaid murdosa arvukatest meeldejäävatest ning õpetlikest lugudest. Poliitikutele võiks see kohustuslik kirjandus olla :). Igaljuhul soovitan kõigile seda lugeda ja ise ilmselt lähitulevikus võtan ette "Jah, härra peaminister" lugemise. Pikemalt pole mõtet kirjutada, raamat räägib enda eest.

Detsembrikuumus

Eesti kinokunst on tõusuteel. Detsembrikuumuse näol on tegemist järjekordse väga hea filmiga, mis omas žanris üks paremaid. Kui vaadelda seda puhta action filmina, siis kindlasti parim. Ka ajaloolise poole pealt väga hea, valgustamaks üht olulist sündmust Eesti Wabariigi ajal - mis oleks võinud lõppeda väga ohtlikult kogu Eesti iseseisvusele. Aga iga mõtlev inimene saab sündmuse olulisusest niikuinii aru. Film jättis sisu poolest nagu öeldud hea ja kaasakiskuva mulje. Veidi küll häiris otseste paralleelide tõmbamine pronksöö sündmustega, tuues ajalugu seega tänapäeva, samas seda aktualiseerides. Kuid ajaloost õppimise seisukohalt oli tegu kavala lükkega. Ehk siis tänaseid eesmärke silmas pidades oli tegu õige lahendusega, kuigi ajalooline pilt võis selle käigus veidi teiseneda. Aga filmile viis pluss. Eesti vajab rahvuslikke suurfilme ja peale Nimesid marmortahvlil ongi pikk paus olnud.

Obama

Räägiks mõne sõnaga ka vastvalitud USA presidendi tugevatest külgedest ja tema ees avanevatest võimalustest. Kuigi olin McCaini toetaja, usun, et ka Obama oli hea valik. Välispoliitikas ei ole ta ka õnneks jõumeetodeid välistanud, seega on lootust, et USA hambutuks siiski ei muutu. Ent problemaatilisim aspekt Obama juures on mõningane ettearvamatus Vene suunal, mis nii Eesti kui maailma julgeolekut silmas pidades on ülioluline. Lugesin, kuidas üks idioot kirjeldas McCaini puhul ohtu, et suhted Venemaaga teravnevad, ning kuna Eesti asub nö võitluse eesliinil, siis on hea, kui USA ja Venemaa saavad hästi läbi. Sellist lollust on raske kommenteerida. Aga üritan siiski. Esiteks Venemaa huvid oma “lähivälismaal” ei kao kuhugi. Kui USA-Venemaa suhetes aga valitseb “sula”, siis Venemaa tegevuse kohta ilmselt kriitika ja tähelepanu väheneb, sest USA on ainus jõud, kellel selles vallas miskit mõjujõudu ja algatusvõimet on. Muidugi jah, Venemaa toetus Venezuelale, Kuubale jms riikidele võib nõrgeneda (mis on ka rahvusvaheliselt oluline) hea tahte märgiks – et ei käida sellega USA-le pinda. Aga Venemaa neoimperialistlikud huvid domineerida/allutada naabermaad ei kao mitte kuhugi, sõltumata sellest, kas suhted USA-ga on head või halvad. Heade suhete korral USA ja Venemaa vahel lihtsalt kaotaksime oma liitlase toetuse tugevuses ja see ei ole kindlasti hea. McCain oleks kindlasti siinkohal olnud kindlam valik.

Teine kartus Obama suhtes on, et USA majandus- ja sotsiaalsfäär saavad senisest vasakpoolsemate algatuste tunnistajaks – pikaajaliselt aga see seob liigselt ressursse ja seeläbi kahandab USA konkurentsivõimet ja sellest tulenevalt ka mõjukust rahvusvahelises elus. Igaljuhul loodan, et väga majandusse sekkuma ei hakata ja, et ka mingeid kolossaalseid sotsiaalseid meetmeid rakendama ei hakata. USA edasiviiv jõud on siiski konkurents ja ise hakkama saamine.

Obama võit pakub aga ka suuri võimalusi. Esiteks juba mustanahalise presidendi olemasolu annab tohutu moraalse autoriteedi – näite, et American dream töötab ka päriselus. Sellega kaasneb ka USA moraalse jõu tõus rahvusvahelisel areenil, ehk teisisõnu USA sõnumi tõsiseltvõetavus ja õiguspäraseks pidamine kasvab, mis toob kaasa ka USA võime tõusu õpetajarollis tegutseda.

Ka suur muutuste ootus avalikkuses (nii USA-s kui maailmas tervikuna), annab võimaluse algatusi edukalt realiseerida ja neile toetust leida. Rahvusvaheliselt võimaldab see ilmselt ka edasiminekut nii mõnegi kitsaskoha lõikes. Ka näiteks Lääne liitlassuhete tugevdamisel, mis globaalses plaanis on ülioluline, kaitsmaks liberaalseid väärtusi (demokraatia, sõnavabadus, inimõigused jms).

Teemana on veel oluline keskkond – just selles on Obama roll eriti positiivne, kuna just keskkonnatingimustest tulenevad ilmselt tõsiseimad ohud inimkonna püsimajäämisel ja planeedi elukõlblikkuse säilimisel. Obama on väljendanud toetust Kyoto lepetele ja kavatsust teha keskkonnateema ka USA jaoks oluliseks. Loodetavasti ei toimu märkimisväärset langust moraaliküsimustes, kuigi demokraatidelt võib seda oodata.

Usun, et Obamas ei saa naiivset ja pehmet presidenti, mida on kardetud (on ju näiteks tema nõuandjate rollis ka Z. Brzezinski), pole ta ju välistanud ka sõjalist lahendust Iraanis ning on vajadusel valmis pommitama Pakistani alasid, saavutamaks võitu Afganistanis. Ütleks kahtlusega, ent siiski lootusrikkalt, et New Hope on alanud.

16 aastaselt valima

Leian, et ettepanek anda valimisõigus alates 16-aastaseks saamisel on igati mõistlik. Alustuseks võiks seda rakendada KOV tasandil (ühtlasi koos kandideerimisõigusega). Ja hiljem viia sisse ka riigitasandil. Täiesti nõus, et teema vajab põhjalikku analüüsimist seoses teiste teemadega, kus kehtib vanusepiirang. Samas saab piiranguid ja kohustusi kehtestada ka täisealistele – ka praegu pääseb valima 18, aga kasiinosse 21 aastaselt. Seega ei näe ma, et üldiselt tuleks väga oluliselt vanusepiiranguid õigustele ja kohustustele leevendada. Valimiste puhul on küll tegu äärmiselt olulise põhiseadusliku õigusega, ent lähtuvalt maksimaalsest kodaniku kaasamisest ühiskonnaelu korraldamisse, peaks siin ka võimalused suuremad olema.

Mis puutub seda, kas 16 aastane on piisavalt küps valimisteks, siis leian, et sama võib iga inimese käest küsida. Siinkohal oleks pigem valimistel osalemisõiguse andmiseks kohane korraldada test/küpsuseksam. Ma pole sugugi kindel, et earühm 16-18 kõige lollimad ja ebaküpsemad oleks. Aga nagu öeldud, ma arvan seda. Et tõde selgitada, see nõuaks põhjalikuma uuringu korraldamist.

Siin ongi valiku koht – kui tahta maksimaalset kvaliteeti, oleks test osalemiseks mõistlik, kui maksimaalset kaasatust, siis lai valijaskond. Paraku ei tähenda lai osalus paremat kvaliteeti, ega hakka kahjuks ka ilmselt kunagi tähendama. Küll aga suurendaks valimisea langetamine osalust, olen selles kindel ja seeläbi ka noorte mõju poliitikutele.

Ettepanek, mis annab alaealise lapse vanematele iga lapse kohta lisahääle, vääriks kindlasti ka toetamist. Sellega saavutatakse olukord, kus igal kodanikul on üks hääl, kuid alaealise häält kasutab kuni tema täisealiseks saamiseni tema vanem. Et tagatud oleks võrdsus, siis võiks 1. lapse lisahääl minna emale, 2. oma isale jne. Aga tehnilised üksikasjad on diskussiooni käigus lahendatavad. Keerukust uus süsteem tõstaks, aga samas suurendaks oluliselt nende osakaalu, kes tuleviku heaks rohkem panustanud. Ehk otsesemal öeldes oleks õiglasem.

Keha riis

Sellist filmi sai Sõpruses vaadatud, käimas Portugali filmide nädal nimelt. Siiani üks mõttetumaid filme (hetkel meenuvatest konkurentsitult mõttetuim), mida olen vaadanud. Vaadata 2 tundi sisutute inimeste mittemidagi sisaldavat olesklemist, millel puudub igasugune eesmärk ja kus sõnaline dialoog filmi kohta on mahutatav poolele A4 leheküljele (mitte väga väikselt kirjutades), on üsna kurnav. Aga, et lõpp ära näha ja seega omada õigust arvamust avaldada, siis elasin üle. Suur kunst küll ja puha, et näidata inimeste üksindust, eesmärgitust ja tühjust, kuid selle vaatamine oli talumatult igav ja mingit emotsiooni ei tekkinud. Magama ka ei jäänud :(. Igaljuhul kui 5 minutit suvalisest kohast filmis ära vaadata, oledki sisuliselt juba kogu filmi ära näinud - mingit stsenaariumi klassikalises tähenduses filmis polnud, mingit lugu, mida jutustada. Et siis selline negatiivne arvamus (pool saali ei suutnudki lõpuni vastu pidada), kuid samas ei kahetse kindlasti vaatamist. Huvitav ei olnud, kuid kogemus seegi.

Poliitilistest vaadetest

Siin siis mõned testid, mis enda kohta tegin - kaks neist on suht Ameerika kesksed ja üks pisut kallutatud, et seega päris tõest vastust ei saa, aga miskit suht täpset siiski. Pealegi valikvastus ei jäta ruumi argumentatsioonile ega erinevatele lähenemisviisidele - nagu see kõigi testidega on.

Soome hobune

Sellist nime kandis viimativaadatud Eesti Draamateatri etendus. Žanrimääratluselt võiks vast paigutada draamakomöödia alla. Etendus oli rahuldav - Ita Ever tegi ülihea rolli (nagu tavaliselt), samas etendus tervikuna oli kuidagi hajevil ja fokusseerimata. Seda, mida öelda taheti, ei saanudki aru. Ja Soome maaelu traagiline saatus pärast EL-iga ühinemist ka nagu väga hästi välja ei tulnud, mis samas oleks võinud/pidanud (kui tutvustust uskuda), olema etenduse kandev telg. Suhteteema oli ka sees, ent ka see jäi kuidagi taustale. Et selline ebamäärane, kuid samas terava ja vaimuka dialoogiga lugu. Näitlejatöö oli OK, piinlik igaljuhul ei hakanud.

Vennaskond 24

24. oktoobril toimus siis Kultuurikatlas Vennaskonna 24. sünnipäeva kontsert. Miskit pole öelda, Vennaskond on ikka sama tegija nagu ennegi, Flower of Romance sammuti. Lisaks kahele eelmainitule, oli kolm suht mõttetut bändi, kellest 2 täitsa kuulatavad. Rahvast oli väikese koha kohta väga palju ja seetõttu õhustik väga OK. Helikvaliteet oli pungilikult jube, häält polnud kohati üldse kuulda, aga see on väike miinus asja juures. Muidu fiiling ok. Järgmine aasta siis juubel.

Liberalism

Ludwig von Mises (1881-1973) on sellenimelise raamatu kirjutanud. Väidetavalt tegu ühe liberalismi klassikuga ja just see raamat peaks olema liberalismidoktriini kaasaegne sõnastus, mis küll pärineb aastast 1927. Nii tuntud kui John Stuart Mill, Jeremy Bentham, Friedrich von Hayek, Milton Friedman ja mõningad teised Mises muidugi pole, aga siiski liberalismi ning poliitilise filosoofia seisukohalt on tegu olulise mõtlejaga. Tõsi, tema raamatu "Liberalism" kohta olid mul pisut kõrgemad ootused. Mitte, et raamat halb oleks. Seda kindlasti mitte - liberalismi põhiväärtustest saab ülevaate, ent siiski, kuidagi pealiskaudselt ja kohati jääb argumentatsioon poolele teele pidama. Kuid tegu on siiski klassikaga ja juba seepärast väärib teos lugemist, kuigi kohati kaldub autor äärmusesse (muutub pisut veidrikuks), mistõttu kannatab tõsiseltvõetavus. Ka ei maini ta kriitikat seisukohtadele, mis juba argumentatsioonist tulenevalt aimduvad. Muidugi, ei saa unustada, et aasta oli 1927. Aga kes Liberalismist huvitatud võib raamatu käsile siiski võtta, kuid liberaalsest majanduspoliitikast (majandusvabadus on liberalismil kesksel kohal koos individuaalse vabadusega, muidugi kui jutt käib klassikalisest liberalismist, liberalism elujõulise ideoloogiana omab ka subideoloogiaid, mis on edasi ja kõrvale arendatud) saab kahtlemata olilisemalt tugevama elamuse ja ka selgema ja loogilisemate argumentidega Milton Friedmani teost "Kapitalism ja vabadus" lugedes. Tõsi, Milton on juba neoliberaal kui täpne olla, aga eks ajad muutuvad ja seisukohtade aktuaalsus samuti, seega neoliberalism on kahtlemata ajakohasem, samas ei vanane ka klassikalise liberalismi põhiseisukohad, nagu ka Misese raamat on tänaselgi päeval aktuaalne.

Grönholmi meetod

Sellist nime kandis siis Draamateatri etendus mida vaatamas käisin. Oli päris huvitav ja ootamatute sisukäikudega etendus. Kuigi ka see variant, mis lõpuks tõeks osutus käis peast läbi, ei pidanud seda eriti tõenäoliseks. Etendus ise siis töölevõtu grupiintervjuust, mille raames tekivad mitmed huvitavad ja üllatavad olukorrad. Et eriti kõigile psühholoogiahuvilistele ilmselt väga intrigeeriv lugu, aga ka muidu oli igati OK. KUMU auditoorium oli iseenesest väga hea koht teatri tegemiseks, pisut üllatav isegi. NO99 saalist jättis igatahes etema mulje.

Admiral

Vene kino on tegemas võidukäiku. Viimaste aastate mitmed väga head filmid on olnud igal juhul üllatus. Kui varasemalt sai Vene filmide suhtes ülalt alla vaadata, siis praegu seda päris nii öelda ei saa. 1812 oli väga hea ja ka vast kinodesse jõudnud Admiral on hea näide suurepärasest filmist. Admirali sisu on tegelikult klišeelikult lihtne armastuslugu, taustaks Vene kodusõda ja sellele eelnenud sündmused. Ja keskseks kujuks siis admiral Koltšak. Eelarve poolest üsna mahukas, vähemasti kui lahingstseene arvestada. Ja lihtsast sisust hoolimata väga mõjuv film.

Kuna Koltšakki on filmis kujutatud positiivses valguses (tegu oli Vene valgete ülemjuhatajaga), viitab film ka uute kangelaste tekitamise kavatsusele minevikust. Stalin on küll praegu suur kangelane venelaste jaoks, ent kommunistlik ideoloogia siiski väga hästi ei sobi Vene riigi praeguse valitseva ideoloogiaga. Kuigi loogika pole kunagi venelaste tugevaim külg olnud (nii on ka Peterburi kommunistid esitasid Vene õigeusukirikule palve Stalin pühakuks kuulutada, kuigi kommunistid peaks ideeliselt ateistid olema ja Stalinit ei saa ka kindlasti pidada mingiski võtmes usu soosijaks), otsib siiski suurvene ideoloogia punastele kangelastele alternatiivseid kangelasi. Ja Koltšak sobib sellesse rolli hoolimata kaotusest kodusõjas üsna hästi. Filmi heroiseeritust arvestades ja seda, et punaseid kujutati üsna negatiivses võtmes (kuigi ka punaarmeelasi näidati filmis Koltšakki lugupidavalt suhtumas, mis viimase kangelaslikkust veelgi rõhutas), on igal juhul tegu põnevate allhoovustega Vene kinokunstis. Sest mõte, et lihtsalt tehakse ajaloolisi suurfilme, ilma poliitilise tasandi kaalutluseta (arvestades ka riigi rahastamist) on suht naiivne.

Eesti jalgpall

Nagu näitas mäng Türgiga (kohati ka HIspaaniaga), on Eesti võimeline maailma tippudega mängima. Üldse tippudele on kaotused olnud kohati väiksemad kui keskmikele ja mäng kindlasti parem. Nii Itaalia, Hispaania, Venemaa, Hollandi kui viimati Türgi vastu. Suured kaotused aga on tulnud Bosnialt, Leedult, Šveitsilt... Eelnev lubab oletada, et meestel on motivatsiooniga kohati tõsiseid probleeme, kuid tugeva vastase puhul suudetakse end kokku võtta. Seega motivatsioon vajab üldist tõstmist.

Teine väga nõrk külg on realiseerimine - Eesti pole nii tugev, et tekkivad vähesed võimalused kasutamata jätta. Paraku jääb lõpp ehk värav tihtilugu puudu. Samas tehniliselt ollakse kohati täitsa heal tasemel. Vastlõppenud mäng Türgiga sobib jällegi heaks näiteks. Staqndardolukorrad tuleks ka tunduvalt paremini ära kasutada - ei mäletagi, millal Eesti näiteks nurgalöögi järgsest olukorrast viimati värava sai. Ja vastupidavust tuleks ka kasvatada, et mitte poolaja lõppe käest lasta ja terve mäng kesta. Need neli - realiseerimine, standardolukorrad, motivatsioon ja vastupidavus - tuleks korda saada, siis on lootust tõusta igati arvestatavaks vastaseks igaühele. Kaitse peaks muidugi ka õlitatumalt töötama, aga see on kokkumängu küsimus.

Kuid üldjoontes pole paha, kuigi positsioon FIFA edetabelis ajaloo madalaim, on siiski vara Eesti jalgpalli maha kanda.

Tubakavaba Eesti

Loobu suitsetamisest juba täna!

http://tubakavaba.com/

Maailmamajanduse finantskriisi tekkemehhanismid

Mõne sõnaga maailmamajanduse, ehk täpsemini USA finantskriisi tekkeloogikast ja mõjust maailmale sh Eestile. Alustades viimasest, siis kogu maailma finantsmajandus on sisuliselt tervik, st piirideta. Ei ole Eesti, Saksa, Ungari jne finantsmajandust. Tegu on tihedalt läbipõimunud rahvusvahelise süsteemiga.

Kuidas kriis tekkib ja mis on selle olemus? Kriis tekkib siis kui rahavoogude kasv pidurdub ja pöördub langusesse. USA puhul oli esimene suur investeerimispank, mis raskustesse sattus Lehmann Brothers ja kinnisvarasektori laenuandjaid olid juba varem tabanud raskused, mis sisuliselt viisid riigistamiseni. Kuna kasv oli kiire ja tegu on nagu öeldud rahvusvahelise äriga, siis kadus aegamisi kontroll – igaüks teadis küll ise kellele ollakse võlgu ja kes on võlglased, aga võlglaste võlglaste võlglasteni pilk enam ei ulatunud. Majanduse jahtumine tõi kaasa aktsiahindade languse ja seeläbi oli mõju finantssektorile ja investeerimispankadele väga otsene ja tugev. Ühe panga pankrott (meeldetuletuseks: finantsvahendus on globaalselt kontsentreerunud ja ühe pankroti mõju, arvestades summasid, on hiiglaslik) aga paneb raskesse olukorda teised turuosalised ja nii läheb lumepall veerema, võimendudes iga sündmusega veelgi (negatiivne spiraal ehk langustsükkel). Kuna kasumi maksimeerimiseks majanduskasvu tingimustes on mõistlik võimalikult palju raha turule paisata, siis ei ole ka pankadel üleliigseid reserve reeglina (väljaarvatud seadustega nõutav määr). Ja arvestatud on oletuslike tulude taseme jätkuga, ehk ootamatud mittelaekumised (partneri pankrott, klientide raha väljatõmbamine pangast/ettevõttest, mis aktsiahinnad langusesse viib jne) põhjustavad tõsiseid probleeme. Languse tingimusis aga hakkavad kliendid pigem raha välja võtma kui süsteemi sisse panema ning selline käitumine võimendab raskusi veelgi.

Kõige tõhusam on kriisi mõju leevendada võimalikult varases staadiumis – see on aga ka väga raske, kuna langusfaas algab kasvu lõppedes ja pigem algul loodetakse kasvu jätkumisele/taastumisele. Praeguse finantskriisi mõjud ei jää kindlasti piirduma ainult finantssektoriga, vaid omavad mõju ka kõigile teistele majandussektoritele. Mis võib halvemal juhul kui turge (st investoreid) tabab paanika ja kirg müüa, et suuremat kahjumit vältida, lõppeda tõsise pankrotilainega, mis omakorda kasvatab tööpuudust, mis omakorda vähendab tarbimist, mis omakorda süvendab kriisi veelgi. Majandus ongi erinevate väga loogiliste, ent paraku kohati raskestiaimatavate ahelreaktsioonide süsteem. Tugevalt mõjutatud psühholoogiast – kui tekib arvamus, et kasumid vähenevad, asutakse müüma, mis viibki kasumi languseni. Ja vajadus kahjumit minimeerida suurendab müügisurvet veelgi. Külma närviga investori vara väärtus kahaneb ju ka ja piiramatut ooteaega, et väärtpaberihinnad tõusule pöörduvad kellelgi reeglina ei ole (muud kohustused). Selles mõttes on paanikaga kaasaminek indiviidi tasandil suht ratsionaalne, paraku.

Rääkides USA päästeplaanist – riiklik nn rämpslaenude kokkuostmine tekib kahetise tunde. Ühest küljest kes riskib ja kaotab peaks ka ise vastutama, mitte aga maksumaksja raha ei peaks olema see, mis päeva päästab. Põhimõttel, et kasum ettevõtjale, kahjum kõigile. Teisalt aga kui eelmainitud lumepall kiiresti veerema hakkab, võivad tagajärjed olla ettearvamatud ja tõsine kriis tekkida. Viimane variant koos finantside kaotusega, tööpuuduse drastilise tõusuga jne võib aga sellele samale keskmisele maksumaksjale ka rahaliselt palju kallimaks minna kui riiklik sekkumine (USA puhul siis 700 miljardi dollariline). Et on millele mõelda. Kuigi ma ise pooldan riigi minimaalset sekkumist majandusse, on vast ülemaailmse depressiooni ärahoidmiseks mõistlik, et USA sekkub. Eestile on see kindlasti kasulik. Paraku, kui kriisi ei tule, ei saa me ka teada, kui palju abinõust oli abi – võimalik, et oleks ka ilma selleta hästi läinud, samas kui kriis tuleb, siis võimalik, et palju hullem oleks kriis olnud siiski ilma sekkumata. Globaalsed rahavood on nii suured ja hoomamatud, et ennustamine on muutunud äärmiselt raskeks. See osalt ongi majandusteaduse võlu – 100% kindlust pole kunagi, tundmatuid faktoreid on meeletu hulk, aga samas mõjutab majandus kõigi inimeste igapäevast elu.

Head mõtlemist!

Sammas kerkib

Täna siis peaks samba betoonkarkass valmis saama ja üle antama. Et üks sümboolne võit taas "sambalahingus" saavutatud, mis viib lähemale samba lõplikule kerkimisele. Üle jääb veel samba karkassiosa (17m, kuigi oleks võinud olla kõrgem, aga see selleks) klaasblokkidega katmine, risti valmistamine ja paigaldus (ka risti teraskarkass on valmis ja töö peaks toimuma juba klaasiga) ning ümbruse väljaehitamine koos valgustusega, mis aga on juba viimistlusteema. Kahju küll, et sel aastal avamiseni ei jõuta, ent samba kerkimine on iseenesest oluline võit, kuigi mitte nii kiire kui algselt loodetud - võit eelkõige riigi väärikuse ja Vabadussõja võidu (ilma selleta poleks praegune Eesti mõeldav) väärika meenutuse, kui ka psühholoogilise ruumi kujundamise mõttes.

Haldusreformist

IRL volikogu tasandil on otsustanud toetada valdade sundliitmist. Kuigi tegu oleks hetkel Eestis ühe olulisima reformiga, tuleb tunnistada et erilist lootust edukuseks ei ole – opositsioonist toetust loota ei ole, kuna tegu on suhteliselt ebapopulaarse otsusega, kuid eelkõige on karta Reformierakonna vastuseisu. Viimane ei õigusta enam kuskilt otsast oma nime, vaid järjest enam ja enam etableerununa omab üha rohkem võimule klammerduva ning eri ühiskonna sektoritesse sissetungiva partei jooni. Aga ette võtta asi on vaja, kuigi nagu öeldus õnnestumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui ebaõnnestumise. Haldusreformi hädavajalikkusest alljärgnevalt.
1) Eesti elanike arvu ja muid geograafilisi tegureid arvestades (näiteks seda et ÜHES omavalitsuses elab pea kolmandik rahvast) on kohalikke omavalitsusi (KOV) selgelt liiga palju. KOV on ka organisatsioon ja 1000 inimese kohta (pindala suurus ei loe, hallatakse ikkagi inimesi, mitte põlde ja metsa) ei ole mõistlik ehitada üles organisatsiooni, seda enam, et inimressurssi on vähe ja ilmselgelt puudub võimekus igal KOVil ehitada üles võimekat organisatsiooni – ning isegi kui selline raiskamine oleks võimalik (valdkondlik spetsiifika nõuab teatud spetsialiste, kes aga väikese teenistuspiirkonna = elanike arvu tõttu oleks selgelt alakoormatud), poleks see mingil juhul mõistlik – inimesi on vähe ning keegi peab ka tegelikku, st tootvat tööd tegema, mitte alarakendatuna avalikus sektoris töötama.
2) KOV ülesanne on pakkuda teatud teenuseid, mida on mõistlik pakkuda kohalikul, mitte riiklikul tasemel. Väikeste omavalitsuste vähene võimekus aga ei luba neile panna täiendavaid kohustusi – tihti ei saa nad ka olemasolevatega rahuldavalt hakkama. Seega on ka riigisektor ülekoormatud asjadega, mida saaks teha kohalikul tasandil. Peamine, miks teha haldusreformi, ongi see, et riik saaks teha seda, mis riigi tasandil mõistlik ja kohalik omavalitsus oleks võimeline tegema, mis ta tegema peaks.
3) Valdade liitmise näol võimu kaugenemine rahvast on lihtsalt kummaline jutt. Tõsi, e-riigi rakendusi tuleks senisest veelgi enam ja tõhusamalt rakendada, aga põhimõtteliselt ei ole vallamaja asukohal juba praegu väga suurt tähtsust ning tulevikus peaks füüsiline suhtlus liinil KOV – kodanik senisest veelgi enam elektrooniliste kanalitega asenduma. Muidugi, inimesi tuleb harida (jutt, et eelkõige vanemad inimesed ei saa elektroonilise suhtlusega hakkama on lihtsalt loll möla – kui ei tule toime tuleb õppida, loomulikult võimete piiratuse tingimusis ei keela ka keegi tagasi koopasse kolimast) ja võrguühendus maapiirkondades veelgi enam kättesaadavamaks muuta (mis iseenesest peaks ka KOV rida olema, kuna tegu kohaliku arenguga, praegu aga paljud nõrgemad vallad ei suuda piisavalt sellesse valdkonda panustada).
4) Vähem valdu tähendab ka vähem, aga professionaalsemaid ametnikke-spetsialiste. Kuna pädevamatele tuleb ka rohkem maksta, siis kulude kokkuhoid on väiksem kui ametnike arvu kahanemine, aga tõenäoliselt siiski olemas.
5) Suurem vald on võimeline paremini korraldama (eelkõige tänu pädevamatele juhtidelae ja kulude mõistlikumale jaotusele) kohalikku elu, st vajadusel olulisimateks ettevõtmisteks suuremat hulka ressursse koondama. Näiteks väheste vahenditega vald ei saa vajadusel suunata raha mõne olulise tee, koolimaja, lasteaia vms ehitamiseks, suuremal vallal aga tekib võimalus raha rohkem suunata, sest kaovad dubleerivad tegevused – ntx 3 väikest valda peavad kõik ülal inimest, kes korraldab maaküsimusi, teedevõrguga seonduvat vms. Suurem vald saaks ametikohad ühildada. Või olukord, kus 3 väikevalda üritavad pidada ülal gümnaasiumi, selle asemel, et valida üks gümnaasium millesse panustada ja ülejäänud põhikoolideks muuta. Edasisi näiteid võib igaüks ise mõelda. Ka EL struktuurifondide vahendite tõhusam kasutus eeldaks kohaliku pädevuse tõusu.
Kokkuvõtvalt on parem haldusjaotus ja mõistlikum avaliku elu funktsioonide jagamine kõigi huvides:
- Riik saab toimida ja tegelda riiklikult oluliste küsimustega
- KOV saab pädevuse ja võimekuse kohalikku elu reaalselt edendada, mitte piirduda vallaametnikele palga maksmisega
- Kodanik saab parema ja kvaliteetsema teenuse
Vastuseis haldusreformile on ülim lollus, mida paraku toidetakse teatud jõudude poolt vigase argumentatsiooniga – kas lollusest või lihtsalt odava populaarsuse huvides...
Haldusreformi teemal on kirjutanud väga asjaliku artikli ka Mihkel Oviir.

Viimane takistus kõrvaldatud

Nüüd siis saab vast öelda, et sisuliselt on takistused Vabadussõja võidusamba rajamiseks kõrvaldatud. Tallinn andis ka viimase ehitusloa samba enda püstitamiseks. Tõsi, klausliga, et valgustuse küsimus kooskõlastatakse eraldi. Aga see on juba väike teema, peaasi, et sammas saab. Ja nüüd on juba üsna kindel, et saab. Kuigi enne ei saa kunagi kindel olla kui asi valmis. Samba ajalooga saab tutvuda siit.

Anna allkiri taliolümpia korraldamise vastu Šotsis

http://revokethegames.com/

Ajalooline päev

20. septembril sai nurgakivi Vabadussõja võidusammas. Nüüd on veel puudu sambaosa ehitusluba, et sammas võiks lõplikult valmida. Sündmus ise oli pidulik, kuigi rahvast väga metsikult ei olnud, mingi 700-800 inimest. Aga samba enda avamine - loodetavasti juunis Võidupühal - ongi olulisema ja siis peaks ka ilmastik soosima. Aga algus on tehtud. Nüüd on võtmeküsimus, et linnavalitsus ei blokiks.

Samal päeval toimus ka Noorte Konservatiivide ja Noor-Isamaa ühine üldkogu, mille tulemusena erakonna seni veel ühinemata noortekogud viimasena erakonna allüksusest ka ühinemiseni jõudsid, pannes aluse tugevale ja elujõulisele ning ainsale paremkonservatiivsele noorteorganisatsioonile Eestis. Igaljuhul 290 üldkogul osalejat on väga märkimisväärne arenguhüpe ja näiab ka, et aktiivsust on piisavalt, mis on hea ressurss selle poliitiliseks kapitaliks konverteerimiseks. Igaljuhul on noortekogul oluline roll järgmise poliitikutepõlvkonna kasvatamisel ning noorte harimisel, et teadvustada konservatismi väärtusi ja leida lahendusi Eesti ees seisvate tulevikuküsimuste lahendamisel. Sulandumisprotsess võtab ilmselt aega, aga alus suurteks algusteks on pandud.

Ivan Orava mälestused

Kuigi mingil ajal (vist gümnaasiumis) sai Ivan Orava mälestused (Minevik kui helesinised mäed) läbi loetud, aga kuna just anti välja uus ja täiendatud trükk, siis ei saanud ju seda ostmata ja lugemata jätta. Ehk siis Ivan Orav täiendab neid harvu raamatuteridu, mida olen lugenud rohkem kui üks kord (veel Prohvet, Rehepapp, Tsivilisatsioonide kokkupõrge, Demokraatia analüüs... ja rohkem ei tulegi meelde, kuigi tinglikult võiks siia alla ka EV põhiseaduse mahutada, aga kindlasti mitte liikluseeskirja). Aga Orav rokib endiselt - 100 aastat ei ole vana sepa vaimset pauerit kahandanud. Ja tegelikult on Orava lugusid veel, mida ka uus raamat ei sisalda, ja ilmselt on auväärt A. Kivirähu sulest neid veel ilmumas. Aga mis siin ikka pikalt, parafraseerides peategelast - pole lugenud, järelikult pole eestlane :)

Brüssel

Brüssel on täitsa tore linn - vähemasti see põgus pilguheit, mida Schumanni (selline mees oli üks Euroopa Liidu idee esiisadest) väljaku ümbruses teha sai. Vana ja stiilne linn, kontrastiks klaas- ja terasarhitektuuri tipptase. Päris kesklinna sedapuhku ei jõudnud, mõni teine kord ehk saab ka kaugemale põigata. Aga seal, kus käisin oli üks eriti vinge tiik (lisaks mitmetele arhitektuuripärlitele), kus oli purskkaev ja koobast väljavoolav vesi - väga stiilne ja ilus. Aga Brüssel on ikkagi väikelinn - selles mõttes, et Eesti mõistes oleks suurlinn, aga Londoni või Frankfurdiga võrreldes siiski aedlinn - Eesti mõistes miski Tallinn - Pärnu kontrast oleks vast sobiv tõmmata. Aga ilus ja rahulik linn, kuigi EL keskus. Tore reis oli ja seminar parema õigusloome alal oli väga õpetlik - miks on oluline seadusandluse kodifitseerimine, lihtsustamine, mõjude hindamine, halduskoormuse vähendamine, ja mida kõike nende protsesside puhul tuleb arvestada ja mis on takistused. Targemaks sai igaljuhul.

Tulevaste asepresidentide valikust

Sedapuhku on siis mõlema kandidaadi asepresidendikandidaadid selged. Vaadeldes asepresidendikandidaadi valimisloogikat, on mitmeid aspekte, millega arvestada. Usutavasti ei vali enam keegi lihtsalt sellest loogikast lähtuvalt, et võimalik tulevane asepresident tulevasele presidendile meeldib ja seetõttu moodustubki kandideerimispaar. Valimiste võitmiseks on oluline arvestada hoopis muude aspektidega.

Seekordsed asepresidendikaandidaadid valiti mõlemad välja sama loogika alusel - kompenseerimaks presidendikandidaadi nõrkusi. Obama nõrkused on (või peetakse) välispoliitika ja suhteline kogenematus suures poliitikas - Joe Biden oma 65 elu- ja 35 senatiaastaga on selle tasakaalustaja. Kuigi Obama peasõnum - värskus ja muutused asepresidendikandidaadi kontekstis muidugi saavad pisut kahjustada.

McCaini valik Sarah Palin silub McCaini nõrkusi - kõrget vanust (temast saaks USA vanim ametisseastuv president), vähest religioosset konservatiivsust (vabariiklaste tuumvalija), värskuse puudumist, samuti ka naissoost valijate meelitamiseks. Condolezza Rice oleks küll olnud tuntum, aga see selleks.

Selgelt tagaplaanil oli sedapuhku võtmeosariikide kallutamisest lähtuv loogika. Selgituseks, võtmeosariigid on need, milles on suur rahvaarv ja millede valijaskond ei ole selgelt kaldu demokraatide ega vabariiklaste poole, st kohad, kus tegelikult tulemus otsustatakse. Delaware (Biden) ja Alaska (Palin) on paraku USA mõistes täiesti marginaalsed osariigid. Selgituseks USA valimissüsteemi kohta: rahvas valib kandidaati ja see kandidaat, kes osariigis võidab, saab endale kõigi osariigi valijameeste hääled (ehk saab nimetada valijamehed, kes reeglina hääletavad tema poolt, kuigi on ka harvu erandeid olnud). Seega on tegu kombineeritud mudeliga, kus rahvas on üks tegur, teine aga osariik. Sel on ajalooline põhjus juba USA algusaegadest, kui oli küsimus, kas president peaks olema rahva või osariikide poolt valitud - tulemuseks sai siis vahepealne variant. Seega on just võidul võtmeosariikides otsustav tähtsus. Meenutagem 2000 aasta valimisi, kus Bush võitis Floridas Gore ainult mõnesaja häälega ja kuigi üldhäältest sai Gore 48,4% ja Bush 47,9%, sai presidendiks Bush tänu Florida 25 valijamehe toetusele (Gore võidu korral Floridas oleks tema saanud need 25 häält ja ka presidendikoha).

Aga neil valimistel siiski võtmeosariikide loogikast ei lähtutud vaid domineeris presidendikandidaadi nõrkuste kompenseerimisest lähtuv valik. McCaini puhul õnnestus siiski tekitada küllalt tugev meediakajastus ja selles suhtes seisud Obamaga võrdsustada. Kolmas võimalus on püüda haarata eri rassi- ja rahvus- ja muid gruppe - naised, neegrid, latiinod, töölised jne, aga seda loogikat ei ole eriti kasutatud, sest gruppe on palju ja ühele panustamine ei pruugi teistele gruppidele meeldida - see välistab äärmuslike lahenduste eduvõimalused. Samas muidugi see loogika siiski ei ole tähtsusetu, ilmselt on eduvõimetu kasvõi ühele suurgrupile vastuvõetamatu kandidaat.

Ilmselt kujunevad sellgi aastal võtmeosariikideks California ja Florida. Aga üllatused pole välistatud. Kahe kuu pärast novembris on igaljuhul oodata põnevat võitlust.

Kurjasadu (Herta Laipaik)

Herta Laipaik on Eesti üks omanäolisemaid kirjanikke (ulmekirjanike alla mina teda igaljuhul ei liigitaks, kuigi see on vaieldav) ja Kurjasadu ilmselt tema tähtteos. Folkhorror sugemetaga arhailised ja müstilised kunstmüüdid on äärmiselt põnevad ja kaasahaaravad. Tõsi, nagu öeldud, pole tegu päris muistenditega, vaid muistendi võtmes kirjutatud väljamõeldud lugudega. Samas inspiratsiooni on ta hankinud folkloorist ja muistenditest, niiet autentse ja väljamõeldu piirid ei ole väga selged. Autori sõnavara on omaette teema, eesti keele suurt rikkust näitab see igaljuhul. Raamatu taga oli ka sõnastik, mis aitab asjast aru saada ja miks mitte ka eesti keele alaseid oskusi täiendada. Igaljuhul lood on huvitavad ja raamat väärib kindlasti lugemist, isegi neile, kes fiktiivsest folkhorrorist suuremat ei pea (võib-olla on mõningaid selliseid kahtlasi isikuid). Ja kindlasti vajaks ka autori ülejäänud looming senisest laiemat tutvustamist. Et uusväljaanded varasematest raamatutest (ntx "Hauakaevaja lood", mis on väga vinge romaan) või ka antoloogia oleks igati omal kohal. Praegu ainult see üks raamat poelettidel saada ongi ja eestikeelne Wikipeedia ei sisalda isegi autori kohta artiklit :(. Tõsi, selle viimase vea kavatsen veel täna ära parandada :P.

Iraanist (ja seosest Eestiga)

Iraan on energeetilises mõttes väga oluline riik. Gaasivarudelt. Kultuurilt vast veelgi enam, aga praegu kultuurist, mis on väga oluline, ei kirjuta. Kirjutan seda seepärast, et piltlikult näidata kui seotud on asjad maailmas ja miks on Eestile (väikeriik peab olema välispoliitiliselt aktiivne, see on eksistentsiaalne küsimus, aga see on veidi laiem teema) väga vaja, et Iraan saaks nö normaalseks riigiks, mida ei valitseks radikaalidest islamistid (ehkki vaadeldes igasugu muid äärmuslikke islamiorganisatsioone, tunduvad ajatollad päris muhedate ja mõõdukatena). Aga see selleks. Iraanil on palju gaasi (ka naftat). Kui Iraanis tuleks võimule läänesõbralik ja koostöövalmis režiim, saaks Euroopa endale tugeva alternatiivi Vene gaasile (lisaks Iraani gaasile, saaks otse läbi Iraani transportida ka Türkmeenia gaasi). Sellega väheneks Venemaa mõju Euroopale. Mis tähendab, et Euroopal tekkivad eeldused sirgeselgsemaks suhtluseks Venemaaga. USA saaks endale liitlase, kes aitaks piirkonnas rahu ja stabiilsust tagada (Iraan on ikkagi regionaalne suurriik). Mis tähendab, et ka USA käed muutuvad vabamaks mujal sekkuda (USA tugevnemine) ja sh Venemaale vastu seista ja oma NATO partnereid kaitsta. Nii Euroopa kui USA poolt oleks muutused Eestile positiivsed. Vähenenud vene gaasi tarbimine vähendaks ka Gazpromi (=riigi) tulusid, mis nõrgendaks KGB autokraatiat Venemaal (võimalused raha eest sotsiaalset stabiilsust osta vähenevad) ja annaks võimaluse demokraatlikele ja läänemeelsetele jõududele. Jällegi positiivne, nii maailmale kui Eestile. Seega on väga oluline, kuidas Iraaniga suhteid parandada. Laias laastus on kolm varianti:

1. 
   
   Püüda koostööd praeguse võimuga. See on suht võimatu, esiteks USA ei oleks sellega nõus, Iraani võim omab äärmiselt ohtlikke tuumaambitsioone, ei tunnusta Israeli ja Iraani valitsus ise näeb Läänes oma vaenlast.


2. 
   
   Lääne organisatsioonid panustavad vahendeid rahvarevolutsiooniks või läänesõbralikemate jõudude tugevdamiseks. Pluss on see, et Iraanis on liberaalne opositsioon olemas ja kui nad ise võimu võtaksid oleks nende võim tavairaanlaste silmis legitiimsem (tundub õiglasem).


3. 
   
   USA ja/või Israeli rünnak, millega teostatakse võimuvahetus. Oht ebastabiilsuse ja nukuvalitsuse tekkeks.

Nimetatud mõtted ehk aitavad pisut mõista esiteks kui oluline on Iraan (miks Eestil pole mõistlik öelda, et see meid ei puuduta, kuna on meist kaugel ja kontakte ka erilisi pole) maailmas ja Eestile ning seda, et teema on mitmetahuline ning eri lahenduskäike ja -võimalusi sisaldav. Et pilt poleks must-valge.

Uus külm sõda (Mark McKinnon)

Raamat räägib nn värvilistest ehk rahvarevolutsioonidest, kuigi viimast terminit raamatus kusagil ei kasutata ja Lääne valitusväliste organisatsioonide rolli nendes. Keskendutud on Serbia, Ukraina ja Gruusia revolutsioonidele, ning ka sellele, miks Venemaal ja Valgevenes ei ole õnnestunud autokraatiaid demokraatiatega asendada, ehk miks revolutsioonid neis riikides on ebaõnnestunud. Põgusalt leiab kajastamist ka Slovakkia (Meciari tagasivalimise blokeerimine), Kõrgõstan, Aserbaidžaan ja mõned teisedki riigid. Tegu on ülimalt kasuliku ja arendava lugemisega, mis seletab lahti revolutsioonide toime- ja tekkemehhanismid ja vajalikud tingimused, samuti heidetakse vägagi avameelne pilk sündmuste kulisside taha, kus on näha, et Lääne organisatsioonide rahaline abi ja know-how on ülimalt olulised, kuigi rahva rahulolematus on eelduseks, et miskit saab õnnestuda. Õhku jääb küsimus, et kuigi neile rahvastele, kus revolutsioonid toimusid, olid need kahtlemata väga positiivsed, siis naaberriikides, sh Venemaal, kus valitses autokraatia, muutus diktatuur ülestõusu kartuses palju karmimaks ja repressiivsemaks. Oli see siis kokkuvõttes hea? Kõrvaldada õnnestus siiski suhteliselt leebemad autokraatiad, samas karmikäelisemaid diktatuure on raskem kukutada.

Raamat on lisaks harivale komponendile ka väga hästi ja loetavalt kirjutatud (tõlke toimetamine on siiski nõrk olnud, sest kohati on üpriski mitu piinlikku kirjaviga, ntx aasta 1995 asemel 1905 jms). Vaieldamatult parim mulle kättesattunud analüüs värvilistest revolutsioonidest ja nende telgitagustest. Kindlasti paneksin selle oma loetud raamatute top 10sse. Välispoliitika ja ühiskonnatemaatikast huvitatule hädavajalik materjal.

Salatoimikud: Ma tahan uskuda

Film erilisi üllatusi ei pakkunud. Salatoimikud oma tuntud headuses, nagu üks seriaali osa veidi laiendatud kujul. Omal ajal (usun, et see aeg ei ole kaotanud oma aktuaalsust) oli tegu fenomenaalse seriaaliga ja ka filmid on olnud väga seriaali stampides kinni. Paraku seriaali taset ei ületa ka teine Salatoimikute film. Aga niivõrd ülikõva seriaali on ka raske ületada. Aga kõneallolev film on kindlasti väärt - tegu on hea, ehkki Salatoimikute seriaali näinule mitte suppersooritusega. Siiski kui seriaali vast näinud ei ole ja filmi sellega mitte võrreldes, võib filmi veelgi kõrgemalt hinnata. Aga tore ja mõtlema ärgitav ning uudishimu küttev story oli igaljuhul. Salatoimikut ei saa ju soovitamata jätta :D

Muumia 3

Tõsiselt vahva ja hästitehtud film, mis sisaldab seikluse, actioni, komöödia, põneviku ja ulme elemente. Et üks parimaid Muumia-seeria filme, julgen tugevalt soovitada. Auralt sarnaneb kõige rohkem vast Indiana Jonesiga. Tugevalt positiivne kinoelamus oli. Tegevus toimub siis Hiinas, kus üks paheline maailmavallutuslike ambitsioonidega keiser pärast tuhandeid aastaid surnuks olemist koos oma armeega ellu äratatakse ja siis vapper kamp teda peatada üritab ja lõpus suur lahing saab toimuma. Jetid on ka vahepeal mängus. Et üsnagi stamp süzee, kuid väga hea tempo, lugu kui selline ja mõnusad nüansid.

Eraldi tooksin esile, seda, et igasugu kriitikute arvamusi on alati mõistlik eirata ja asi oma silma põhjal otsustada. Etableerunud "professionaalsed" filmi- ja muusikakriitikud on kõige mõttetumat tööd tegevad kõige mõttetumad inimesed, elukutseliste kriitikute seisukohti ma põhimõtteliselt ignoreerin. Igaljuhul mulle väga meeldis ja loodetavasti saab sama seltskonda juba mõne aja pärast Muumia 4 näha.

Gruusia (vahe)kokkuvõte

Hetkel tundub, et Gruusias on olukord rahunenud, seega väike kokkuvõte. Lõppenud ei ole asi kindlasti, sest erinevad järelmid alles ootavad lahendamist (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia staatus, Venemaa suhtes tegevuste võimalik rakendamine jne). Kuid loodetavasti on relvakonfliktiga asi selleks korraks ühel pool.

Põhjused

Gruusia vastas pidevatele rünnakutele sõjalise operatsiooniga, kuid see polnud konflikti põhjus, vaid ajend ehk Venemaa ettekääne Gruusia ründamiseks. Põhjusi aga pole kunagi ainult üks, järgnevalt need, mida mina pean olulisimateks.

• 
  
  Venemaa andis hoiatuse nii Läänele, et temaga tuleb arvestada ja Venemaa "lähivälismaa" on Vene mõjusfäär. Ühtlasi hoiatati selgelt kõiki naabreid, mis võib juhtuda kui Venemaaga tahet ignoreeritakse ja valitakse Venemaale mittemeeldiv arengutee. See seletab ka miks SRÜ riigid vaikisid (peale aktiivsema sõjategevuse lõppu Valgevene siiski ettevaatlikult avaldas Venemaale toetust, pärast Vene suursaadiku protesti Valgevene passiivsuse üle).


• 
  
  Vene režiim, eesotsas Putiniga vihkab isiklikult Gruusia režiimi ning kindlasti oli sõjalise operatsiooni üks eesmärke kutsuda esile võimuvahetus Gruusias.


• 
  
  BTC naftajuhe oli saamas oluliseks konkurendiks Vene naftajuhtmetele, mis ähvardas Vene monopoolset seisu piirkonna naftatarnetes ja seega otseselt Vene režiimi sissetulekuid, millel püsib ka selle kliki võime võimu hoida.


• 
  
  Venemaa kasutas kiiret ja edukat (Vene meedias) sõda režiimi populaarsuse ja prestiiži tõstmiseks.

Tagajärjed Venemaale:

• 
  
  Venemaal tõusis Putini populaarsus, KGB klikk kinnistab läbi välisvaenlase kuju ja selle üle võidu saavutamisega oma võimu (eriti võimu sisesuhetes teiste gruppidega ehk teisisõnu KGB grupp tugevdas oma positsioone Kremli-siseses varjatud võimuvõitluses).


• 
  
  Venemaa on pannud naaberriigid hirmu tundma, mis oli ilmselt ka üks eesmärke, Putini režiimi jaoks on hirm austuse eeltingimus.


• 
  
  Venemaa on sattumas rahvusvahelisse isolatsiooni, kuid karta on, et see jääb paljuski retoorika tasandile (USA-l on muudki teha ja Venemaast loodetakse partnerit nii mõneski küsimuses, Euroopa on aga liialt Venemaa gaasist sõltuv - inimõigustest ja demokraatia kaitseks võib ju sõna võtta, kuid kui valitsus kukkuda ei taha, on Lääne valitsustel eelkõige mõistlik valijad toasoojaga kindlustada).


• 
  
  Venemaa maine on saanud tugevalt Lääne silmis kannatada, kuid ma pole kindel, kas see eriti Venemaa valitsejatele korda läheb.


• 
  
  Eesmärk Šaakasvili kukutada jäi täitmata, vastupidi, Šaakasvili positsioon tugevnes märgatavalt.


• 
  
  Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ilmselt kinnistuvad Vene satelliitidena.


• 
  
  Venemaa hävitas Gruusia eduloo.

Tagajärjed Gruusiale:

• 
  
  Suured kaotused infrastruktuuris (Poti sadam, maanteed, elumajad, sõjalised objektid jne), mille ülesehitamine maksab miljardeid (mitte larisid vaid dollareid), lisaks inimkaotused.


• 
  
  Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ilmselt on jäädavalt kaotatud, mis aga pikas perspektiivis ei pruugi olla halb (Gruusia saab ühtseks), kuigi Lõuna-Osseetia pigem on liitumas Venemaaga, sest riiklusvõimekus sel piirkonnal on enam kui küsitav.


• 
  
  Šaakasvili võim tugevneb, mis ei pruugi olla hea kaugemat tulevikku silmas pidades, kuid ma ei saa öelda, et mul selle üle heameel ei oleks. Usun, et Gruusia jääb demokraatlikuks.


• 
  
  Kui algul tundus, et sõda lükkab NATO liikmesuse Gruusia jaoks määramatusse tulevikku, siis pigem on Gruusia võimalused tugevnenud - Gruusia peab soodsa olukorra väga mõistlikult lahendama.


• 
  
  Gruusia majandus pommitati aastate võrra tahapoole ja investeerimiskliima usaldusväärsus sai tugevalt kannatada.


• 
  
  Maailmas Gruusia maine tõusis ja teadmine temast samuti.


• 
  
  Gruusia võitis meediasõja.
  

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suurendasid võimalust "iseseisvuse" saavutamiseks - tõelist iseseisvust Venemaa ei lubaks neile põhimõtteliselt ja kui vaadata, mis tegelased neid "riike" juhivad, siis on selge, et sisulist iseseisvust sealt oodata ei olegi, Lõuna-Osseetia puhul ütleksin isegi, et see on välistatud.

Jääb üle loota, et Lääs suudab retoorika tasandilt ka tegude tasandini jõuda, vähemalt mõtlemine tundub on muutunud Venemaa suhtes realistlikumaks.

Selline on siis esialgne draft sündmuste kohta.

Öölaulupidu

Rahvast tundus kohapeal olema ikka väga palju, üldiselt oli kohapeal nagu kogu väljak inimesi täis, seega mõneti üllatav, et pakutav arv ajakirjanduses on 70 000. Aga iseenesest ju väga positiivne tulem seegi - ootused said ilmselt paljudel ületatud. Leian, et selliseid üritusi, mis kasvatavad patriotismi ja lugupidamist oam riigi suhtes on väga vaja, ja seega päevad nagu 24.02, 23.06 ja 20.08 on väga olulised. Tinglikult võiks siia lisada ka aastalõpu, kui on kokkuvõtete aeg ja ka riigis toimuvale saab tagasi vaadata. Aga see on pisut teine teema. Et Öölaulupeo puhul oli tegu igati kordaläinud üritusega (väikesed viivitused ei seganud), mille tipphetkedeks presidendi kõne, Koit ja mõned teisedki olulised laulud, mis Eesti jaoks märgilise tähendusega. Kahju ainult, et Gruusia meeskoori esinemine jäi lõppu, siis kui kavas plaanitu läbi sai ja rahvas seetõttu lahkuma hakkas. Kuid positiivne oli vähemalt seegi, et Gruusia lippe oli üsna mitmeid. Võimalik, et muidugi paljud ka ei taju Gruusia seotust ja otsest mõju Eestile (nagu kõigile Venemaa naabritele tegelikult). Aga see selleks. Igaljuhul need, kes kohal ei olnud või TV vahendusel kaasa ei elanud jäid igatahes väga paljust ilma. Üritusest võiks korraldada traditsiooni, iga 5 või kümneaastase intervalliga näiteks - sellisem popversioon laulupeost, millel lisaks kultuurile ka ühiskondlik-poliitiline kõlapind olemas.

Praktiline toetus Gruusiale

Gruusia relvakonfliktis kannatanute toetuseks saab teha annetusi Eesti Punasele Ristile märgusõna all «Gruusia relvakonflikt» kogumiskontole 1180001436 Hansapangas ja 10220039608010 SEBs.

Toeta Vene agressiooni lõpetamist Gruusias

http://www.petitiononline.com/peacege/petition.html

Gruusiast 2

Venemaa otsesel sissetungil ja selle jätkamisel väljaspool Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat on väga tõsised tagajärjed kogu Venemaa naaberriikide vööndile ja laiemalt kogu maailmale. Gruusia jaoks on juba praegu tagajärjed suht katastroofilised - NATO perspektiiv lükkub tõenäoliselt määramatusse tulevikku, majandusareng on aastateks saanud tagasilöögi, lisaks veel otsesed sõjapurustused. Samas kui Venemaa jääb karistamata, suureneb tema võim lähivälismaal paratamatult - Venemaa on näidanud, et võib ka sõnadest kaugemale minna, nagu näitab praegu täiesti demokraatliku ja suht süütu Gruusia ründamine. naabritel seega on mida karta. teiselt poolt näitab praegu toimuv Lääne tugevust (paraku on karta, et pigem nõrkust). Gruusia on USA üks suurimaid liitlasi olnud ja kui USA ei sekku karmimalt kui retooriliselt, saab USA moraalne kapital ja tema külgetõmbevõime ning usaldusväärsus liitlaste silmis tõsiselt kannatada. See aga on juba otsene oht Lääne väärtustele, täpsemalt USA kui Lääne juhtiva jõu võimele neid väärtusi (demokraatia, sõna- ja arvamusvabadus, inimõigused, erapooletu ja sõltumatu kohtusüsteem) tõsiselt kaitsta. Ehk siis autokraatiad võivad end üha julgemini tunda, kui otsustavat Venemaa tegevusele piiripanemist ei tule. Rääkimata sellest, et kui ei üritata Gruusias, siis vaevalt eriti mujalgi Kaukaasias või Kesk-Aasias (aga miks mitte ka Ida-Euroopas?) pingutada viitsitakse või julgetakse (Venemaal on nafta ja gaasi näol oluline mõjutamisallikas vähemasti Euroopa suhtes ja ei maksa kahelda, et Venemaa seda kasutab, isegi kui tarnete peatamine talle endale kahjulik on). Viimane aga tähendab Vene mõjusfääri kinnistumist ning see ei ole küll hea uudis kellegile (va. Venemaa). Seega on eriti oluline igakülgselt Gruusiat toetada, nii sõnas kui teos.

Gruusiast

Gruusia (Sakharthvelo) on äärmiselt põnev riik nii ajalooliselt kui ka praegusaja geopoliitilisest seisukohast vaadatuna. Hetkel aktuaalne konflikt Lõuna-Osseetias on on olnud pikka aega nn külmutatud konflikt, mis praegu aga külmast faasist aktiivse tulevahetuseni on jõudnud. Keeruliseks teeb olukorra Venemaa roll konfliktis. Ühelt poolt nn rahuvalvajatena, samas aktiivselt separatistlikku Lõuna-Osseetiat toetades. Kusjuures pragmaatiliselt võttes on Venemaa käitumine ebaloogiline, sest Venemaalgi on mitmeid vähem või rohkem irduda soovivaid vabariike, mis Venemaale muret teevad (Tšetseenia neist tuntuim). Ja ei maksa ka unustada Vene koosseisu kuuluvat Põhja-Osseetiat. Lõuna-Osseetia isehakanud juhtkond on küll Vene-orientatsiooniga, aga rahva meelsuses kindel olla ei saa. Seega vähemuste kaitse sildi all mängib Venemaa endale ohtlikku mängu. Aga ilmselt on soov Gruusia paika panna niivõrd suur, et asi on riski väärt. Pealegi oleks see ksenofoobse ning šovinistliku Vene poliitika jaoks suur võit kui Gruusia konflikti lahendades ebaõnnestub. Esiteks Venemaa sisepoliitikas, mis paljuski legitimeerib end välisvaenlase kuju luues (ja võit ehk Gruusia ebaõnnestumine kahtlemata näitab lihtvenelasele valitsejate võimekust). Teiseks osalemisega otse või kaudselt Gruusia vastases sõjalises rünnakus testib Venemaa piire, kui kaugele on võimalik oma ambitsioonide rahuldamisel minna. Seega on ääretult oluline välismaailma kiire ja Gruusiat toetav reageering (Eesti välispoliitika aktiivne ja märkimisväärne panus oleks igati asjakohane).

Eesti jaoks on Gruusia olulisemaid partnerriike (siit moraalne aspekt eestlaste jaoks) ning Gruusia sõttalangemine ning demokraatliku õigusriigi ülesehituse luhtumine oleks laiemalt kogu Läänele suur kaotus ning Venemaa mõjusfääri võimalik laienemine selle tulemina ei ole kindlasti positiivne, lisaks on oht, et kui Venemaa Kaukaasia suunal tegutsedes aktiivset ja tugevat Lääne vastupanu (Gruusia toetamist) ei kohta, muutub tegevus kunagi hiljem julgemaks (=jultunumaks) ja aktiivsemaks ka Balti riikide suunas. Seega on eriti oluline Gruusiat täielikult toetada.

Sarnane olukord Lõuna-Osseetiale valitseb ka Abhaasias, seal küll hetkel relvakokkupõrkeid ei ole, aga põhimõttelist erinevust pole - ka Suhhumis sarnaselt Tshinvaliga valitseb klikk venemeelseid poliitikuid, kes püüavad saavutada iseseisvust või liitumist Venemaaga. Paraku pole kumbaski riigis iseseisvuse saavutamisel mingit demokraatlikule õigusriigile sarnast valitsemiskorraldust loota - ei Bagapš ega Kokoitõ pole mingid demokraadid, pigem väepealikud ja maffiagrupeeringu juhid. Vähemasti selline on minu mulje jäänud.

Kolmas problemaatiline piirkond oli Gruusiale Adžaaria, kuid varsti pärast Rooside revolutsiooni toimus ka seal murrang ning peale Abašidze kukutamist tundub on olukord rahulik ning iseseisvusplaanid maha maetud. Muidugi Adžaaria oli Abhaasiaga võrreldes ka teistsuguses positsioonis - nimelt elavad ka Adžaarias grusiinid, tõsi küll, islamiusulised. Osseetide ja apsuate (abhaaside) näol on aga tegu riigita väikerahvastega, kes sattunud Gruusia koosseisu.

Tõsi, lähtuvalt sellest, et iga rahval on õigus enesemääramisele, tuleks teoreetiliselt ka apsuatele ning osseetidele seda võimaldada. Aga riikluse ehitamine on pikk tee ning omajagu vaevarikas. Pealegi tekiks praegu iseseisvudes kaks Vene sateliiti, mitte aga de facto iseseisvat riiki. Venemaa ei lubaks seda mingil juhul, sest nii tekib ka võimalus, et ei valitagi venemeelset suunda.

Lahenduseks olukorrale oleks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ulatuslik autonoomia Gruusia koosseisus ja suhete järk-järguline normaliseerimine, mis tõsi küll, eeldab tõenäoliselt nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia juhtkonna väljavahetamist. Erioperatsioon selleks aga oleks samas ohtlik ning kahjustaks Gruusia integratsiooni Läände ning NATO liikmesuse saabumine lükkuks veelgi määramatumasse tulevikku. Seega seisavad Gruusial ees rasked ajad ning konflikti eskaleerumist peaks igal juhul vältida püüdma, sest sõtta on kergem langeda kui sealt välja tulla. Samas ei saa ka Gruusia lasta end alandada ja provotseerida ning peab oma territoriaalset terviklikust kaitsma, et olla tõsiselt võetav riik nii oma kodanikele kui välismaailma silmis. Mitte et sõda imagole kasuks tuleb, paraku mitte.

The Happening

Üle ootuste huvitav film, mida sai vaatamas käidud. Kuigi pisut apokalüptiline ulmepõnevik, jäi siiski nö teaduslik-hüpoteetiline osa veidi nõrgaks, samas oli tegu väga kaasakiskuva ja mõtlemapaneva filmiga, eelkõige olustiku mõttes. Shyamalan režisöörina on kahtlemata tugev ja just oskus film iseenesest toimima panna, kuigi üksikosadena lahtivõetuna need osad eriti tugevad (asjade põhjustamise hüpotees - a la miskit taimedest, suhteliinid, süvitsiminek jne) ei ole (pigem vastupidi), on film tervikuna siiski märkimisväärselt hea.

Lendavatest konnadest tiivuliste madudeni (Karl P. N. Shuker)

Maailmas on veel paljut, mis on avastamata. Sealhulgas ka looduses või eriti just selles. Ka loomariigis. Just loomadele, kelle olemasolu ei ole tõestatud või keda arvatakse olevat väljasurnud – kuid see viimane ei pruugi alati päris kindel olla. On olemas selline teadusharu nagu krüptozooloogia, mis uurib loomi, mida ei tohiks tavateaduse seisukohalt praegu elavate kirjas olla. Müstilisi loomi. Ja just neist loomadest see raamat ongi – põnev, arendav ja ülevaatlik lugemine. Eriti tänuväärne on just autori keskendumine vähemtuntud loomadele, jeti ja Nessie raamatulehekülgedel pikemat kajastamist ei leia, küll aga muud kahtlased ja vähemkahtlased elukad. Igaljuhul on tegu äärmiselt tänuväärse lugemisega. Ja tõendeid, et krüptozooloogiat ei saa pidada veidrike parateaduseks on ka piisavalt – loomi, keda on peetud ammu väljasurnuks või müütilisteks olenditeks, kuid kes siiski osutusid olemasolevateks ja ka praegu elavateks, nagu vihtuimne kala latimeeria (arvati, et suri välja 60 miljonit aastat tagasi), okaapi (kunagi müütiliseks peetud lühikesekaelaline kaelkirjak Kongo piirkonnas), pekaari (sealaadne olend), onza ja mitmed teised.

Võõrad

Üle hulga aja sai taas kinos käidud. Filmiks siis sedapuhku "Võõrad" (The Strangers). Üsna tavaline õudukas, et mitte öelda keskpärane. Tõsi pinget oli ja ka näitlejad olid OK, kuid siiski, sisu oli suhteliselt tühi - mees ja naine majas ja kolm kahtlast tegelast neid piiramas/hirmutamas ja tapmas. Psühholoogiline. Algul tundus, et tegu on mingite üleloomulike tegelastega, aga siiski see nii polnud. Küsimus MIKS? jäi igaljuhul mulle segaseks. Samas igav ei hakanud kordagi selles mõttes sisu oli mittemidagitehes täidetud. Selles mõttes, et kogu tegevus oligi kahe poole võitlus - hea versus halb. Aga noh, kuna õudukas reeglina ei saa hea teostuse korral halb olla, siis viiepallisüsteemis kolme võib ära panna.

Ülekutse: hakake geenidoonoriks!

Täna siis käisin verd loovutamas, sedapuhuku geeniuuringuteks. Sama kutsun üles tegema ka teisi, kes soovivad panustada seeläbi teaduse arengusse (aga ka meditsiini, majanduse ja Eesti edusse). Aga pikemalt polegi miskit kirjutada. Huvilistel võimalus tutvuda asjadega lähemalt http://www.geenivaramu.ee/

Noorte konservatiivide suvepäevad

Eelnenud nädalavahetuse veetsin Märksal (koht Pärnumaal mere ääres Audru ja Tõstamaa valla kokkupuutekoha lähedal). Peab mainima, et tegu oli igati ja üle ootuste kõva üritusega. Tipphetketena tasuks mainimist vestlusring Marko Mihkelsoniga, eelkõige Venemaa aga ka laiemalt välispoliitika teemadel, siis haridussüsteemi käsitlev esinemine ning ka maastikumängud. Minu jaoks tipphetk oli aga Sõpruse puiestee õhtune esinemine. Laivis on nad veel eriti head, vahetumad ja jõulisemad kui plaadilt kuulatuna. Kuna ma olen ammune Allan Vainola loomingu austaja, siis oli tegu tõelise maiuspalaga (arvestades ka seda, et Metro Luminal, Aluminium, Sinu Sädelev Sõber ja tema sooloplaat on vast isegi tugevamad kui Sõpruse puiestee plaadid, mis muidugi on samuti head). Et siis igati asjalik ja kordaläinud üritus.

Olulised küsimused (Nicky Gumbel)

Raamat erinevalt eelkäsitletust on just vastupidi väga praktiline ja evib ka propagandistlikku väärtust. Lihtne, selge ja üsna lühike. Keskendutakse ainult olulisele, täpsemini seitsmele küsimusele, mida esitavad kahtlejad ja mis tekitavad kohati ebamugavust (miks jumal lubab kannatusi, kuidas suhtuda teistesse religioonidesse, kas abiekueelne seks on õige, kuidas suhtuda homodesse, mida arvata New Age'st, mida kujutab endast kolmainsus ja kas teadus ning kristlus on vastuolus). Vastused on mõnusalt ümberlükkamatud ja sellisena ka misjonitöös väga praktilised inimeste veenmiseks. Huvitav kuidas autor paavsti suhtub, sest katoliiklane ta pole... Autor on ühtlasi alusepanija Alfa kursustele. Soovitaks seda lugeda eriti just mitteusklikele, sest usklikel enamasti asi niigi selge, sest sellest raamatust saab minu arust väga hästi õppida kristlikke mõttekäike, et mitteöelda mõttetüüpi ning ka kristlikku loogikat, mis ei pruugi olla just väga loogiline, ent mitte ka tavaloogikale karjuvalt vastukäiv. Vooruseks ilmselt ongi see, et igaüks saab ilmselt sellest aru, samas on ka raamatu veenmisjõud üsna tugev. Seega, kes on nõrk ja kardab usku pöörduda... nojah eks see on siis ebakindel inimene, ei hakka lähemalt arvustama. Aga soovitada julgen küll. Kuigi paavsti kirjutatu on ikka sügavmõttelisem.

Sissejuhatus kristlusesse (Benedictus XVI)

Esmakordselt siis selline süvateoloogiline teos, mille puhul saan öelda, et minu teadmised jäid pisut piiratuks selle raamatu lõpuni hoomamisel. Seda hoolimata pealkirjast. Hoiatan kohe, et raamat on nõudlik ja eeldab intensiivset ning põhjalikku kaasamõtlemist, et teemat ampsata. Kui just teoloog ei juhtu olema. Ikkagi paavsti kirjutatud teos, mis siis, et algvariandis juba üle 40 aasta tagasi. Minu vähene arusaamine aga ei muuda teost sugugi halvaks (nagu mõned ntx süüdistavad kehva tõlget vms, selleasemel, et oma ajumahu piiratust tunnistada). Pigem vastupidi - mõne aasta pärast võtan selle ilmselt uuesti käsile, võib-olla. Vähemalt ääretult huvitav oli, kuidas kristluse eri aspekte ja müsteeriume lahati - nii õige mõistmise ehk dogmaatika kui ajaloolise perspektiivi kohaselt. Ja kriitikat pälvis ka vanakreeka traditsioonide mõju tänapäevasele piibli (valesti) mõistmisele. Siiski jäi üpris mitmel korral teema nö õhku rippuma (kuigi ntx kolmainu teema oli väga hästi ja põhjalikult ära seletatud), aga eks usus ilmselt polegi päris lõplikke ainuõigeid mõistmisviise, sest inimese mõistus on jumalaga võrreldes piiratud. Kuigi herr paavst seda argumenti samuti ründab, arutledes, et jumal lõi inimese just sellise, et see piisavalt taiplik oleks (piinilik kui vulgaarselt mul see siin nüüd kirja õnnestus panna). Aga jah, filosoofilist mõtteainest on raamatus kuhjaga, samas ideoloogilist teravust oleks võinud olla isegi rohkem, kuigi samas miks oleks pidanud? Katoliikluse 2000 aastat ajalugu on ilmselt õpetanud aja mõistmise igavikulist dimensiooni ja seetõttu ka võtma mõõdukat positsiooni asjadesse ning mitte väga kiiret reageerimist. Mulle meeldis eriti kiriku käsitlus - et kirik kui ülemaailmne usklike kogudus (tekkis kohe paralleel ummah' ga), mille läbi on ainuvõimalik saada osadust jumalaga, aga mitte organisatsioon. Ilus.

Et jah, argised asjad eriti käsitsemist ei leia raamat on ikkagi usu süvahoovustest ülevaadet andev. Ja sellisena läheb see raamat ilmselt ka ajalukku, sest tegu on tõesti väga sügava ja igavikulise, ent samas ülevaatliku raamatuga. Minu sügav austus ja lugupidamine autorile. Jääb üle ainult paavstile jõudu ja tervist soovida ning oodata, millal tema ülejäänud kirjutised eestikeelsena saadaval saavad olema.

Eesti mütoloogiad

Nimetatud raamat on siis esseekogumik Eesti vähem ja rohkem oluliste tegelaste sulest, ilmunud Vabariigi 90. aastapäeva puhul. Arvamuslugusid on alati väga arendav lugeda ja kaasa mõelda ning antud esseekogumik on seda kindlasti soodustav. Kuigi Martin Kala (selle raamatu koostaja) tausta arvestades ja asja kriitilise pilguga lugedes võib kahtlustada, et esseede valimik on vasakule kaldu, siis õnneks mitte häirivalt. Aga siiski. Mitmed olulised selgelt parempoolsed mõtlejad ei ole esindatud. Aga see eest on autorite valik elualati üsna lai (mulle parimatest lugudest tooksin esile Edgar Savisaare, Mart Laari, Indrek Neivelti, Andrei Hvostovi, Andrus Kivirähki, Marju Lauristini, David Vseviovi, aga ka väga paljude teiste), hõlmates suht suure kandepinnaga eliiti. Ja ka vasakpoolsete mõtteid on arendav lugeda, nii silmaringi laiendamiseks kui sisedialoogiks. Vahel võib neil ju õiguski olla, kuigi reeglina mitte lõpuni ja mitte tervikus, vaid pigem detailides. Aga see ei pruugi kokkuvõttes vähemolulisem olla, sest ka detailid on väga tähtsad, vahel kohe eriti olulised. Igaljuhul on tegu väga olulise raamatuga, mida kindlasti soovitan lugeda, et areneda ja saada ülevaade mitmest olulisest teemast ning vaatepunktist. Kuigi jah, paksem oleks see ju võinud ka olla...

Iraagist ja selle tulevikust

Taust

Iraak jaguneb etnilisi piire pidi kolmeks suureks osaks, millede omavahelised suhted ei ole just pehmelt öeldes kõige sõbralikumad. Rahvaarvult suurim siiitide rühm oli Saddam Husseini ajal võimult eemal ja represseerimisalune .Peale USA invasiooni on võetud aga Iraagi elu korraldamisel juhtroll (nagu siiitide arvukust silmas pidades ka mõistlik on, sest siiia moslemid moodustavad üle poole rahvaaarvust). Siiski ei ole siiidid (nagu ka ülejäänud etnilised grupid sugugi ühtsed). Võimulolev suhteliselt pragmaatiline al-Maliki partei ei ole väge tugev ja kaose kestmisel aina nõrgemaks muutub. Tugev opositsioon M. Al-Sadri Mahdi armee näol ei lase aga olukorral stabiliseeruda ja siiitide omavaheline kodusõda pole sugugi välistatud (osalt juba toimub). Mahti armee usuline radikaalsus ja Iraani tugev mõju sellele on kahtlemata samuti ebastabiilsust tugevdav faktor.

Husseini aegne valitsev sunniitide grupp on samuti lõhenenud, kuid kuna siiitidega on suhted pingelised (parlamendi tasemel on sunniidid opositsioonis), siis esmane rõhk on vastuolul siiitidega. Siiski on võimust ilmajäänud Saddami kaaskond ja toetajad parlamendis esindatud sunniitidele märgatavaks konkurendiks ja Iraaki lisaks al-Sadrile oluliselt destabiliseerivaks jõuks. Samas on just Saddami kaaskondlastel olemas mingisugune poliitiline kogemus, mida ühelgi teisel jõul välja pakkuda pole.

Kolmas suur jõud on kurdid. Etniliselt mitte-araablased, usutunnistuselt sunniidid (marginaalselt on ka siiitidest kurde). Seega ollakse konfliktis nii rahvuslikul pinnal sunniitide ja siiitidega kui usu põhjal siiitidega. Kurdid on ka maailma suurim riigita rahvas ja ajaloolise õigluse huvides peaks nad ka kindlasti oma riigi saama (eriti pärast Kosovo keissi). Iseseisvusmeelsus on olemas, kuid selle vastu oleks nii Türgi kui Iraan, kus on samuti olemas suur iseseisvusmeelne kurdi vähemus (kuigi asereid elab Iraanis viis korda rohkem kui Aserbaidžaanis ja see pole väga suuri vaidlusi kahe maa vahel tekitanud). Seega kurdi-küsimuse aktualiseerumine tooks kaasa mitme täiendava taustajõu tõenäolise sekkumise, mis muudaks olukorra pea lahendamatult keeruliseks. Kuid ka kurdid ei ole ühtsed. Jalal Talabani rühmituse ja M. Barzani partei vahel on puhkenud korduvalt relvastatud kokkupõrked juba Saddami ajal. Kuna Talabani on hetkel Iraagi president, siis tema partei iseseisvusmeelsust on see jahutanud ja kompromissiks on Kurdistani aladel tooniandvamaks pigem Barzani juhitud grupp. Lisaks veel Kurdi Tööpartei võitlejad (nii Türgist imbunud kui kohalikud). Selline on siis seis hetkel, lisaks igasugused marginaalsed paramilitaarsed rühmitused.

USA ristiretk

USA Iraagi invasioon oli kantud üllast põhimõttelisest otsusest kurjuse režiim (Ameerika kujutluses) kogu täiega välja vahetada ning riik demokraatlikuks ja vabaks muuta. Samas alahinnati tugevalt etnilis-usulisi pingeid (õigemini totaalset üksteisevihkamist) ning asjaolu, et opositsiooni sisuliselt polnud (ega sellest tulenevalt ka “opositsioonil” mingit valitsemiskogemust ja ettekujutust, kuidas saaks demokraatlik riik sellistes tingimustes toimida). Seega moraalsest aspektist oli tegu kahtlemata õige, ent ebaratsionaalse käiguga.

Laialt levinud nafta-teooria (sissetungiajendina) ümberlükkamiseks piisab kui vaadelda Iraagi potentsiaalset tootmisvõimsust (mille oleks saanud saavutada mõne Saddamist sõbralikuma diktaatori abiga) ja võrrelda seda gallonite hulgaga, mida paiskab turule praegune demokraatlik Iraak. Seega nii majanduslikult kui ka efektiivse riigi toimimise seisukohast, poleks pidanud kogu Iraagi eliiti ühiskonna toimimisest välja lülitama. Pigem oleks olnud mõistlik õhutada režiimisiseseid konflikte või korraldada erioperatsioon Saddami ja tema lähikondlaste kõrvaldamiseks (asendaja oleks tekkinud tõenäoliselt sõjaväest). USA suurim viga oli kindlasti Iraagi rahvuskaardi laialisaatmine, millega tekitati laguneva majandusega (kuna režiim oli kõik ja kõikjal, siis selle toimimise lakates kukkus ka majandus kokku) riigis üle kolmesaja tuhande hea sõjalise väljaõppega meheline töötute armee, mis lõi ülisoodsa pinna paramilitaarsete ja relvastatud usuäärmuslaste grupeeringute tekkeks. Samas kui uut Iraagi armeed hakati nullist ehitama. Seega anti juba stardijoonel terroristidele soliidne edumaa. Teiseks ka Baathi partei laialisaatmine oli oluline panus Iraagi riiklike struktuuride hävitamiseks, mis oligi eesmärk. Samas uute loomine pole siiani sisuliselt õnnestunud. Kuid ometi ei saa GWB poliitikat hukka mõista, sest just väärtused nagu inimõigused, demokraatia, õigusriik, sõna ja muu vabadus jne ning nendele tuginemine on tugev moraalne relv (islamistide analoog on usk), mis peab kinnitama Lääne tsivilisatsiooni elujõudu, sest neist väärtustest ja nende kaitsest ning vajadusel levitamisest (diktatuuride, mitte traditsiooniliste ühiskondade suhtes) sõltub Lääne tugevus või allajäämine konkureerivatele väärtustele, mis Lääne omadest aga väga erinevad.

Lahendus

Nagu näha on Iraagi probleem keeruline ja häid lahendusi sisuliselt pole. Kuid ikkagi. USA peab jätkama, sest kuigi jätkamine on kurnav ja seob USA-d ühe kohaga, jättes ülejäänud globaalse ruumi (sh Eesti) vähem kaitstuks, oleks taganemine veel hullem, sest näitaks USA löödavust ja kahandaks tema tõsiselt võetavust ning seega globaalset julgeolekut tervikuna. Kuid sõjategevust intensiivistades suureneb ohvrite arv, kasvab USA vastasus ning sõja võitmine Iraagis muutub järjest utoopilisemaks. Seega on mõistlik iga kolme rühma sees jõude maksimaalselt konsolideerida ning neile panustada, et Iraak ise suudaks võimalikult kiiresti enesekontrolli taastada, seejuures kodusõtta langemata. Raske ülesanne, ent ainuvõimalik tee. Sealt edasi või vajadusel enne seda, on ilmselt kõige mõistlikum kunagi Donald Rumsfeldi pakutud plaan Iraak kolmeks jagada. Kahjuks see eriti päevakorda pole tõusnud, sest Rumsfeld tegi selle mõttekäigu juba tagasi astudes ja pealegi jätaks Iraagi lagunemine USA-le ikkagi väikese pleki, et riigi ehitamisega ei tuldud toime. Kuid kui kasvõi Liibanoni vaadata, siis ilmselt just kolmeks jagunemine (eeldab palju läbirääkimisi ümberkaudsete riikidega) oleks kõige mõistlikum. Kurdid saaksid oma riigi (teatud kitsendustega, et naaberriigid end ohustatuna ei tunneks), siiitide ala võiks liituda Iraaniga ja ka sunniitide ala mõne muu riigiga (Süüria, Jordaania). Kuigi tõenäoliselt seda ei juhtu ja kõik kolm jäävad iseseisvaks (siiitide puhul on Iraaniga liitumine ilmselt tõenäoliseim). Seega USA-l oleks mõistlik vaikselt taanduma asuda (et Iraagi võimud oleks sunnitud suuremat vastutust julgeoleku loomisel enese peale võtma) ja pinda ette valmistada Iraagi jagunemiseks.

Paljassaare

Sai põhjalikult avastatud Paljassaare poolsaart, mis asub otse Tallinnas ja on täiesti hämmastavalt väherahvastatud. Selles mõttes, et nagu inimesi oli suht üksikuid (püsiasustust rannast edasi niikuinii ei ole ega saagi/tohigi olla). Seal siis asub linnukaitseala, mida ka mõned teed läbivad, kus saab kõndida ja teoreetiliselt ka linde vaadelda (praktikas on mõned kajakad ja ainult linnukisa kuulda). Põhiala moodustab roostik, mis ka on suht soine, aga samas teed mööda on hea liikuda ja poolsaare tipus on väga hea merevade. Lisaks ka mõned Nõukogude aja jäänukrajatised ja okastraati. Aga ilus koht, pole miskit öelda. Ja enne kaitseala algust ka väike ranna-ala. Selles mõttes oli vinge avastusretk, mis oodatust küll palju pikemaks venis, ent selle võrra ka huvitavam ja põhjalikum oli.

Hilinenud revolutsioon, et mitteöelda väike murrang

Juuli algusest siis on kõik Eestis tegutsevad 6 telekanalit läinud üle digitaalsele andmeedastusele. Kuna uuendus võimaldab analoogsaatevõrgust oluliselt rohkematele kanalitele üleriigilist pildiedastust (häält loomulikult ka :), siis on oodata, et tänu tehnilistele võimalustele ja edastuse odavnemisele kanaleid ka juurde tekib, eriti eri niššikanaleid (Kalev Sport on hea näide). See aga muudab traditsioonilist telemaastikku oluliselt, ehk teisisõnu on ka televisioon jõudmas postmodernsesse ajajärku. Tasuvus on muidugi iseküsimus, kuid loamaksu kaotamine ning saatevõrgu haldamise kulude langus peaks sellele soodsat mõju avaldama. Kvaliteedi paranemine (andmeedastuse põhimõtteline muutumine) ning lisavõimalused (textbox menüü telekavaga, subtiitrite valik jm) on veel lisaboonuseks.

Et protsessi kiirendada oleks mõistlik analoogsaatjatevõrk esimesel võimalusel kinni panna (praegu plaanitakse seda vist 2010). Virisetud lisakulu digiboxi soetamise näol on mulle suhteliselt mõistetamatu - on ju elementaarne, et areng peab toimuma ning igaühel peaks olema heameel sellesisulise muutuse üle. Ja kui ei meeldi, siis TV on vaba valik, keegi ei sunni ju kedagi seda vaatama ja väikest investeeringut tegema.

Iseküsimus muidugi kuivõrd internetiajastul üldse TV ja raadio mõtekust omavad. Kaasajastamisest hoolimata usun, et tulevik saab olema netiraadiote ja neti tv päralt, eriti kui andmeedastuskiirused veelgi suurenevad. Ning endaloomepõhine interneti tv vabastab ajakavalisest piirangust, mis ilmselt on oluliseim vahe nö "päris" tv-ga. Aga esialgu siiski telekat muuseumiaparaadiks pidada ei saa, raadio maabub sinna ilmselt enne.

Poolfinaalid

Praeguse seisuga siis järgi jäänud 4 meeskonda, kelle hulgast saab tulema ka Euroopa meister. Olukorras, kus Holland on väljas, jääb üle panustada Hispaaniale või Türgile, kuigi väga suurte lemmikute hulka kumbki ei kuulu, ehkki sümpaatsed on mõlemad.

Venemaa võit oleks kõige katastroofilisem - kuigi stiililt hollandlikult ründav ning üsna kiire, on tegu siiski Venemaaga ja lisaks eurovisiooni võidule oleks EM tiitel ilmselgelt liiast. Lisaks kasvataks see niigi Venemaa tõusvat rahvuslikkust (mis a priori on ohtlik tendents), kuna jalgpallis võit on kahtlemata rahvusliku eneseteadvuse oluline kompliment, mis annaks oma panuse Vene natsionalismi. Seega, mida kehvemini Venemaal läheb seda parem.

Saksamaa võit oleks halb nii sportlikus mõttes - kiire värav ja seejärel mängu surmamine ning suht vähene loomingulisus palliga tegutsemisel tähendaks, et võidutseks mitte just huvitavaim jalgpall (lihtsa vaataja seisukohast, kes ei oska hinnata "igavat" mängu ja mängutapmise oskust). Lisaks on Saksamaa jalgpalli suurriik ja juba niigi tiitleid võitnud - huvitavust see just ei suurenda. Selles mõttes EM ajalugu pakub õnneks üllatusi nagu Taani või Kreeka võit (millest esimene oli mulle lihtsalt ebameeldiv, kuna nad 1992 võitsid Hollandit ja Kreeka jalgpalli on ka laiemalt käsitletud kui jalgpalli surma, selles kontekstis, et isegi Saksamaa mäng on selle kõrval põnev, loominguline ja ründav, Kreeka stiil sarnaneb vast Dino Zoffi treeneriperioodi Itaalia ultrakaitse orientatsiooniga).

Hispaania võit oleks tore - ründav jalgpall, suurte tiitlite puudumine (1964 siiski Euroopa karikas). Lisaks ülikõva tase klubilises mõttes. Kuigi hetke koosseis pole vast tugevaim läbi ajaloo, on see ometi tugev piisavalt. Järelejäänud seltskonnast on Hispaanial vaieldamatult tugevaim väravavaht. Iker Casillas oli juba 6-7 aastat tagasi maailma tipp ja väravavahi kohta on ta endiselt väga noor. Imelised reaktsioonitõrjed, mida ta ka Itaalia vastu penaltiseerias näitas, räägivad iseenda eest.

Türgi võit oleks huvitav integratsiooni mõttes, kuna kinnitaks Türgit Euroopasse. Jalgpalli mõju ei tasuks selles mõttes alahinnata. See oleks kahtlemata positiivne ja on loodetavasti pisike sammuke ka lähemale Euroopa Liidule, eriti mentaalses võtmes Türgile enesele, aga ka eurooplastele. Mänguliselt muidugi on Türgi saanud kõige rohkem kaarte, ehk siis stiililt harrastatakse jõulist ja vigaderohket mängu. Mis võib saada saatuslikuks, arvestades, et just kaartide tõttu peavad mitmed põhitegijad poolfinaali vahele jätma. Samas Türgi võtlusvaim on vaieldamatult ülitugev, piisab meenutamaks mänge Tsehhi või Horvaatia vastu. Ja just see võib Türgi võidule viia, ehkki iseküsimus on kauaks neil energiat jagub. Lisaks on väljas vigastuste tõttu nende põhikapten, kel mänguehituslikus mõttes oluline roll oli.

EM

Praegu olengi blogiga väikesel jalgpallipuhkusel ja eriti sõna ei võta, sest käimas on tähtsuselt teine spordisündmus maailmas peale jalgpalli MMi, ehk siis EM. Selle suve tippsündmus igaljuhul, mis suvele tonaalsuse annab (olümpia on ikka kraadivõrra lahjem üritus mulle, seda enam, et ilmselt oleks seda Hiina Tiibeti-poliitika tõttu üldse mõistlik boikoteerida, aga see teine teema).



Igaljuhul, enam paremini ei saagi minna. Minu lemmik Holland on teinud kaks supermängu. Ka teistel lemmikutel Horvaatial, Portugalil, Hispaanial ning mööndustega ka Rumeenial pole väga halvasti läinud. Ja igavaid mänge pole seni olnud. Aga eks turniiri lõppedes ole näha, kas Holland suudab samas tempos jätkata. Tõsiselt nauditav, meisterlik ja ründav jalgpall.