Vabadussammas

Tänaseid ajalehti lugedes on näha taaskord aktiivset vaidlust Vabadussõja Võidusamba üle. Sedapuhku siis otsustas kari jobusid (loe: arhitektide liit) võidusamba püstitamise nurjamiseks alustada üsna inetut sabotaaži. Kui otsus juba tehtud ja kõik enam-vähem ka mõttega valmivast sambast harjunud. Esiteks klaariks ära väikese keelenüansi: et väidetavalt peaks võidusamba asemel rajama vabadussamba. Tõsi, keeleliselt on need mõisted erinevad, kuid Eesti kontekstis on vabadus Vabadussõja võidust lahutamatu. Et ükskõik, kas kutsuda võidusambaks või vabadussambaks, ühes sisaldub paratamatult ka teine. Ise eelistan nime vabadussammas, aga see selleks. Aga nüüd siis mõne sõnaga sambavastaste "argumentatsioonist", ehk ehk väidete jadast, millest üks idiootlikum kui teine. Miks ma üldse sellele lollusele reageerin, on põhjus, et üllatavalt paljudele "haritud" inimestele võivad need võited isegi mõistlikud tunduda. Aga asja juurde.

Esiteks, väide, et võidusamba võitnud kavandi otsustamisel oli žüriis liiga vähe erialaasjatundjaid ehk arhitekte. See oleks olnud teema enne žürii moodustamist, mitte aga pärast seda kui võitnud kavand oli välja valitud. Teiseks sisulisem möödapanek. KURADI ARHITEKTID, SAAGE ARU, ET SEE SAMMAS PÜSTITATAKSE EESTI VÕIDULE, MITTE TEILE!!! See sammas on kogu rahvale, sümboliseerimaks vabadust, võitu ja oma riiki, mille paljud oma elu hinnaga Vabadussõjas välja võitlesid. Mingitel kunstifriikidele sellise tähtsa sümboli üle otsustamisõiguse andmine on liiga korporatiivne ja mittesobilik, kui me mõtleme tulemusele ja selle sobivusele KÕIGILE kodanikele.

Teiseks, et risti sümbol ei ole sobiv. Vastus: on vägagi sobiv, sest iga võit nõuab ohvreid ja neid ohvreid tuleb ka vääriliselt mälestada. Eesti ei ole karnevaliriik ja pühim sümbol peab vajalikul määral härdus- ja austustunnet tekitama. Muidugi on siin peidus irooniline nüanss, nimelt lõppes paljude meelest Eesti muistne "kuldne vabadusaeg" just tänu ristirüütlitele. Kuid esiteks, reaalselt polnud see miskit kuldset, vaid eri hõimude verine ja puhtalt omakasupüüdlik vastastikkuste rüüsteretkede jada. Ja mingit üleriigilist ühtsustunnet polnud. Ristiusk viis aga Eesti ala Euroopa kultuuriruumi, ilma selleta klõbistaks ma siin praegu ilmselt kirillitsas ja hoopis muudel teemadel. Lisaks lõi Eesti ala ühendamine aluse tulevaseks omariikluseks ja rahvuse tekkeks. Selles mõttes on kasulik ja inspireeriv lugeda Andrei Hvostovi raamatut "Mõtteline Eesti". Aga lõppkokkuvõttes pole ju vabadussamba ristil otsest seost 700 aastase orjaajaga, vaid on seos otseselt Eesti riikliku autasuga, mida kunagi välja ei antud ning mis nüüd saab sümboolselt kogu rahva omaks.

Kolmandaks väide, et sammas on liiga suur, ega sobi konteksti. Tule taevas appi!, kui klassikuid tsiteerida. Või wtf, kui maalähetasemat stiili kasutada. Võidusammas on OLULISIM riiklik sümbol, mitte mingi aiapäkapikk. Vabadus on kõige olulisem Eesti riigile ja rahvale tervikuna ning võidusammas mitte ei tohi, vaid PEAB olema misiganes kontekstis selgelt dominantne. Võidusammas ei ole Vabaduse väljaku kaunistuselement vaid asi iseeneses. Olulisem kui väljak, mis on taust, mitte peaesineja. Klaasist rist sümboliseerib eel lisaks vabaduse õrnust, sest klaas materjalina on kergesti purunev (loodetavasti mitte valmiva samba puhul).

Neljandaks, et sammas on liiga kallis. Loll jutt. Vabadus on hindamatu ja meie ressursside juures pole 100 miljonit võidu jäädvustamiseks, mis pani aluse Eesti riigile, üldse palju, võiks veelgi võimsama samba rajada. Hommikul autoga tööle sõites, kuulsin ka raadios selleteemalist arutelu ja selle maksumust võrreldi Ühispanga peahoonega. No mida, üks on tavaline maja, teine aga riigi olulisim sümbol, mida me pole häbiväärselt mitmekümne aasta jooksul püstitada jõudnud. Rahaga on alati nii, et saaks miskit kasulikku teha - koolil katuse korda, maantel augu ära parandada või siis vägistajate kastreerimiskeskuse rajada. Aga vabadus on peamine ning seda tuleb väärikalt meeles pidada.

Viiendaks, et sammas on liiga totalitaarselt mõjuv. Vabadussammas peabki olema domineeriv. Ja kindlasti ka konservatiivne, mitte 21. sajandi moeröögatus. Vabadus on igavikuline ja ka Vabadussõda oli juba 1920. Seega ongi sobiv väärikas ja klassitsistlik lahendus, mis sümboliseerib konservatiivseid väärtusi nagu patriotismi, austust, lugupidamist, vabadust... Jutt nagu oleks rist meenutav natsisümboolikat, on vale, kuna tegu on Eesti riikliku autasu koopiaga, ning rist on laias laastus ikka ristiga sarnane. Kindlasti ei võida aga sellise argpüksliku jutuga järgmist vabadussõda, kui see peaks kunagi tulema, ega oleks ka eelmist võidetud.

Ja rohkem nagu polegi "kunstiinimestel" mingeid argumente olnud... Aga netikampaania Eesti võidu sümboli rajamise vastu (= Eesti vabaduse vastu) on ikka äärmiselt nilbe ja madalalaubaline. Vaadates allkirja andjaid, siis domineerivad 3 gruppi: vene nimega inimesed, need kes end kultuuriinimeseks peavad ja töölised-õpilased. Ilmselt püüavad viimastest enamus end samastada "kultuurirahvaga", et siis end ka kuidagi väärtuslikuna tunda, hoolimata sellest, et inetllektuaalsustase ja mõtlemisvõime ilmselt lauajalast väga kõrgemale ei küündi. Muidugi on seltskonnas ka paar tõsiseltvõetavat intellektuaali, kellel on ideelistel kaalutlustel põhjust olla samba vastu, nagu Andrus Kivirähk (veendunud ateist ja kirikuvastane) või Tõnu Trubetsky (anarhist). Nemad on massidest üle ja nende arvamus väärib sügavat austust, mida ei saa öelda karjaefektist juhinduvate lammaste kohta. Aga et selline asi toimub, on näide, et meil on vabadus ja Vabadussõja võit täitis oma eesmärgi. Pealegi tekib tänuväärne andmebaas, "kahtlasest kontingendist". KAPO hoiab loodetavasti silmad-kõrvad lahti, kuigi kui aus olla siis tõsisemad Eesti vastased tegelevad tõenäoliselt hoopis muuga, kui virtuaalse allkirja kribamisega.

Lõpetuseks tahan öelda, et olen tänulik, kõigile neile, tänu kellele on Eesti täna vaba riik ja tänu millele on mul võimals olla see, kes olen.

90

Jaa, kohe hea tunne on elada 90 aastases Eesti Vabariigis. Et nagu respect. Nüüd siis jääb üle ainult vabadussamba valmimist oodata, et juubeliaasta täiuslik oleks. Kuigi ise jõudsin vaid Tammsaare pargis kontserdile, polegi vast formaalne tähistamine nii oluline. Eesti on lihtsalt parim!

Eesti matus ja Recycle Bin

Nädalavahetuse märksõnadeks sobivad just kaks eelmainit terminit. Et siis ühesõnaga viimased vabad päevad enne puhkuse lõppu sai veedetud kultuurselt. Eesti matus on ilmselt üks neid teatrietendusi, mis oma kitsastest raamidest välja murrab või õigemini küll ilmselt ka juba teinud on ning olulisel määral toimib ka väljaspool teatriajalugu ja "kultuuripedede" seltskonda. Selguse huvides olgu mainitud, et selle viimasega ei mõtle ma miskit halba, kuid miks mitte kampsunites ja barettidega seltskonda pisut provotseerida :). Tegelt võiks ju iga iga normaalne inimene vahel ka teatris käia. Ma vähemasti püüan. Aga konkreetse etenduse kontekstis on iroonia (selline süsimustemates toonides) täiesti omal kohal. Et on tervislik [ja samas (hale)naljakas] natuke omas maailmas elavaid inimesi torkida... Olgu selleks siis töö, auto, teatri vms kultus. Minu puhul ilmselt raamatud. Kinnisidee. Peaaegu. Või, mida siin ikka valetada, see ongi kinnisidee. Et kui mind raamatupedeks nimetada, siis on definitsiooniga täppi pandud. Selles kontekstis tuleb meelde kunagine Jüri Mõisa ütlus raamatute kohta. Et need on igand ja nende populaarsustrend liigub allapoole. Lahe. Ma igaljuhul austan Mõisa seetõttu veelgi rohkem, kuigi ma tema selle seisukohaga ei nõustu. Aga Eesti matus on küll näidend, mis läbi huumori avab pildi nii enda kui teiste maailma. Ülikõva.

Poetan ühe sõna ka Recycle Bini kohta. Live oli Rock Cafes päris kõval tasemel. Kuigi ma arvan, et poistel on veel pisut arenguruumi helikeele mitmekesistamisel, siis pauerit on enam kui piisavalt. Respect!

Sõbrapäevaõhtu

Seeaastane sõbrapäev venis suht pikaks. Eelkõige muidugi tänu ühele heale sõbrale, kel hoolimata järgnevast tööpäevast oli indu pubituurile minna. Ettevõtlikus on kiiduväärt, sest nagu ma öelnud olen (iseennast tsiteerides), on vaba aeg liiga kallis selleks, et sel ajal pohmakat põdeda, seega on igati mõistlik joomisi nii ajastada, et võimalikud järelmid saab kanda tööajal ja seeläbi säästa oma niigi ülihinnalist vaba aega. Igaljuhul, algus traditsiooniliselt Foorumi Patrickus ja siis Ratsu Baar. Kuna olin selles legendaarses paigas esmakordselt, siis pean mainima, et tegu on igati mõistliku kohaga, kus lihtsalt pidutsemas käia. Just lihtsalt, ilma mingi eesmärgita, niisama. Suht normaalne koht ja tavapärase baari kohta ka üsna rahuldava muusikavalikuga. Joogid on suht mõistliku hinnaga (mis muutub oluliseks siis, kui suuremates kogustes tarbida) ja koht ise ka igati mõnus. Et tasub külastada küll. Need siis uued muljed 15. veebruari varahomikust. Edasisest ajalugu vaikib (vähemalt käesolev kroonika), koju jõudsin kell viis õhtul, mis ühe tavapärase klubiõhtu kohta suht normaalne tulemus.

Sõbrapäeva ja eelkõige sõprade (kes nähtusena on piisavalt olulised, et aastas üks special päev sellele pühendada) olulisusest ei hakka ma heietama...kardan, et mul poleks eriti miskit uut öelda.

Põhjusi, miks kuuluda erakonda

See on teema, mille üle ma olen päris palju mõelnud ja miks siis ka mitte oma mõtted kirja panna. Laias laastus on siin kolm tasandit: isiklik, organisatsiooni ja riigi (=ühiskonna) tasand. Kusjuures ma ei näe põhjust eristada riiki ühiskonnast antud hetkel. Politoloogiliselt ebakorrektne, ent kuna ma ei pea silmas ainult riiklikke institutsioone vaid ka 2. ja 3. sektorit, siis ma ei näe ka põhjust, miks kõike Eesti riigis leiduvat mitte riigi definitsiooniga hõlmata. Et nagu mets koosneb puudest, kuid mille mõistega võib siduda ka seened, samblikud ja pinnase. Aga see selleks. Alustan põhiteema isiklikust tasandist.

Erakonda kuulumine võimaldab esiteks ennast inimesena arendada. Inimene kui poliitiline loom (juba Aristotelese aegadest), kaotab põhimõtteliselt sotsiaalses kontekstis inimese kvalitatiivsed omadused, kui ta ühiskondlikest protsessidest irdub. Erakonda kuulumine aga oleks nimetatud protsessides osalemise kõrgeim tasand. Seega arendab inimene end sotsiaalselt, samaaegselt rahuldades kuuluvusvajadust. Lisaks intellektuaalne arenemine, mida pakub protsessides osalemises saadud informatsioon ning suhtlus inimestega, kelle roll eri ühiskonna sfäärides on oluline ja kel on ka miskit öelda. Eeldusel, et erakond toimib demokraatlikke põhimõtteid järgides, on igal liikmel ka võimalus teatud teemadel kaasa rääkida ja oma arvamust väljendada. See on kasulik nii indiviiditasandil, aitamaks luua seostatud mõtlemist, eneseväljendusoskust ja rahuldustunde saavutamisel kui ka erakonnale tervikuna, kuna liikmete väärtuse kogusumma seeläbi tõuseb ja erakond saab ka uusi ideid, kuidas teatud küsimustes toimida.

Teine tasand ongi organisatsioon ehk erakonna tasand. Iga liige aitab kaasa vähemal või rohkemal määral erakonna edule ja samas panustab ka oma maailmavaate levikusse. Vähim tasand on juba liikmeksolek ise, suurendades seeläbi liikmete arvu ja parandades seeläbi erakonna nö baasi (jõupositsioon, tõsiseltvõetavus, erakonnaga arvestamine eri olukordades). Sealt edasi, kui liige on aktiivsem kui vaid nimi nimekirjas, siis saab erakond vähemal või rohkemal määral hädavajalikku sisendit otsuste tegemisel ja väärt infot ühiskonna meelsusest (mida rohkem liikmeid ja parem infovahetus erakonna sees, seda adekvaatsemalt adub erakond ühiskonnas toimuvat). Seega liikmed on ka organisatsioonile suurim vara ja ressurss. Liikmeskond kui ideoloogia kandja aitab seda ka ühiskonnas rohkem kinnistada, mida rohkem on liikmeid ja mida aktiivsemad nood on. Ja iga indiviid peaks olema rahul, seda rohkem, mida paremini tema maailmavaadet kandval organisatsioonil läheb. Sellest, et üritusi organiseerida ja aktiivselt eri valimiskampaaniates osaleda, ma ei räägigi, kuigi see on samuti oluline pool, on tegu ikkagi eri olukorraga, minu eesmärk on põhjendada antud teemat veidi sügavamalt ja eelkõige sellest vaatenurgast, kuidas osalus ühiskonda laiemalt mõjutab.

Siit jõuamegi järgmise tasandini. Riiklik tasand on mulle olulisim ja tegelikult üldse põhjus, miks ma selle kirjatüki koostamisega mässama hakkasin. Ehk siis küsimus ühiskonna toimimise süvastruktuuridest. Just erakond on võtmetegur kogu demokraatliku ja kodanikuühiskonna toimimises, olles mehhanismiks, mis institutsionaliseerib ideede konkurentsi ja millede omavahelises konkurentsis selgub ideepakettide kogum, millele luuakse läbi koalitsiooni tekke eeldused teoks saada. Mida suurem aktiivne liikmeskond erakondadel, seda täielikum on ideede konkurents, mis loob omakorda eeldused parima tulemi saavutamiseks. Teine aspekt on paljuräägitud võimu võõrandumine rahvast. Mida rohkem inimesi oleks aktiivselt osalemas erakondades, seda suuremat seltskonda rahvast suudaks poliitiline jõud ka positiivselt hõlmata, põhimõttel liikmed, nende tuttavad ja tuttavate tuttavad, kelle tuttavad oleks jällegi omakorda hõlvatud. Nii paraneks otsustuskvaliteet, läbi suurema sisendi, kui ka välditaks võõrandumist, sest püramiidi põhi, millele toetuks eliit oleks laiem. Või tegelikult oleks õigem isegi öelda, et läbi võrgustikmehhanismi tekke oleks püramiidi tipp seotud ka põhjaga lähemalt ja alternatiivsetel viisidel kui püramiidjalt. Ning erakonnad läbi eri isikute teiste pädevuskeskustega ühiskonnas. Laiemalt võttes annaks senisest tunduvalt laiem aktiivne liikmeskond võimaluse täisparteilise ühiskonna tekkeks (see ei tähenda sundparteistamist, mis on loomult negatiivne). Vaid seda, et erakonnad saaks piisavalt tugevaks, et toimida ühiskonna eri tasanditel pädevalt ja kaoks vajadus teostada poliitikavälist poliitikat. Pean silmas kohaliku omavalitsuse tasandit, kus saaks samuti sisse viia poliitika täielikult läbi erakondade ja kaotada valimisliidud, mis ei oma pädevust (võrreldes erakonna esindusega/fraktsiooniga, mille selja taga seisab kogu erakond) ja on süsteemi segadust ja määramatust külvav tegur. Ja lõpuks oleks ka kodaniku vastutus teema, mis liigselt kodaniku õiguste taha varju on jäänud. Iga vastutustundlik kodanik aga on ka aktiivne oma seisukohtade ja õiguste eest võitlemisel. Mida on parim ja tegelikult ka ainus mõeldav viis täies ulatuses realiseerida läbi erakondade.

Voldemar

Niisiis. Tänane teatriõhtu Eesti Draamateatris. Etendus Voldemar. Kivirähu kirjutise põhjal, mis juba iseenesest on kvaliteedimärk. Vähemalt minu jaoks. Lisaks sellele, et tegu oli kontseptuaalselt huvitava lahendusega, kus tegevus toimub ühes rongivagunis teel Kivimäe jaamast Balti jaama, milles suvalised jorsid näitlevad läbi Voldemar Panso nooruspõle kuni lavastajaks saamiseni aastani 1955. Ma ei oska adekvaatselt hinnata küll Voldemar Panso panust Eesti teatrikunsti, kuid kuna ta on legendaarne kuju, siis ilmselt ta panustas märkimisväärselt Eesti lavakunsti ajalukku. Point, mida öelda tahtsin on lihtsalt see, et Panso isik ei tekita minus mingeid emotsioone. Aga tagasi etenduse juurde. Kuigi esimene vaatus pisut lohises, siis teine vaatus oli seda sisutihedam ja jõulisem, mis kokkuvõtvalt ka etendusest positiivse ülmulje kujundas. Täpsemalt inimese olukorrast ja valikutest pärast 2. maailmasõja lõppu Eesti NSVs, valikuvabaduse puudumise tingimustes. Täpselt seda ma tahtsingi öelda: valikutest valikuvabaduse puudumise tingimustes. Kes etendust vaatab, saab aru. Ning omal kohal oli ka tollane kommunistlik kontekst ning selle kriitika. Ja Panso isik sai ka mingis võtmes mõistetavamaks. Oli ju kasutatud tema enda märkmeid ja päevikuid taustana. Igaljuhul soovitada võib.

talvepäevad

Kuigi talv on minu jaoks kindlalt kõige ebameeldivam aastaaeg, toimub ka talvel märkimisväärseid sündmusi. Nii ka näiteksNoorte Konservatiivide talvepäevad, kuhu ma ühelgi varasemal aastal asjaolude kokkulangemise tõttu jõudnud ei ole. Igaljuhul võib öelda, et kordaläinud nädalavahetus. Pidu, töötoad, traditsiooniline mälumäng, Aivar Pohlaku ja Rainer Nõlvaku ettekanded/esinemised ja muud. Mis aga kõige olulisem - väga palju noori, kes on valinud oma üheks ühiskondliku tegevuse väljundiks Noored Konservatiivid ja seeläbi ka pikemas perspektiivis IRL-i. Järelkasv on seega olemas, et nomaalne poliitiline verevahetus saaks aja jooksul toimuda. Hetkel muidugi ei ole just kõigi vaated nii konservatiivsed kui minu omad, ent see on ka loomulik: esiteks, meenutades kauget noorust olin ka mina 18 olles mõnes küsimuses näiteks tunduvalt liberaalsem (ja teine suur oht on eriti noorele hästi armsad ja nummina tunduvad seisukohad, mis pärit poliitilise spektri vasaktiivalt, kuid mille tõelist olemust ehk seda, et tegu on tupikteega, on tihti kogemuste puuduse ja ühiskonna toimimise süvastruktuuride mittetundmise tõttu raske märgata), teiseks on seisukohtade ja arvamuste paljusus normaalselt toimiva poliitilise orgnisatsiooni jaoks hädavajalik, vältimaks sumbumist (eelkõige pean silmas taktikalist tasandit, väärtuspõhine konsensus oleks siiski hädavajalik). Aga nagu öeldud, see kõik on normaalne ja kohaletulnutest üldmulje põhjal võib öelda, et tegijaid on peale kasvamas küll. Tänud korraldajatele kõva töö eest!

Lõpetuseks ka aga üks olulisem asi ja üleskutse osaleda kõigil, kes seda kirjatükki lugema satuvad:

http://www.teeme2008.ee

Järelmid

Niisiis leidsin ka hetke, et mõne sõnaga võtta kokku hetkeseis pärast superteisipäeva. Tundub, et vabariiklastel on McCain üsna kindla edu saavutanud, saavutades laias laastus 2/3 vajalikust delegaatide hulgast (680/1191). Või tegelt on see pigem üle poole, aga ei viitsi hetkel protsenti arvutada. Samas ei saa unustada, et ees on mitmed lõunaosariigid, kus eelvalimised järgmisena tulemas (vabariiklaste puhul valdavalt kehtib printsiip, et võitja võtab kõik, kuigi osariigiti on erinevusi) ja nn Jesuslandis ei ole McCain kindlasti favoriit, pigem on lootust Huckabeel, kes samuti superteisipäeval üsna korraliku tulemuse sai. Kuigi vahed on juba üsna suured. Samas ka Texases on mitu valijameest saadaval... Igaljuhul tundub, e suures plaanis siiski McCain end väga ohustatuna tundma ei pea. Pealegi oleks ta tõenäoliselt ainus vabariiklane, kes Obamat või Clintonit võita suudaks. Huckabee on enamikule liiga religioosse taustaga, Romny on mormoon. Mormoonid on tervikuna väga lahedad ja huvitavad aga ameeriklastele pisut liiga erinevad mainstreamist. Pealegi ei ole McCain padukonservatiiv, seega suudaks ka tsentrit meelitada.
Demokraatide leeris on Clinton samuti pisut ette rebinud, ent seis on üsna tasavägine. Eriti kui vaadata häälte arvu ja seda kui paljud on eelvalimistel osalenuid, siis vahe delegaatide arvus (818/730) on suurem kui Clintoni toetus häälte näol. Kokku siis vaja 2025 delegaadi toetust. Eks võib öelda, et põnevust jagub veel mitmeks päevaks. Vaadates arve, siis taas demokraatide suhtes on huvi igati suurem, mis pisut on murettekitav, seda enam, et demokraadid on lubanud väed Iraagist välja tuua, mis ei pruugi olla hea lahendus, kui Iraagi oma jõud piisavalt tugevaks ei ole kasvanud, et tagada elementaarne stabiilus Iraagis. Kaos Iraagis destabiliseeriks oluliselt kogu regiooni ja seda ei saa USA kasvõi puhtalt naftatarnete tõttu lubada. Seega kiire väljatõmbamine, eriti Obama stsenaariumi kohaselt ei ole hea lahendus. Samas ei saa Iraak ka igaveseks USA sõltlaseks jääda, see seoks liialt USA käed ja laseks kerkida testel potensiaalsetel ohukeskustel, kes väljakurnatud ja sisemiselt sõjavastaseks muutunud USA-d oluliselt vähem kardaksid. Eestile poleks see hea seis jällegi. Samas lubadused lubadusteks, nii Clintonil kui Obamal on ka team, kes välispoliitika suhtes ilmselt väga rappa asjadel ei lase minna. Ja lõpuks ei ole tegu ju mustvalge stsenaariumiga, et kas väed välja või sisse, vaid reaaleluliselt toimib nii ehk teisti mingi vahevariant - järkjärguline vähendamine, kuna samas koguses vägede hoidmine on nii majanduslikult kurnav (Bushi viimane eelarvekava on rekorddefitsiidiga) kui ka avalikkusele järjest vähem seeditav. Pealegi motiveerib okupatsioon moslemiekstremiste. Ilmselt oleks parim lahendus Iraagi kolmeks jagamine (sunnidid siiidid ja kurdid), mida vahetult enne ametist lahkumist ka Donald Rumsfeld soovitas, see võimaldaks miskit loogilist ja kontrolltavat üles ehitada ning vägivalla kontrollimatut paisumist vähendada. Igaljuhul USA valimistest lähemalt: http://edition.cnn.com/POLITICS

Ja lõpetuseks ka isalmiteemalist huumorit, kuna jutt juba plaaniväliselt ka Iraagile läks (pea jääb loodetavasti alles):
http://www.youtube.com/watch?v=U8cGJOGOlJw&eurl=http://forum.drumandbass.ee/showthread.php?s=7324d3707d79534c0e656c200112e04d&threadid=10804&perpage=30&pagenumb

öine mõttetera

Bad sex is better than a good day at work!

üks tegemata asi

Ehh...vaatasin, et ma polegi miskit Eurovisiooni kohta kobisenud. See viga saab parandatud:D. Tegelt on ju väga lahe, et paljude eestlaste poolt püha härdustundega kaasaelatud "lauluvõistlus" on väikese maksahaagi saanud. Kamoon, võiks juba aru saada, et see "Eesti esindamine" ja "kuidas me küll teiste jaoks välja paistame" jne on HALE. Ja eurolaulu valimine ei ole kindlasti mitte riikliku tähtsusega sündmus nagu see mõnele tundub. See on lihtsalt selline performance...ja nii ongi. Ei midagi rohkemat ega vähemat.
Leto svet on muidugi nii muusikalises kui huumori mõttes pask. Ausalt. Piinlik isegi klounaadiks nimetada. Samas küllalt selgelt eristuv. Arvestades seda, et viimased neli aastat on Eesti lugu piirdnud poolfinaaliga, oligi aeg millegi totaalselt teistsugusega katsetada. Selles mõttes mõistlik valik. Pealegi on sakslased suht sageli eurovisioonil lolli mänginud (suht edutult, tõsi küll), ja eestlased võiks selles mõttes oma provintslikest kompleksidest lahti saada.
Ja seda ka, et lauluvõistlus ei ole ammu enam lauluvõistlus. Lisaks eristumisvõimelisele loole, on olulised komponendid lavashow ja ka see, mis riiki keegi esindab. Naabritelt tulevad ikka mingid punktid. Ja ses suhtes ei ole Eesti ka mingi erand...olemata teiste maade eurolugusid kuulnud tean juba praegu, et Eestilt saavad oma punktid kätte nii Venemaa (5. kolonnilt), Läti, Soome ja Rootsi, ükskõik, kas nende puhul on tegu geniaalse loomingu või täieliku sitaga. Nii see paraku on ja see pole üldse Balkanimaade teema nagu tavaliselt meedia korrutada armastab. Igaüks võib ju vaadata, kes kellele ja mida minevikus andnud on.
Vaatasin põgusalt lood üle ja mulle meeldis Üksinduses ikkagi kõige rohkem - ilus ja tõeliselt kuulatav lugu, kuigi eurovisiooni jaoks liialt stambilik ja eristumatu. Ja Ice-cold story oli ka hea.
Enivei, emotsioonideks pole küll mingit põhjust, aasta pärast saab juba uut lugu valida.

Superteisipäeva ootuses

Niisiis juba homme saab teada selle aasta ühe olulisima sündmuse tulemused. Jutt käib USA presidendi eelvalimistest, täpsemini nn superteisipäevast, kus kõigi eelduste kohaselt peaks selguma sisuliselt need kandidaadid, kellest saavad vabariiklaste ja demokraatide ametlikud kandidaadid sügisel toimuvatel presidendivalimistel. Eelvalimised on mitmes mõttes huvitavamadki, kuna näitavad eri visioonivõimalusi (lisaks individuaalsele showtegemisoskusele ja kogutud kampaaniarahade kasutamisele) mõlema partei valijaskonna hulgas. Et laias laastus määratakse visioonide portfooliod, mis sügisel omavahel konkureerima asuvad.
Kandidaatidest on mõndagi juba selgunud. Demokraatide leeris tundub seis tasavägisem ja praeu tundub, et nii Obamal kui Clintonil on suht võrdsed võimalused. Isiklikult on Obama sümpaatsem, kuigi tema välispoliitiline vaade või õigemini selle ambivalentsus ei ole just julgustav. Samas annaks ilmselt Obama just siseriiklikult nö "uut hingamist" ja see võimaldaks paljuski ka Ameerika imagot (moraalset kapitali) tõsta. Tugev ja tegutsemisvõimeline Ameerika on aga Eestile eksistentsiaalse tähtsusega. Pealegi oleks presidendi nahavärv iseenesest suhteliselt õuline signaal mitmeski mõttes.
Ise ma küll toetan vabariiklasi ja vabariiklaste seas tundub seis psut selgem olevat. McCain on teistest pisut ette rebinud, lisaks on talle viimastel päevadel lisandunud jõulisi toetajaid. Lisaks on McCain ka minu lemmikkandidaat presidenditoolile. Seda eelkõige sümpaatse Venemaa-käsitluse tõttu. Kuid kindlasti ei ole ka Rommny mängust väljas (mormoonist president oleks omaette huvitav nähtus) ja ka Huckabee võib endiselt üllatada. Ron Paul tundub küll mängust väjas olevat, millest iseenesest on kahju. Kuid samas on ta ka mainstreamist liialt erinev kandidaat. Paraku tema seisukohtadest võiks tulevane president nii mõndagi arvestada.
Kahju on eelkõige sellest, et Condolezza Rice ei kandideeri - naine, mustanahaline ja konservatiiv - selline kombinatsioon oleks ühteaegu stereotüüpe murdev ja püsiväärtusi kindlustav.
Palju pole enam oodata, varsti loodan tulemusi kommenteerida.

Vennaskond rokib endiselt

Niisiis viimase aja tähtsündmusest minu elus. Eileõhtune Vennaskonna etteaste Rock Cafes oli tuntud headuses - kuna olen viimastel aastatel püüdnud saavutada rütmi, et iga aastal ikka kord Vennaskond ära näha, siis erilisusmomenti, mis kõige esimesel kontserdil oli, oli muidugi vähem. Ent see ei kahanda siisi karvavõrdki saadud emotsiooni. Kohalejõudes esmalt terve igavik letitaga ootamist, et oma õlledoos kätte saada (ainus asi mille suhtes võiks viriseda Rock Cafe puhul ongi "suht" aeglane teenindus, kõiges muus on koht ülikõva). Enivei, ajastus oli väga täpne. Armastuse altarid oli esimene lugu. Ajalis-mõtteline süvatekst ja mõnus kidra sound tervikuna moodustavad ühe väga kõva loo, mis võib-olla küll pigem plaadilt kuulamiseks. Aga võib-olla ka mitte. Plaadi Vennaskond ja live Vennasond on ikka kaks ise asja. Erinevat. Mitte et üks oleks parem, vaid lihtsalt teistsugune. Lives on tabada seda mõnusat garaažipungilikku õhustikku, võimast sisendusjõudu, eelkõige aga emotsiooni. Tunnet, mida on raske kirjeldada. Tagasi lapsepõlve? Mõneti...Vennaskond oli minu esimene suur lemmik ja on seda siiani. Seega on just tema looming ka mulle väga eriline. Et lood, mida juba 10-15 aastat tagasi sai makilintidelt kuulatud on endiselt sama võimsad ja värinat tekitavad kui kunagi ammu-ammu. Ja üks rõõmus üllatus oli veel, nimelt oli heameel näha "algkooseisus" mängimas Allan Vainolat. Ta on kindlasti koos Tõnu Trubetskyga üks geniaalsemaid laululoojaid Eestis. Võimalik, et Vennaskond ongi kaks kõige suuremat Eesti muusikamaailma geeniust ühte bändi kokku toonud. Ja see ei ole liialdus. Kes on kuulanud Metro Luminali ja Alumiiniumit, lugenud Trubetsky luulet, see saab isegi aru. Ja muidugimõista Vennaskonna enda Looming.
Kui kontserdi juurde tagasi tulla, siis muidugi pidades silmas Vennaskonna loomingu meeletut hulka (16 plaati, nagu Vikipeedia väidab) kõlasid parimatest parimad lood. Lood, mida mõttes olen nimetanud egohümnideks Mina (see lugu annab alati meeletutes annustes enesekindlust, eriti lives kuulatuna) ja Max Stirner, alati võimsana kõlav Pille-Riin, eriti just kontsertidel lugu, mis minu jaoks võiks olla Vennaskonna fenomeni paremini iseloomustav - Sõbrad ma mahun teile taskusse, Kosmosesügis, mis ühteaegu nii kurb, igavikuline kui ka jõuline, mida võib ka öelda Viimase jõuluöö kohta, maagiline Ronk, mis oli selle kontserdi viimane lugu, Kopenhaagen, Riia mu arm, Igaühele oma, Võluri tagasitulek, Teater Odeon, Maailm lõpeb maikuus, ehtpungilik Varas kellakägu, ja mitmed teised lood. Ja siis veel lood, mis eile ei kõlanud, kuid mis ilmselt igaveseks tänu Vennaskonnale on jätnud jälje mitmete inimeste südamesse nagu Elagu Prudhon, Tuled öös, Taksosõit, Lähen ja Naeran ja lugematu hulk teisi.
Selline eriline hetk siis igavikus.

miskit ikka

Tänasesse halli ja kirjutamiskesksesse päeva tõi meeldiva päiksekiire pimeduses õhtune autosõit kaunil maastikul Tallinna lähiümbruses. Õigemini küll Raili seltskond ja huvitavad teemad, millest rääkida. Võiks öelda, et on fenomenaalne, kuidas teatud inimestega kunagi igav ei ole. Tänud Sulle!