Esimene virtuaalne HÕFF on sedapuhku edukalt läbitud. Saltoks
kujunes 13 lühifilmi ja 15 täispikka filmi. Järgmine kord
loodetavasti taas Haapsalus ja füüsiliselt kohal. Mõnest eredamast
hetkest ka, lühifilmide kommenteerimise jätan vahele, kuigi ka seal
oli mõni huvitav lugu, nt Soome feministist, kes patriarhaati
hävitas ja maailma õhku laskis.
Parim film oli selgelt
ja kindlalt „Surnukuuri lood” - lugu
lugudest, kus õiglus võidutseb halastamatult, kus on piisavalt
üllatusi ja pöördeid, film mille pildikeel on gootilikult
kütkestav, vürtsitatud huumoriga. Film, mis
ei ole õnneks ehitatud üles eriefektidele, vaid loole endale ming
seda on tehtud stiilselt ja maitsekalt. Ja lugu ise on tugev! Heale
filmile omaselt on elemente mitmest žanrist – maagiat, fantaasiat,
draamat jpm. Annab igati kinofilmi mõõdu välja (a no kinod on ju
hetkel suletud) ning ehk kunagi näeb ka suurelt ekraanilt.
Kui
on isikuid, kellele meeldis viimane Oscari võitja „Parasiit”,
siis neid ilmselt ei jäta külmaks ka sama režisööri teos
„Isand”. Looja käekiri on sarnane ja kuigi vast üllatusi on
vähem kui Parasiidis, siis sellegipoolest igati väärikas,
kaasahaarav ja hoogne linateos.
„Kes
tappis kapten Alexi?” - Wikaliwoodi austajatele kindlasti
maiuspala, kes oskab Uganda huumori eripära ja olematute vahenditega
tehtud actionit hinnata. „Bad black” 2 aastat tagasi oli mu
esimene kokkupuude Uganda filmiloominguga (ilmselgelt HÕFFil, kus
siis mujal :) ) ja ka seekord ei pidanud pettuma. Suurepärane
tõestus, et hea filmi tegemiseks ei ole vaja raha, vaid
loomingulisust ja entusiasmi.
„Cthulhu kutse” oli vahva mustvalge tummfilm, mis tehtud sel
sajandil, kuid imiteeris 30-te tummfilme. Ka nö õuduse aste oli
sama, mis tolleaegsetel õudukatel. Muhe ja omapärane ning väärikas
tähistus Lovecrafti 130. sünniaastapäevale, mis selleaastasel
HÕFFi üks eriteemasiid oli.
„Jaanipäev” - ka kinno jõudnud film, mida küll oleks andnud
kärpida, sest pea kolm tundi oli üsna kurnav. Aga muidu täitsa ok
ja ilma inimohverdusteta oleks selline koguperedraama. Kuid kes seda
siis vaadata viitsiks, on omaette küsimus. Hea, ent mitte
suurepärane. Siiski väärib tunnustust õudusžanri tabude murdmise
eest!
„Neetud” - seda taiest saab pidada ka klassikalise õudusfilmi
kriteeriumitele igati vastavaks. Oli põnevust, ehmatusi, salapära
ja otsad jäid lahtiseks nagu see tavaks on. Eriefektidega ei oldud
siiski üle pingutatud ja ka stsenaarium oli täitsa hea, selles
mõttes, et lugu oli toimiv ja sisukam kui tavapärased klišeed.
„Kõhedad muinaslood” - mõnus ja hubane, põhineb siis Mart
Sanderi samanimelisel raamatul. Raamat oli ka täitsa hea, võib
lugeda õnnestumiseks. Kuigi, kas Eesti parima filmi tiitel HÕFFil
oli väljateenitud... ei teagi. Ise oleks eelistanud „Kiirteed
põrgusse”, mis objektiivselt pigem keskpärane film, aga Eesti
esimese päris õudukana ajalooliselt ülioluline. Ja juba seepärast
vääriks parima tiitlit. Alati ei pea olema uhke parima üle.
„Jeesus juhatab sind kiirteele” - taas Eesti film, millel olemas
kõik kultusfilmi tunnused. Ääretult jabura süžeega ja seetõttu
suurepäraselt HÕFFi konteksti sobiv. Rännatakse nii ajas kui
virtuaalruumis, aga kirjeldada pole mõtet, seda peab nägema.
„Õiglus” - et Eesti filmidega lõpetada, siis ka see teos oli
kavas. Helen Kõpp oli ilus ja parim osa filmist, omamoodi huvitav
oli ka peategelase näitlejameisterlikkus (ei mäleta enam, kes see
oli). Pole just meistriteos, ent tore vaatamine ikka. Õhinapõhisus
väärib alati plusspunkte.
„VHYes” on kaootiline ülistus käsikaamerale ja VHS
kassettidele, vb ka laiemalt 80tele ja 90tele. Film ise pigem alla
keskpärast, sest mingit lugu ei olnud, aga idee mulle meeldis. Idee
siis selles, et näidata, mida sünnipäevakingiks kaamera saanud
laps nädala jooksul lindistab või teleprogrammidest salvestab.
„Koroonazombid” - jep, jep. Esimene koroonast inspireeritud
pääsuke on lendu lastud. Klassikalised naljad tualettpaberi teemal
ja muud aktuaalsed naljad, mis paraku üldse naljakad ei olnud. Aga
ka nii võib. Zombikomöödia säravamate pärlite hulka see teos
paraku ei kuulu, pigem seal madalamas otsas. Imiteerib 70te stiili,
ent jah, mingit elamust sealt ei saanud.
„Re-Animaator ehk elustaja Herbert West” - film aastast 1985.
Põhimõtteliselt Frankenstaini tüüpi lugu hullust teadlasest ja
neist, kes teda takistada üritavad. Kes naudib ilma peata
ringitöllerdavaid surnust ülesäratatud nilbete kalduvustega
tegelasi ja oskab hinnata teaduse ees seisvaid väljakutseid – see
on just teile. Sh ka mulle.
„Värv maailmaruumist” - kui kosmosest mingit veidravärvilist
paska sulle taluõue langeb, võid kindel olla, et elu pole enam
endine. Peaosas Nicholas Cage. Spoilerina ütlen, et ellu jääba
ainult üks tegelane, kes, jäägu üllatuseks. Lugu oli tegelikult
päris hea, niiet vaatamist ei kahetse. Pigem selline klassikalisem
lugu.
„Mutantide rünnak” - tuumaplahvatus, muteerunud inimesed, mees,
kelle käsi muutub rotiks (Pedro), õel delfiin pidamas mõõgavõitlust
krabiga ja palju muud toredat, mida fantaasia suudab välja mõelda.
Ei miskit väga erilist HÕFFi kontekstis, ent igati vaadatav. Just
sellised veidrad filmid on ikkagi HÕFFi essents.
„Võõras” - kõige halvem film nähtutest jäi kõige viimaseks.
Osalt seepärast, et supakad jooksid tohutu viivitusega ja ma ei
saanud ukraina keelest aru. Aga film ise oli ka igavama poolne, mis
tahtis olla müsteerium, aga mu hinnangul ei tulnud hästi välja.
Kokkuvõtteks. Tervikuna oli aeg reede hilisõhtust pühapäeva
esimeste tundideni (pausidena veidi söömist,
pisut tööasju ja kiire poeskäik) täelik nauding ekraani taga.
Ilusat ilma tuleb teinegi kord, aga järgmist HÕFFi tuleb aasta aega
oodata. Mis on hea, sest teeb selle üheks aasta oodatuimaks
sündmuseks.
Postitused
