Võõrad

Üle hulga aja sai taas kinos käidud. Filmiks siis sedapuhku "Võõrad" (The Strangers). Üsna tavaline õudukas, et mitte öelda keskpärane. Tõsi pinget oli ja ka näitlejad olid OK, kuid siiski, sisu oli suhteliselt tühi - mees ja naine majas ja kolm kahtlast tegelast neid piiramas/hirmutamas ja tapmas. Psühholoogiline. Algul tundus, et tegu on mingite üleloomulike tegelastega, aga siiski see nii polnud. Küsimus MIKS? jäi igaljuhul mulle segaseks. Samas igav ei hakanud kordagi selles mõttes sisu oli mittemidagitehes täidetud. Selles mõttes, et kogu tegevus oligi kahe poole võitlus - hea versus halb. Aga noh, kuna õudukas reeglina ei saa hea teostuse korral halb olla, siis viiepallisüsteemis kolme võib ära panna.

Ülekutse: hakake geenidoonoriks!

Täna siis käisin verd loovutamas, sedapuhuku geeniuuringuteks. Sama kutsun üles tegema ka teisi, kes soovivad panustada seeläbi teaduse arengusse (aga ka meditsiini, majanduse ja Eesti edusse). Aga pikemalt polegi miskit kirjutada. Huvilistel võimalus tutvuda asjadega lähemalt http://www.geenivaramu.ee/

Noorte konservatiivide suvepäevad

Eelnenud nädalavahetuse veetsin Märksal (koht Pärnumaal mere ääres Audru ja Tõstamaa valla kokkupuutekoha lähedal). Peab mainima, et tegu oli igati ja üle ootuste kõva üritusega. Tipphetketena tasuks mainimist vestlusring Marko Mihkelsoniga, eelkõige Venemaa aga ka laiemalt välispoliitika teemadel, siis haridussüsteemi käsitlev esinemine ning ka maastikumängud. Minu jaoks tipphetk oli aga Sõpruse puiestee õhtune esinemine. Laivis on nad veel eriti head, vahetumad ja jõulisemad kui plaadilt kuulatuna. Kuna ma olen ammune Allan Vainola loomingu austaja, siis oli tegu tõelise maiuspalaga (arvestades ka seda, et Metro Luminal, Aluminium, Sinu Sädelev Sõber ja tema sooloplaat on vast isegi tugevamad kui Sõpruse puiestee plaadid, mis muidugi on samuti head). Et siis igati asjalik ja kordaläinud üritus.

Olulised küsimused (Nicky Gumbel)

Raamat erinevalt eelkäsitletust on just vastupidi väga praktiline ja evib ka propagandistlikku väärtust. Lihtne, selge ja üsna lühike. Keskendutakse ainult olulisele, täpsemini seitsmele küsimusele, mida esitavad kahtlejad ja mis tekitavad kohati ebamugavust (miks jumal lubab kannatusi, kuidas suhtuda teistesse religioonidesse, kas abiekueelne seks on õige, kuidas suhtuda homodesse, mida arvata New Age'st, mida kujutab endast kolmainsus ja kas teadus ning kristlus on vastuolus). Vastused on mõnusalt ümberlükkamatud ja sellisena ka misjonitöös väga praktilised inimeste veenmiseks. Huvitav kuidas autor paavsti suhtub, sest katoliiklane ta pole... Autor on ühtlasi alusepanija Alfa kursustele. Soovitaks seda lugeda eriti just mitteusklikele, sest usklikel enamasti asi niigi selge, sest sellest raamatust saab minu arust väga hästi õppida kristlikke mõttekäike, et mitteöelda mõttetüüpi ning ka kristlikku loogikat, mis ei pruugi olla just väga loogiline, ent mitte ka tavaloogikale karjuvalt vastukäiv. Vooruseks ilmselt ongi see, et igaüks saab ilmselt sellest aru, samas on ka raamatu veenmisjõud üsna tugev. Seega, kes on nõrk ja kardab usku pöörduda... nojah eks see on siis ebakindel inimene, ei hakka lähemalt arvustama. Aga soovitada julgen küll. Kuigi paavsti kirjutatu on ikka sügavmõttelisem.

Sissejuhatus kristlusesse (Benedictus XVI)

Esmakordselt siis selline süvateoloogiline teos, mille puhul saan öelda, et minu teadmised jäid pisut piiratuks selle raamatu lõpuni hoomamisel. Seda hoolimata pealkirjast. Hoiatan kohe, et raamat on nõudlik ja eeldab intensiivset ning põhjalikku kaasamõtlemist, et teemat ampsata. Kui just teoloog ei juhtu olema. Ikkagi paavsti kirjutatud teos, mis siis, et algvariandis juba üle 40 aasta tagasi. Minu vähene arusaamine aga ei muuda teost sugugi halvaks (nagu mõned ntx süüdistavad kehva tõlget vms, selleasemel, et oma ajumahu piiratust tunnistada). Pigem vastupidi - mõne aasta pärast võtan selle ilmselt uuesti käsile, võib-olla. Vähemalt ääretult huvitav oli, kuidas kristluse eri aspekte ja müsteeriume lahati - nii õige mõistmise ehk dogmaatika kui ajaloolise perspektiivi kohaselt. Ja kriitikat pälvis ka vanakreeka traditsioonide mõju tänapäevasele piibli (valesti) mõistmisele. Siiski jäi üpris mitmel korral teema nö õhku rippuma (kuigi ntx kolmainu teema oli väga hästi ja põhjalikult ära seletatud), aga eks usus ilmselt polegi päris lõplikke ainuõigeid mõistmisviise, sest inimese mõistus on jumalaga võrreldes piiratud. Kuigi herr paavst seda argumenti samuti ründab, arutledes, et jumal lõi inimese just sellise, et see piisavalt taiplik oleks (piinilik kui vulgaarselt mul see siin nüüd kirja õnnestus panna). Aga jah, filosoofilist mõtteainest on raamatus kuhjaga, samas ideoloogilist teravust oleks võinud olla isegi rohkem, kuigi samas miks oleks pidanud? Katoliikluse 2000 aastat ajalugu on ilmselt õpetanud aja mõistmise igavikulist dimensiooni ja seetõttu ka võtma mõõdukat positsiooni asjadesse ning mitte väga kiiret reageerimist. Mulle meeldis eriti kiriku käsitlus - et kirik kui ülemaailmne usklike kogudus (tekkis kohe paralleel ummah' ga), mille läbi on ainuvõimalik saada osadust jumalaga, aga mitte organisatsioon. Ilus.

Et jah, argised asjad eriti käsitsemist ei leia raamat on ikkagi usu süvahoovustest ülevaadet andev. Ja sellisena läheb see raamat ilmselt ka ajalukku, sest tegu on tõesti väga sügava ja igavikulise, ent samas ülevaatliku raamatuga. Minu sügav austus ja lugupidamine autorile. Jääb üle ainult paavstile jõudu ja tervist soovida ning oodata, millal tema ülejäänud kirjutised eestikeelsena saadaval saavad olema.

Eesti mütoloogiad

Nimetatud raamat on siis esseekogumik Eesti vähem ja rohkem oluliste tegelaste sulest, ilmunud Vabariigi 90. aastapäeva puhul. Arvamuslugusid on alati väga arendav lugeda ja kaasa mõelda ning antud esseekogumik on seda kindlasti soodustav. Kuigi Martin Kala (selle raamatu koostaja) tausta arvestades ja asja kriitilise pilguga lugedes võib kahtlustada, et esseede valimik on vasakule kaldu, siis õnneks mitte häirivalt. Aga siiski. Mitmed olulised selgelt parempoolsed mõtlejad ei ole esindatud. Aga see eest on autorite valik elualati üsna lai (mulle parimatest lugudest tooksin esile Edgar Savisaare, Mart Laari, Indrek Neivelti, Andrei Hvostovi, Andrus Kivirähki, Marju Lauristini, David Vseviovi, aga ka väga paljude teiste), hõlmates suht suure kandepinnaga eliiti. Ja ka vasakpoolsete mõtteid on arendav lugeda, nii silmaringi laiendamiseks kui sisedialoogiks. Vahel võib neil ju õiguski olla, kuigi reeglina mitte lõpuni ja mitte tervikus, vaid pigem detailides. Aga see ei pruugi kokkuvõttes vähemolulisem olla, sest ka detailid on väga tähtsad, vahel kohe eriti olulised. Igaljuhul on tegu väga olulise raamatuga, mida kindlasti soovitan lugeda, et areneda ja saada ülevaade mitmest olulisest teemast ning vaatepunktist. Kuigi jah, paksem oleks see ju võinud ka olla...

Iraagist ja selle tulevikust

Taust

Iraak jaguneb etnilisi piire pidi kolmeks suureks osaks, millede omavahelised suhted ei ole just pehmelt öeldes kõige sõbralikumad. Rahvaarvult suurim siiitide rühm oli Saddam Husseini ajal võimult eemal ja represseerimisalune .Peale USA invasiooni on võetud aga Iraagi elu korraldamisel juhtroll (nagu siiitide arvukust silmas pidades ka mõistlik on, sest siiia moslemid moodustavad üle poole rahvaaarvust). Siiski ei ole siiidid (nagu ka ülejäänud etnilised grupid sugugi ühtsed). Võimulolev suhteliselt pragmaatiline al-Maliki partei ei ole väge tugev ja kaose kestmisel aina nõrgemaks muutub. Tugev opositsioon M. Al-Sadri Mahdi armee näol ei lase aga olukorral stabiliseeruda ja siiitide omavaheline kodusõda pole sugugi välistatud (osalt juba toimub). Mahti armee usuline radikaalsus ja Iraani tugev mõju sellele on kahtlemata samuti ebastabiilsust tugevdav faktor.

Husseini aegne valitsev sunniitide grupp on samuti lõhenenud, kuid kuna siiitidega on suhted pingelised (parlamendi tasemel on sunniidid opositsioonis), siis esmane rõhk on vastuolul siiitidega. Siiski on võimust ilmajäänud Saddami kaaskond ja toetajad parlamendis esindatud sunniitidele märgatavaks konkurendiks ja Iraaki lisaks al-Sadrile oluliselt destabiliseerivaks jõuks. Samas on just Saddami kaaskondlastel olemas mingisugune poliitiline kogemus, mida ühelgi teisel jõul välja pakkuda pole.

Kolmas suur jõud on kurdid. Etniliselt mitte-araablased, usutunnistuselt sunniidid (marginaalselt on ka siiitidest kurde). Seega ollakse konfliktis nii rahvuslikul pinnal sunniitide ja siiitidega kui usu põhjal siiitidega. Kurdid on ka maailma suurim riigita rahvas ja ajaloolise õigluse huvides peaks nad ka kindlasti oma riigi saama (eriti pärast Kosovo keissi). Iseseisvusmeelsus on olemas, kuid selle vastu oleks nii Türgi kui Iraan, kus on samuti olemas suur iseseisvusmeelne kurdi vähemus (kuigi asereid elab Iraanis viis korda rohkem kui Aserbaidžaanis ja see pole väga suuri vaidlusi kahe maa vahel tekitanud). Seega kurdi-küsimuse aktualiseerumine tooks kaasa mitme täiendava taustajõu tõenäolise sekkumise, mis muudaks olukorra pea lahendamatult keeruliseks. Kuid ka kurdid ei ole ühtsed. Jalal Talabani rühmituse ja M. Barzani partei vahel on puhkenud korduvalt relvastatud kokkupõrked juba Saddami ajal. Kuna Talabani on hetkel Iraagi president, siis tema partei iseseisvusmeelsust on see jahutanud ja kompromissiks on Kurdistani aladel tooniandvamaks pigem Barzani juhitud grupp. Lisaks veel Kurdi Tööpartei võitlejad (nii Türgist imbunud kui kohalikud). Selline on siis seis hetkel, lisaks igasugused marginaalsed paramilitaarsed rühmitused.

USA ristiretk

USA Iraagi invasioon oli kantud üllast põhimõttelisest otsusest kurjuse režiim (Ameerika kujutluses) kogu täiega välja vahetada ning riik demokraatlikuks ja vabaks muuta. Samas alahinnati tugevalt etnilis-usulisi pingeid (õigemini totaalset üksteisevihkamist) ning asjaolu, et opositsiooni sisuliselt polnud (ega sellest tulenevalt ka “opositsioonil” mingit valitsemiskogemust ja ettekujutust, kuidas saaks demokraatlik riik sellistes tingimustes toimida). Seega moraalsest aspektist oli tegu kahtlemata õige, ent ebaratsionaalse käiguga.

Laialt levinud nafta-teooria (sissetungiajendina) ümberlükkamiseks piisab kui vaadelda Iraagi potentsiaalset tootmisvõimsust (mille oleks saanud saavutada mõne Saddamist sõbralikuma diktaatori abiga) ja võrrelda seda gallonite hulgaga, mida paiskab turule praegune demokraatlik Iraak. Seega nii majanduslikult kui ka efektiivse riigi toimimise seisukohast, poleks pidanud kogu Iraagi eliiti ühiskonna toimimisest välja lülitama. Pigem oleks olnud mõistlik õhutada režiimisiseseid konflikte või korraldada erioperatsioon Saddami ja tema lähikondlaste kõrvaldamiseks (asendaja oleks tekkinud tõenäoliselt sõjaväest). USA suurim viga oli kindlasti Iraagi rahvuskaardi laialisaatmine, millega tekitati laguneva majandusega (kuna režiim oli kõik ja kõikjal, siis selle toimimise lakates kukkus ka majandus kokku) riigis üle kolmesaja tuhande hea sõjalise väljaõppega meheline töötute armee, mis lõi ülisoodsa pinna paramilitaarsete ja relvastatud usuäärmuslaste grupeeringute tekkeks. Samas kui uut Iraagi armeed hakati nullist ehitama. Seega anti juba stardijoonel terroristidele soliidne edumaa. Teiseks ka Baathi partei laialisaatmine oli oluline panus Iraagi riiklike struktuuride hävitamiseks, mis oligi eesmärk. Samas uute loomine pole siiani sisuliselt õnnestunud. Kuid ometi ei saa GWB poliitikat hukka mõista, sest just väärtused nagu inimõigused, demokraatia, õigusriik, sõna ja muu vabadus jne ning nendele tuginemine on tugev moraalne relv (islamistide analoog on usk), mis peab kinnitama Lääne tsivilisatsiooni elujõudu, sest neist väärtustest ja nende kaitsest ning vajadusel levitamisest (diktatuuride, mitte traditsiooniliste ühiskondade suhtes) sõltub Lääne tugevus või allajäämine konkureerivatele väärtustele, mis Lääne omadest aga väga erinevad.

Lahendus

Nagu näha on Iraagi probleem keeruline ja häid lahendusi sisuliselt pole. Kuid ikkagi. USA peab jätkama, sest kuigi jätkamine on kurnav ja seob USA-d ühe kohaga, jättes ülejäänud globaalse ruumi (sh Eesti) vähem kaitstuks, oleks taganemine veel hullem, sest näitaks USA löödavust ja kahandaks tema tõsiselt võetavust ning seega globaalset julgeolekut tervikuna. Kuid sõjategevust intensiivistades suureneb ohvrite arv, kasvab USA vastasus ning sõja võitmine Iraagis muutub järjest utoopilisemaks. Seega on mõistlik iga kolme rühma sees jõude maksimaalselt konsolideerida ning neile panustada, et Iraak ise suudaks võimalikult kiiresti enesekontrolli taastada, seejuures kodusõtta langemata. Raske ülesanne, ent ainuvõimalik tee. Sealt edasi või vajadusel enne seda, on ilmselt kõige mõistlikum kunagi Donald Rumsfeldi pakutud plaan Iraak kolmeks jagada. Kahjuks see eriti päevakorda pole tõusnud, sest Rumsfeld tegi selle mõttekäigu juba tagasi astudes ja pealegi jätaks Iraagi lagunemine USA-le ikkagi väikese pleki, et riigi ehitamisega ei tuldud toime. Kuid kui kasvõi Liibanoni vaadata, siis ilmselt just kolmeks jagunemine (eeldab palju läbirääkimisi ümberkaudsete riikidega) oleks kõige mõistlikum. Kurdid saaksid oma riigi (teatud kitsendustega, et naaberriigid end ohustatuna ei tunneks), siiitide ala võiks liituda Iraaniga ja ka sunniitide ala mõne muu riigiga (Süüria, Jordaania). Kuigi tõenäoliselt seda ei juhtu ja kõik kolm jäävad iseseisvaks (siiitide puhul on Iraaniga liitumine ilmselt tõenäoliseim). Seega USA-l oleks mõistlik vaikselt taanduma asuda (et Iraagi võimud oleks sunnitud suuremat vastutust julgeoleku loomisel enese peale võtma) ja pinda ette valmistada Iraagi jagunemiseks.

Paljassaare

Sai põhjalikult avastatud Paljassaare poolsaart, mis asub otse Tallinnas ja on täiesti hämmastavalt väherahvastatud. Selles mõttes, et nagu inimesi oli suht üksikuid (püsiasustust rannast edasi niikuinii ei ole ega saagi/tohigi olla). Seal siis asub linnukaitseala, mida ka mõned teed läbivad, kus saab kõndida ja teoreetiliselt ka linde vaadelda (praktikas on mõned kajakad ja ainult linnukisa kuulda). Põhiala moodustab roostik, mis ka on suht soine, aga samas teed mööda on hea liikuda ja poolsaare tipus on väga hea merevade. Lisaks ka mõned Nõukogude aja jäänukrajatised ja okastraati. Aga ilus koht, pole miskit öelda. Ja enne kaitseala algust ka väike ranna-ala. Selles mõttes oli vinge avastusretk, mis oodatust küll palju pikemaks venis, ent selle võrra ka huvitavam ja põhjalikum oli.

Hilinenud revolutsioon, et mitteöelda väike murrang

Juuli algusest siis on kõik Eestis tegutsevad 6 telekanalit läinud üle digitaalsele andmeedastusele. Kuna uuendus võimaldab analoogsaatevõrgust oluliselt rohkematele kanalitele üleriigilist pildiedastust (häält loomulikult ka :), siis on oodata, et tänu tehnilistele võimalustele ja edastuse odavnemisele kanaleid ka juurde tekib, eriti eri niššikanaleid (Kalev Sport on hea näide). See aga muudab traditsioonilist telemaastikku oluliselt, ehk teisisõnu on ka televisioon jõudmas postmodernsesse ajajärku. Tasuvus on muidugi iseküsimus, kuid loamaksu kaotamine ning saatevõrgu haldamise kulude langus peaks sellele soodsat mõju avaldama. Kvaliteedi paranemine (andmeedastuse põhimõtteline muutumine) ning lisavõimalused (textbox menüü telekavaga, subtiitrite valik jm) on veel lisaboonuseks.

Et protsessi kiirendada oleks mõistlik analoogsaatjatevõrk esimesel võimalusel kinni panna (praegu plaanitakse seda vist 2010). Virisetud lisakulu digiboxi soetamise näol on mulle suhteliselt mõistetamatu - on ju elementaarne, et areng peab toimuma ning igaühel peaks olema heameel sellesisulise muutuse üle. Ja kui ei meeldi, siis TV on vaba valik, keegi ei sunni ju kedagi seda vaatama ja väikest investeeringut tegema.

Iseküsimus muidugi kuivõrd internetiajastul üldse TV ja raadio mõtekust omavad. Kaasajastamisest hoolimata usun, et tulevik saab olema netiraadiote ja neti tv päralt, eriti kui andmeedastuskiirused veelgi suurenevad. Ning endaloomepõhine interneti tv vabastab ajakavalisest piirangust, mis ilmselt on oluliseim vahe nö "päris" tv-ga. Aga esialgu siiski telekat muuseumiaparaadiks pidada ei saa, raadio maabub sinna ilmselt enne.