kolmapäev, 26. mai 2021

Vale pööre: kogukond


Tegin ühe filmi kohta ka veidi sügavama ja pikema analüüsi kui 1 lause. Selline film nagu pealkirjas viidatud just praegu ka kinodes.

Alustuseks peab ütlema, et tegu on kindlasti kaasakiskuva õudusfilmiga, mis ei lase päriselt lahti ka kinosaalist lahkudes. Lugu ise on mitmekihiline ja ka moraalne dimensioon on täitsa olemas. Kas enne Ameerika kodusõda mägede eraldatusesse tõmbunud ning omaette hoidva salajase hõimu arhailiselt drakoonilised seadused ja tavad on õilsamad kui välisilma pahed? Või on humanistlikul ja inimese eripära väärtustaval lähenemisel siiski rohkem pakkuda kui sunniviisilisel ent tugeval kogukonnaidentiteedil? Samuti joonistus selgelt välja kahe maailma erinevus: linnahipsterid versus maakad, kui väga tugevalt lihtsustada. Täiesti erinev maailm, erinevad inimesed ja erinevad mõtteviisid, mis joonistusid põgusate hetkede ja üksikute lausete ning repliikide näol välja üsna selgelt ja realistlikult. Hetkel on see üsna aktuaalne teema nii Eesti ühiskonnas kui ka globaalselt, mis omakorda pakub võimalusi suhestumiseks ning filmi nautimise kõrval ka tõsisemaid mõtteid mõlgutada. Ka siis kui film juba vaadatud. Ehk siis lühidalt: kultuurikonflikt.

Loo moraal on iseenesest lihtne: ära riku reegleid! Konkreetselt siis ära kaldu rajalt kõrvale ja kõik võib minna hästi (muidugi ei pruugi). Hoiatus rajal püsida sai noorte seltskonnale, kes mägedesse matkama läks ka kaasa antud, ent mitte eriti üllatavalt sellest kinni ei peetud. Ja muidugi järgnes karistus. Klassikalised hirmutamiskomponendid – tunne, et sind jälgitakse, eksimine süngesse metsa, veidrad olevused, kes kusagil põgusalt vilksatasid – kõik need olid olemas ja moodustasid loo emotsionaalse selgroo, mis hoidis pinget üleval kogu filmi kestel.

Tõelisele õudusfilmile kohaselt ei puudunud ka kirss tordil. Ehk siis lahti seletatult, ehmatada saab päris mitmes kohas. Isiklikult mulle muudavadki õudusfilmi just need kohad väärtuslikuks ja nauditavamaks. Üks (aga parem kui mitu!) korralik võpatus võiks ju õudusfilmiga kaasas käia. Ja kuigi tavaelus eelistan iga kell kirsse tordile, siis filmi puhul on ka tordi osa ehk stsenaarium vajalik komponent. Ja see lugu ise on üsna kaasakiskuv ja sisukas.

Kiituse kõrval peab välja tooma ka mõned nõrkused, kuigi ma pole kindel, et kohatist ebaloogilisust saab õudusfilmi žanri kontekstis üldse nõrkuseks pidada. Kui metsa eksimine võttis noortel piltlikult öeldes aega päevi, siis põgenemine seevastu käis nagu astuks ümber nurga poodi. Ning kui peategelane talle appi saabunud isaga põgenema pääses, saabus ootamatult abi (huvitav, kust nad teadsid just keset ürgmetsa õigesse kohta sattuda?) inimestelt, kes enne olid mures lapsevanemale kõva keretäie andnud. Seda muidugi puhtalt humaansetel kaalutlustel nagu hiljem selgus. Aga eks väike huumor lisab asjale ainult vürtsi. Nagu ka filmi mõneti ootamatu lõpplahendus, mis jäägu juba igale õudusesõbrale endale avastamiseks.

Charlotte Vega peaosas tegi üsnagi suurepärase soorituse ning ka teiste tegelaste puhul oli isikupära selgelt välja joonistunud. Vähemalt olulisemate karakterite puhul. Eristuvad karakterid ja hea stsenaarium tähendab aga, et pool võitu on juba käes. Sama režisööri eelmine film „The Domestics“ näitas, et Mike P. Nelsonil on annet huvitava ja heas mõttes kiiksuga loo jutustamiseks. Seega jääb huviga oodata järgmist filmi. Ent õudusfilmi žanrile taas mõneti tüüpiliselt – mõned otsad jäid ka kõne all oleva filmi puhul poollahtiseks. Seega, nagu heale õudukale omane, ka järjelootus ei ole lõplikult maha maetud.