Lugesin seda raamatut eelkõige seetõttu, et Andrei Hvostov on üks mu lemmikajakirjanikke ja tema raamat "Mõtteline Eesti" jättis ka hea mulje. "Lombakas Achilleus" on huvitav romaan - ei saaks öelda, et ääretult põnev, aga vormistuslikult omanäoline ja mõned peatükid ikka väga-väga head. Ja põnevus polegi see, mida raamatust otsida. Just peatükk on raamatu põhiüksus, sest peale peategelase (keda ühes peatükis üldse ei esine) ei seo peatükke miski. Täiesti eraldiseisvad lood. Vähemasti minu arust. Viimane peatükk jättis sügavaima mulje, ent omamoodi filosoofilis-mõtisklevat ainest leiab pea igast neist. Ja mitte vähe, mis ongi peamine. Vihjetelt äärmiselt tihe ja laiahaardeline. Esimene peatükk oli vast nõrgim, aga edaspidi järjest paremaks läks. Pigem küll novellikogu kui romaan. Ehk osad on suuremad kui tervik. Aga lugemisele pühendatud aega ei kahetse kindlasti. Kuigi ilmselt ajakirjanikuna on Hvostov pisut kõvem kui kirjanikuna. Sellegipoolest kavatsen ka tema ülejäänud raamatud läbi lugeda, sest autor pole mitte kirjanikuna nõrk vaid ajakirjanikuna ääretult tugev.
Postitused
