reede, 13. märts 2015

Tulemustest - mis siis toimus?

2 nädalat pärast valimisi on asjad piisavalt settinud, et teha mõningad kokkuvõtted ja järeldused. Tuleb tunnistada, et ühiskonnas oli muutuste ootus suurem kui tundus, mistõttu hoolimata vähetuntud nimedest (kellest mitmed ka Riigikokku said) pääsesid parlamenti nii EKRE kui Vabaerakond. Teine oluline järeldus on, et neil valimistel valiti eeskätt brändi ehk erakonda ja alles seejärel isikut. Mis iseenesest on positiivne ja küpse ühiskonna tunnus. Aga erakonniti lähemalt.

Reformierakond – hoolimata kolme koha kaotusest siiski valimiste selge võitja. Seega on väga suur hulk inimesi, kes muutusi ei soovi ja leiavad, et senine arengutee on olnud õige. Teiseks oli Reformil ka selgelt optimistlik ja positiivne kampaania, milles mängis olulist rolli meeskonnaefekt, ehk siis suudeti välja tuua olulised nimed, kes moodustasid terviku. Silvergate järelmõjud on ilmselt lõplikult ületatud – kuigi ühe peategelase Lillo häältehulk oli nii kaduvväike, et ei võimalda isegi üldnimekirja esikümnest kompensatsioonimandaadile pretendeerida, kogus Michal siiski hämmastaval hulgal hääli, palju ei jäänud isikumandaadist puudu. Samas Reformierakonna fraktsioon uuenes märkimisväärselt, mis kindlasti ei jäta avaldamata mõju ka tulevasele poliitikale.

Keskerakond – senistest parlamendiparteidest tegelikult ainus võitja, eelmisega võrreldes pluss 1 koht. See näitab, et erakonnal on endiselt lai kandepind. Vene vähemuse hulka silmas pidades on üsna stabiilne baas kindlustatud, samas vananev elanikkond ilmselt toob juurde ka eestlastest valijaid (pensionäre), vastasel korral peaks valijabaas hakkama kokku kuivama, aga seda ei toimunud. Ühtlsi näitab see, et on väga suur hulk inimesi, kelle jaoks kõik Keskerakonnaga seonduvad nö „moraalsed” aspektid on teisejärgulised.

Sotsid – hoolimata mitmest lisandunud kultuuritegelasest siiski selge tagasiminek eelmiste valimistega võrreldes, miinus 4 kohta. Sotside kaotuse taga on ilmselt sotsides alternatiivi nägeva valija liikumine uute tulijate taha, sest sotsid on erinevalt oma paari aasta tagusest reitingutipust praegu valitsuses ja kõrvale on selle ajaga võrreldes tekkinud arvestatavad alternatiivid. Samas tuleb tunnistada, et Kesk pakkus nad ka valimislubaduse mõttes üle – kui valida on miinimumpalgaks 800 või 1000, siis miks peaks sellest lubadusest lähtuv valima leppima vähema pakkumisega? Arvestades ka vasaktiiva suhteliselt hõredat konkurentsi ja Keski suht stabiilset valikaskonda, siis tuleb tõdeda, et vahepealse 4 aasta jookusul ei ole vasakpoolsete kandepind Eestis laienenud, pigem vähenenud.

IRLvalimiste suurim kaotaja -9 kohaga. Suurim viga oli ilmselt sihtrühma ja valimissõnumi haakumatus. Kui on valida, kas miinimumpalgaks 1000, 800 või 500 maksuvaba, mis järkjärgult 830 suureneb … ilmselgelt oli viimane neist kõige keerulisem ja kõige väiksem number. Madalapalgalised on siiski vast põhjusega madalapalgalised, mida peab neile sõnumi edastamiseks ka silmas pidada. Ka ei taga neile pikaajaliselt paremat sissetulekut mitte suurem maksuvabastus vaid parem palk, mis saaba aga tulla vaid oskuste kasvust (märksõnad õpe, ümberõpe, koolitus). Ja mittemadalapalgalisi see sõnum tegelikult ei huvitanud, hoolimata ühiskonna sidususe jm retoorikast. Muutuste soovijad ilmselt ei näinud IRLis ja ka SDEs piisavalt selgelt alternatiivi Reformile. See aga avas ukse Vabaerakonnale ja EKREle. IRLi väga kitsas teemapüstitus jättis varju muud olulised sõnumid. Saab muidugi olema huvitav, kas IRL koalitsiooniläbirääkimistel kaitseb oma põhilubadust, millele valimistel sisuliselt umbusaldust avaldati. Midagi peaks ju saama võiduna serveerida. Kampaania ei toonud ka piisavalt esile suurimat tugevust – IRLi pikka pinki ja meeskonda. Aunastel eraldi ei peatuks.

Vabaerakond – julgen ennustada, et 4 aasta pärast Riigikogus sellist kooslust enam ei näe. Parlamendi ja parlamendiväline erakond erinevad üksteisest põhimõtteliselt. Seega uues olukorras on Vabaerakond mõnuses kahvlis – kas loobuda oma pealubadusest vähendada riigi rahastamist erakondadele ja kaotada oma nägu ja keskne loosung või jääda selle juurde, võimule mitte pääseda (ilmselgelt sellist kärbet ei tehta) ja end aeglaselt masohistlikult tappa, kuna erakond vajaks enda väljaarendamiseks samuti seda raha mille vastu nad agaralt võitlevad. Riigireform on teema, kus on koostöökoht IRLiga, ent neilt on selle teema raames ka väga kummalisi mõtteid tulnud (Tallinna tükeldamine jms). Erakonna ühtsus pole samuti väga kindel, kuna tuumikidee on pehmelt öeldes vastuoluline, aga see võib tekkida/areneda.

EKRE – viimastel päevadel tegelevad aktiivselt märtrioreooli loomisega. Endised kolhoosiesimehed, hunnik surnud hingi, perekond Helmed ja Arnold Rüütel. Huvitav kooslus. Samas ma põhimõtteliselt ei nõustu EKRE pidamisega äärmuserakonnaks – lihtsalt teiste koondumine keskele on tugeva rahvusliku nišši vabaks jätnud (nende protektsionistlik majanduspoliitika siiski teeb nendega koalitsiooni teoorias keerukaks). Ja mõned ullikesed ei muuda suurt pilti – EKRE = Helmed, see on üsna kindel. Kooseluseaduse temaatika nende puhul töötas, ilmselt võib analoogsetel asjadel pikalt liugu lasta. Seega usun, et EKRE elulootus 4 aasta pärast on kõrgem kui Vabaerakonnal. Ja kui algselt opositsiooni jäädakse, eks siis vast populaarsuse kasvatamiseks koalitsiooni pääsemise nimel ka taltutakse.

Kokkuvõtvalt: kui lugeda reformi, IRLi, Vabaerakonda ja EKREt parempoolseteks, siis neil valimistel said parempoolsed taasiseseisvumise aegse ilmselt suurima parlamendienamuse. Ilmselt siiski järgmist nelja aastat ühe valitsusega välja ei vea, selleks on liiga palju alternatiivseid kombinatsioone ja mingi hetk ilmselt on Reformil mõistlik vahetada partnereid või siis kellelgi opositsiooni minna (ehkki Eesti puhul pole mudel, kus erakond opositsiooni kukub kunagi populaarsuse kiiret kasvu kaasa toonud, pigem vastupidi, sest Eesti valija üldjuhul luusereid ei armasta). Koalitsioonivõimalusi on õhus mitmeid, nelikliidu sünd tundub tõenäoline, ent kuna piisab ka kolmest, siis sugugi mitte kindel. Ministrikohti siiski vast piiramatult juurde ei tehta ja seega on jagatav ressurss üsna piiratud, mis tähendab, et mida vähem jagajaid, seda suuremad võimalused ülejäänutele. Igal juhul on praegu Eesti järgmise 4 aasta seisukohalt üsna olulised nädalad käes.