Udumäe Kodutütar

Mastaapne lugu, mis kestab pea sajandi ja seda vaid natuke rohkem kui poolesajal leheküljel. Omamoodi saavutus seegi. Raamat räägib metsavend Alfred Käärmani armastusloo ja tema vaate Eesti elule ja väärtustele läbi pilguheidu 20 sajandi jooksul. Huvitav, ent mitte liiga huvitav lugemine. Kerge õhtusisustus, milles põimub ajalugu, armastus ja püsiväärtused. Omamoodi teos igaljuhul.

Jah, härra minister

Sarjast pole ma ühtki osa näinud, aga raamat oli suurepärane. Parim huumor pärineb ikka reaalelust (kuigi raamat on fiktsioon) ja raamatut võibki käsitleda stereotüüpide hüperreaalsusena. Ehk sellena, kus paljuski tegeliku elu käitumismustreid võimentatakse (Eestis on väga edukalt seda võtet kasutanud Andrus Kivirähk). Ehk siis mõttemallide võimendus kuni absurdini. Inglased oskavad seda hästi. Samas on raamat ka väga õpetlik lugemismaterjal, adumaks nö standartseid ametniku ja poliitiku mõtteid oma rollis. Ehk siis rollide karakteriseeringut. Geniaalsed näited riigi parimast haiglast, sellest, miks igati mõistlik otsus hea ei ole, erinevatest võtetest kuidas manipuleerida poliitikute, meedia ja kõige muuga ning kuidas varjatult end sõbralikus islamiriigis täis juua, on vaid murdosa arvukatest meeldejäävatest ning õpetlikest lugudest. Poliitikutele võiks see kohustuslik kirjandus olla :). Igaljuhul soovitan kõigile seda lugeda ja ise ilmselt lähitulevikus võtan ette "Jah, härra peaminister" lugemise. Pikemalt pole mõtet kirjutada, raamat räägib enda eest.

Detsembrikuumus

Eesti kinokunst on tõusuteel. Detsembrikuumuse näol on tegemist järjekordse väga hea filmiga, mis omas žanris üks paremaid. Kui vaadelda seda puhta action filmina, siis kindlasti parim. Ka ajaloolise poole pealt väga hea, valgustamaks üht olulist sündmust Eesti Wabariigi ajal - mis oleks võinud lõppeda väga ohtlikult kogu Eesti iseseisvusele. Aga iga mõtlev inimene saab sündmuse olulisusest niikuinii aru. Film jättis sisu poolest nagu öeldud hea ja kaasakiskuva mulje. Veidi küll häiris otseste paralleelide tõmbamine pronksöö sündmustega, tuues ajalugu seega tänapäeva, samas seda aktualiseerides. Kuid ajaloost õppimise seisukohalt oli tegu kavala lükkega. Ehk siis tänaseid eesmärke silmas pidades oli tegu õige lahendusega, kuigi ajalooline pilt võis selle käigus veidi teiseneda. Aga filmile viis pluss. Eesti vajab rahvuslikke suurfilme ja peale Nimesid marmortahvlil ongi pikk paus olnud.

Obama

Räägiks mõne sõnaga ka vastvalitud USA presidendi tugevatest külgedest ja tema ees avanevatest võimalustest. Kuigi olin McCaini toetaja, usun, et ka Obama oli hea valik. Välispoliitikas ei ole ta ka õnneks jõumeetodeid välistanud, seega on lootust, et USA hambutuks siiski ei muutu. Ent problemaatilisim aspekt Obama juures on mõningane ettearvamatus Vene suunal, mis nii Eesti kui maailma julgeolekut silmas pidades on ülioluline. Lugesin, kuidas üks idioot kirjeldas McCaini puhul ohtu, et suhted Venemaaga teravnevad, ning kuna Eesti asub nö võitluse eesliinil, siis on hea, kui USA ja Venemaa saavad hästi läbi. Sellist lollust on raske kommenteerida. Aga üritan siiski. Esiteks Venemaa huvid oma “lähivälismaal” ei kao kuhugi. Kui USA-Venemaa suhetes aga valitseb “sula”, siis Venemaa tegevuse kohta ilmselt kriitika ja tähelepanu väheneb, sest USA on ainus jõud, kellel selles vallas miskit mõjujõudu ja algatusvõimet on. Muidugi jah, Venemaa toetus Venezuelale, Kuubale jms riikidele võib nõrgeneda (mis on ka rahvusvaheliselt oluline) hea tahte märgiks – et ei käida sellega USA-le pinda. Aga Venemaa neoimperialistlikud huvid domineerida/allutada naabermaad ei kao mitte kuhugi, sõltumata sellest, kas suhted USA-ga on head või halvad. Heade suhete korral USA ja Venemaa vahel lihtsalt kaotaksime oma liitlase toetuse tugevuses ja see ei ole kindlasti hea. McCain oleks kindlasti siinkohal olnud kindlam valik.

Teine kartus Obama suhtes on, et USA majandus- ja sotsiaalsfäär saavad senisest vasakpoolsemate algatuste tunnistajaks – pikaajaliselt aga see seob liigselt ressursse ja seeläbi kahandab USA konkurentsivõimet ja sellest tulenevalt ka mõjukust rahvusvahelises elus. Igaljuhul loodan, et väga majandusse sekkuma ei hakata ja, et ka mingeid kolossaalseid sotsiaalseid meetmeid rakendama ei hakata. USA edasiviiv jõud on siiski konkurents ja ise hakkama saamine.

Obama võit pakub aga ka suuri võimalusi. Esiteks juba mustanahalise presidendi olemasolu annab tohutu moraalse autoriteedi – näite, et American dream töötab ka päriselus. Sellega kaasneb ka USA moraalse jõu tõus rahvusvahelisel areenil, ehk teisisõnu USA sõnumi tõsiseltvõetavus ja õiguspäraseks pidamine kasvab, mis toob kaasa ka USA võime tõusu õpetajarollis tegutseda.

Ka suur muutuste ootus avalikkuses (nii USA-s kui maailmas tervikuna), annab võimaluse algatusi edukalt realiseerida ja neile toetust leida. Rahvusvaheliselt võimaldab see ilmselt ka edasiminekut nii mõnegi kitsaskoha lõikes. Ka näiteks Lääne liitlassuhete tugevdamisel, mis globaalses plaanis on ülioluline, kaitsmaks liberaalseid väärtusi (demokraatia, sõnavabadus, inimõigused jms).

Teemana on veel oluline keskkond – just selles on Obama roll eriti positiivne, kuna just keskkonnatingimustest tulenevad ilmselt tõsiseimad ohud inimkonna püsimajäämisel ja planeedi elukõlblikkuse säilimisel. Obama on väljendanud toetust Kyoto lepetele ja kavatsust teha keskkonnateema ka USA jaoks oluliseks. Loodetavasti ei toimu märkimisväärset langust moraaliküsimustes, kuigi demokraatidelt võib seda oodata.

Usun, et Obamas ei saa naiivset ja pehmet presidenti, mida on kardetud (on ju näiteks tema nõuandjate rollis ka Z. Brzezinski), pole ta ju välistanud ka sõjalist lahendust Iraanis ning on vajadusel valmis pommitama Pakistani alasid, saavutamaks võitu Afganistanis. Ütleks kahtlusega, ent siiski lootusrikkalt, et New Hope on alanud.

16 aastaselt valima

Leian, et ettepanek anda valimisõigus alates 16-aastaseks saamisel on igati mõistlik. Alustuseks võiks seda rakendada KOV tasandil (ühtlasi koos kandideerimisõigusega). Ja hiljem viia sisse ka riigitasandil. Täiesti nõus, et teema vajab põhjalikku analüüsimist seoses teiste teemadega, kus kehtib vanusepiirang. Samas saab piiranguid ja kohustusi kehtestada ka täisealistele – ka praegu pääseb valima 18, aga kasiinosse 21 aastaselt. Seega ei näe ma, et üldiselt tuleks väga oluliselt vanusepiiranguid õigustele ja kohustustele leevendada. Valimiste puhul on küll tegu äärmiselt olulise põhiseadusliku õigusega, ent lähtuvalt maksimaalsest kodaniku kaasamisest ühiskonnaelu korraldamisse, peaks siin ka võimalused suuremad olema.

Mis puutub seda, kas 16 aastane on piisavalt küps valimisteks, siis leian, et sama võib iga inimese käest küsida. Siinkohal oleks pigem valimistel osalemisõiguse andmiseks kohane korraldada test/küpsuseksam. Ma pole sugugi kindel, et earühm 16-18 kõige lollimad ja ebaküpsemad oleks. Aga nagu öeldud, ma arvan seda. Et tõde selgitada, see nõuaks põhjalikuma uuringu korraldamist.

Siin ongi valiku koht – kui tahta maksimaalset kvaliteeti, oleks test osalemiseks mõistlik, kui maksimaalset kaasatust, siis lai valijaskond. Paraku ei tähenda lai osalus paremat kvaliteeti, ega hakka kahjuks ka ilmselt kunagi tähendama. Küll aga suurendaks valimisea langetamine osalust, olen selles kindel ja seeläbi ka noorte mõju poliitikutele.

Ettepanek, mis annab alaealise lapse vanematele iga lapse kohta lisahääle, vääriks kindlasti ka toetamist. Sellega saavutatakse olukord, kus igal kodanikul on üks hääl, kuid alaealise häält kasutab kuni tema täisealiseks saamiseni tema vanem. Et tagatud oleks võrdsus, siis võiks 1. lapse lisahääl minna emale, 2. oma isale jne. Aga tehnilised üksikasjad on diskussiooni käigus lahendatavad. Keerukust uus süsteem tõstaks, aga samas suurendaks oluliselt nende osakaalu, kes tuleviku heaks rohkem panustanud. Ehk otsesemal öeldes oleks õiglasem.

Keha riis

Sellist filmi sai Sõpruses vaadatud, käimas Portugali filmide nädal nimelt. Siiani üks mõttetumaid filme (hetkel meenuvatest konkurentsitult mõttetuim), mida olen vaadanud. Vaadata 2 tundi sisutute inimeste mittemidagi sisaldavat olesklemist, millel puudub igasugune eesmärk ja kus sõnaline dialoog filmi kohta on mahutatav poolele A4 leheküljele (mitte väga väikselt kirjutades), on üsna kurnav. Aga, et lõpp ära näha ja seega omada õigust arvamust avaldada, siis elasin üle. Suur kunst küll ja puha, et näidata inimeste üksindust, eesmärgitust ja tühjust, kuid selle vaatamine oli talumatult igav ja mingit emotsiooni ei tekkinud. Magama ka ei jäänud :(. Igaljuhul kui 5 minutit suvalisest kohast filmis ära vaadata, oledki sisuliselt juba kogu filmi ära näinud - mingit stsenaariumi klassikalises tähenduses filmis polnud, mingit lugu, mida jutustada. Et siis selline negatiivne arvamus (pool saali ei suutnudki lõpuni vastu pidada), kuid samas ei kahetse kindlasti vaatamist. Huvitav ei olnud, kuid kogemus seegi.

Poliitilistest vaadetest

Siin siis mõned testid, mis enda kohta tegin - kaks neist on suht Ameerika kesksed ja üks pisut kallutatud, et seega päris tõest vastust ei saa, aga miskit suht täpset siiski. Pealegi valikvastus ei jäta ruumi argumentatsioonile ega erinevatele lähenemisviisidele - nagu see kõigi testidega on.

Soome hobune

Sellist nime kandis viimativaadatud Eesti Draamateatri etendus. Žanrimääratluselt võiks vast paigutada draamakomöödia alla. Etendus oli rahuldav - Ita Ever tegi ülihea rolli (nagu tavaliselt), samas etendus tervikuna oli kuidagi hajevil ja fokusseerimata. Seda, mida öelda taheti, ei saanudki aru. Ja Soome maaelu traagiline saatus pärast EL-iga ühinemist ka nagu väga hästi välja ei tulnud, mis samas oleks võinud/pidanud (kui tutvustust uskuda), olema etenduse kandev telg. Suhteteema oli ka sees, ent ka see jäi kuidagi taustale. Et selline ebamäärane, kuid samas terava ja vaimuka dialoogiga lugu. Näitlejatöö oli OK, piinlik igaljuhul ei hakanud.