Obama

Räägiks mõne sõnaga ka vastvalitud USA presidendi tugevatest külgedest ja tema ees avanevatest võimalustest. Kuigi olin McCaini toetaja, usun, et ka Obama oli hea valik. Välispoliitikas ei ole ta ka õnneks jõumeetodeid välistanud, seega on lootust, et USA hambutuks siiski ei muutu. Ent problemaatilisim aspekt Obama juures on mõningane ettearvamatus Vene suunal, mis nii Eesti kui maailma julgeolekut silmas pidades on ülioluline. Lugesin, kuidas üks idioot kirjeldas McCaini puhul ohtu, et suhted Venemaaga teravnevad, ning kuna Eesti asub nö võitluse eesliinil, siis on hea, kui USA ja Venemaa saavad hästi läbi. Sellist lollust on raske kommenteerida. Aga üritan siiski. Esiteks Venemaa huvid oma “lähivälismaal” ei kao kuhugi. Kui USA-Venemaa suhetes aga valitseb “sula”, siis Venemaa tegevuse kohta ilmselt kriitika ja tähelepanu väheneb, sest USA on ainus jõud, kellel selles vallas miskit mõjujõudu ja algatusvõimet on. Muidugi jah, Venemaa toetus Venezuelale, Kuubale jms riikidele võib nõrgeneda (mis on ka rahvusvaheliselt oluline) hea tahte märgiks – et ei käida sellega USA-le pinda. Aga Venemaa neoimperialistlikud huvid domineerida/allutada naabermaad ei kao mitte kuhugi, sõltumata sellest, kas suhted USA-ga on head või halvad. Heade suhete korral USA ja Venemaa vahel lihtsalt kaotaksime oma liitlase toetuse tugevuses ja see ei ole kindlasti hea. McCain oleks kindlasti siinkohal olnud kindlam valik.

Teine kartus Obama suhtes on, et USA majandus- ja sotsiaalsfäär saavad senisest vasakpoolsemate algatuste tunnistajaks – pikaajaliselt aga see seob liigselt ressursse ja seeläbi kahandab USA konkurentsivõimet ja sellest tulenevalt ka mõjukust rahvusvahelises elus. Igaljuhul loodan, et väga majandusse sekkuma ei hakata ja, et ka mingeid kolossaalseid sotsiaalseid meetmeid rakendama ei hakata. USA edasiviiv jõud on siiski konkurents ja ise hakkama saamine.

Obama võit pakub aga ka suuri võimalusi. Esiteks juba mustanahalise presidendi olemasolu annab tohutu moraalse autoriteedi – näite, et American dream töötab ka päriselus. Sellega kaasneb ka USA moraalse jõu tõus rahvusvahelisel areenil, ehk teisisõnu USA sõnumi tõsiseltvõetavus ja õiguspäraseks pidamine kasvab, mis toob kaasa ka USA võime tõusu õpetajarollis tegutseda.

Ka suur muutuste ootus avalikkuses (nii USA-s kui maailmas tervikuna), annab võimaluse algatusi edukalt realiseerida ja neile toetust leida. Rahvusvaheliselt võimaldab see ilmselt ka edasiminekut nii mõnegi kitsaskoha lõikes. Ka näiteks Lääne liitlassuhete tugevdamisel, mis globaalses plaanis on ülioluline, kaitsmaks liberaalseid väärtusi (demokraatia, sõnavabadus, inimõigused jms).

Teemana on veel oluline keskkond – just selles on Obama roll eriti positiivne, kuna just keskkonnatingimustest tulenevad ilmselt tõsiseimad ohud inimkonna püsimajäämisel ja planeedi elukõlblikkuse säilimisel. Obama on väljendanud toetust Kyoto lepetele ja kavatsust teha keskkonnateema ka USA jaoks oluliseks. Loodetavasti ei toimu märkimisväärset langust moraaliküsimustes, kuigi demokraatidelt võib seda oodata.

Usun, et Obamas ei saa naiivset ja pehmet presidenti, mida on kardetud (on ju näiteks tema nõuandjate rollis ka Z. Brzezinski), pole ta ju välistanud ka sõjalist lahendust Iraanis ning on vajadusel valmis pommitama Pakistani alasid, saavutamaks võitu Afganistanis. Ütleks kahtlusega, ent siiski lootusrikkalt, et New Hope on alanud.