IRL volikogu tasandil on otsustanud toetada valdade sundliitmist. Kuigi tegu oleks hetkel Eestis ühe olulisima reformiga, tuleb tunnistada et erilist lootust edukuseks ei ole – opositsioonist toetust loota ei ole, kuna tegu on suhteliselt ebapopulaarse otsusega, kuid eelkõige on karta Reformierakonna vastuseisu. Viimane ei õigusta enam kuskilt otsast oma nime, vaid järjest enam ja enam etableerununa omab üha rohkem võimule klammerduva ning eri ühiskonna sektoritesse sissetungiva partei jooni. Aga ette võtta asi on vaja, kuigi nagu öeldus õnnestumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui ebaõnnestumise. Haldusreformi hädavajalikkusest alljärgnevalt.
1) Eesti elanike arvu ja muid geograafilisi tegureid arvestades (näiteks seda et ÜHES omavalitsuses elab pea kolmandik rahvast) on kohalikke omavalitsusi (KOV) selgelt liiga palju. KOV on ka organisatsioon ja 1000 inimese kohta (pindala suurus ei loe, hallatakse ikkagi inimesi, mitte põlde ja metsa) ei ole mõistlik ehitada üles organisatsiooni, seda enam, et inimressurssi on vähe ja ilmselgelt puudub võimekus igal KOVil ehitada üles võimekat organisatsiooni – ning isegi kui selline raiskamine oleks võimalik (valdkondlik spetsiifika nõuab teatud spetsialiste, kes aga väikese teenistuspiirkonna = elanike arvu tõttu oleks selgelt alakoormatud), poleks see mingil juhul mõistlik – inimesi on vähe ning keegi peab ka tegelikku, st tootvat tööd tegema, mitte alarakendatuna avalikus sektoris töötama.
2) KOV ülesanne on pakkuda teatud teenuseid, mida on mõistlik pakkuda kohalikul, mitte riiklikul tasemel. Väikeste omavalitsuste vähene võimekus aga ei luba neile panna täiendavaid kohustusi – tihti ei saa nad ka olemasolevatega rahuldavalt hakkama. Seega on ka riigisektor ülekoormatud asjadega, mida saaks teha kohalikul tasandil. Peamine, miks teha haldusreformi, ongi see, et riik saaks teha seda, mis riigi tasandil mõistlik ja kohalik omavalitsus oleks võimeline tegema, mis ta tegema peaks.
3) Valdade liitmise näol võimu kaugenemine rahvast on lihtsalt kummaline jutt. Tõsi, e-riigi rakendusi tuleks senisest veelgi enam ja tõhusamalt rakendada, aga põhimõtteliselt ei ole vallamaja asukohal juba praegu väga suurt tähtsust ning tulevikus peaks füüsiline suhtlus liinil KOV – kodanik senisest veelgi enam elektrooniliste kanalitega asenduma. Muidugi, inimesi tuleb harida (jutt, et eelkõige vanemad inimesed ei saa elektroonilise suhtlusega hakkama on lihtsalt loll möla – kui ei tule toime tuleb õppida, loomulikult võimete piiratuse tingimusis ei keela ka keegi tagasi koopasse kolimast) ja võrguühendus maapiirkondades veelgi enam kättesaadavamaks muuta (mis iseenesest peaks ka KOV rida olema, kuna tegu kohaliku arenguga, praegu aga paljud nõrgemad vallad ei suuda piisavalt sellesse valdkonda panustada).
4) Vähem valdu tähendab ka vähem, aga professionaalsemaid ametnikke-spetsialiste. Kuna pädevamatele tuleb ka rohkem maksta, siis kulude kokkuhoid on väiksem kui ametnike arvu kahanemine, aga tõenäoliselt siiski olemas.
5) Suurem vald on võimeline paremini korraldama (eelkõige tänu pädevamatele juhtidelae ja kulude mõistlikumale jaotusele) kohalikku elu, st vajadusel olulisimateks ettevõtmisteks suuremat hulka ressursse koondama. Näiteks väheste vahenditega vald ei saa vajadusel suunata raha mõne olulise tee, koolimaja, lasteaia vms ehitamiseks, suuremal vallal aga tekib võimalus raha rohkem suunata, sest kaovad dubleerivad tegevused – ntx 3 väikest valda peavad kõik ülal inimest, kes korraldab maaküsimusi, teedevõrguga seonduvat vms. Suurem vald saaks ametikohad ühildada. Või olukord, kus 3 väikevalda üritavad pidada ülal gümnaasiumi, selle asemel, et valida üks gümnaasium millesse panustada ja ülejäänud põhikoolideks muuta. Edasisi näiteid võib igaüks ise mõelda. Ka EL struktuurifondide vahendite tõhusam kasutus eeldaks kohaliku pädevuse tõusu.
Kokkuvõtvalt on parem haldusjaotus ja mõistlikum avaliku elu funktsioonide jagamine kõigi huvides:
- Riik saab toimida ja tegelda riiklikult oluliste küsimustega
- KOV saab pädevuse ja võimekuse kohalikku elu reaalselt edendada, mitte piirduda vallaametnikele palga maksmisega
- Kodanik saab parema ja kvaliteetsema teenuse
Vastuseis haldusreformile on ülim lollus, mida paraku toidetakse teatud jõudude poolt vigase argumentatsiooniga – kas lollusest või lihtsalt odava populaarsuse huvides...
Haldusreformi teemal on kirjutanud väga asjaliku artikli ka Mihkel Oviir.
1) Eesti elanike arvu ja muid geograafilisi tegureid arvestades (näiteks seda et ÜHES omavalitsuses elab pea kolmandik rahvast) on kohalikke omavalitsusi (KOV) selgelt liiga palju. KOV on ka organisatsioon ja 1000 inimese kohta (pindala suurus ei loe, hallatakse ikkagi inimesi, mitte põlde ja metsa) ei ole mõistlik ehitada üles organisatsiooni, seda enam, et inimressurssi on vähe ja ilmselgelt puudub võimekus igal KOVil ehitada üles võimekat organisatsiooni – ning isegi kui selline raiskamine oleks võimalik (valdkondlik spetsiifika nõuab teatud spetsialiste, kes aga väikese teenistuspiirkonna = elanike arvu tõttu oleks selgelt alakoormatud), poleks see mingil juhul mõistlik – inimesi on vähe ning keegi peab ka tegelikku, st tootvat tööd tegema, mitte alarakendatuna avalikus sektoris töötama.
2) KOV ülesanne on pakkuda teatud teenuseid, mida on mõistlik pakkuda kohalikul, mitte riiklikul tasemel. Väikeste omavalitsuste vähene võimekus aga ei luba neile panna täiendavaid kohustusi – tihti ei saa nad ka olemasolevatega rahuldavalt hakkama. Seega on ka riigisektor ülekoormatud asjadega, mida saaks teha kohalikul tasandil. Peamine, miks teha haldusreformi, ongi see, et riik saaks teha seda, mis riigi tasandil mõistlik ja kohalik omavalitsus oleks võimeline tegema, mis ta tegema peaks.
3) Valdade liitmise näol võimu kaugenemine rahvast on lihtsalt kummaline jutt. Tõsi, e-riigi rakendusi tuleks senisest veelgi enam ja tõhusamalt rakendada, aga põhimõtteliselt ei ole vallamaja asukohal juba praegu väga suurt tähtsust ning tulevikus peaks füüsiline suhtlus liinil KOV – kodanik senisest veelgi enam elektrooniliste kanalitega asenduma. Muidugi, inimesi tuleb harida (jutt, et eelkõige vanemad inimesed ei saa elektroonilise suhtlusega hakkama on lihtsalt loll möla – kui ei tule toime tuleb õppida, loomulikult võimete piiratuse tingimusis ei keela ka keegi tagasi koopasse kolimast) ja võrguühendus maapiirkondades veelgi enam kättesaadavamaks muuta (mis iseenesest peaks ka KOV rida olema, kuna tegu kohaliku arenguga, praegu aga paljud nõrgemad vallad ei suuda piisavalt sellesse valdkonda panustada).
4) Vähem valdu tähendab ka vähem, aga professionaalsemaid ametnikke-spetsialiste. Kuna pädevamatele tuleb ka rohkem maksta, siis kulude kokkuhoid on väiksem kui ametnike arvu kahanemine, aga tõenäoliselt siiski olemas.
5) Suurem vald on võimeline paremini korraldama (eelkõige tänu pädevamatele juhtidelae ja kulude mõistlikumale jaotusele) kohalikku elu, st vajadusel olulisimateks ettevõtmisteks suuremat hulka ressursse koondama. Näiteks väheste vahenditega vald ei saa vajadusel suunata raha mõne olulise tee, koolimaja, lasteaia vms ehitamiseks, suuremal vallal aga tekib võimalus raha rohkem suunata, sest kaovad dubleerivad tegevused – ntx 3 väikest valda peavad kõik ülal inimest, kes korraldab maaküsimusi, teedevõrguga seonduvat vms. Suurem vald saaks ametikohad ühildada. Või olukord, kus 3 väikevalda üritavad pidada ülal gümnaasiumi, selle asemel, et valida üks gümnaasium millesse panustada ja ülejäänud põhikoolideks muuta. Edasisi näiteid võib igaüks ise mõelda. Ka EL struktuurifondide vahendite tõhusam kasutus eeldaks kohaliku pädevuse tõusu.
Kokkuvõtvalt on parem haldusjaotus ja mõistlikum avaliku elu funktsioonide jagamine kõigi huvides:
- Riik saab toimida ja tegelda riiklikult oluliste küsimustega
- KOV saab pädevuse ja võimekuse kohalikku elu reaalselt edendada, mitte piirduda vallaametnikele palga maksmisega
- Kodanik saab parema ja kvaliteetsema teenuse
Vastuseis haldusreformile on ülim lollus, mida paraku toidetakse teatud jõudude poolt vigase argumentatsiooniga – kas lollusest või lihtsalt odava populaarsuse huvides...
Haldusreformi teemal on kirjutanud väga asjaliku artikli ka Mihkel Oviir.
Postitused
