laupäev, 24. november 2012

Isamaa tagatuba


Kalle Muuli raamat Mart Laari esimesest valitsusest on üks huvitavamaid ja kaasahaaravamaid lugemiselamusi viimastel aastatel. Ja lisaks ka äärmiselt faktitihe ja tempokas. Kõik olulised teemad on leidnud käsitlust ja lahtimõtestamist. Muuli tajub adekvaadselt Laari valitsuse pöördelist rolli ja hindab seda objektiivselt. Keskendutud on olulisimatele teemadele ja neid teemasid oli päris mitmeid (kaitseväe relvadega varustamine, omandireform, probleemid venelastega jne jne). Seega jäävad ka paratamatult kõrvale vähemajaloolised sündmused ja isikud - näiteks, millega tegeles valitsuses energeetikaminister Niitenberg või teede- ja sideminister Andi Meister. Tõsi, raha oli sel ajal ääretult vähe ja teede ehitamisega ilmselt ei tegeldud, kuna oli pakilisemaid probleeme.

Positiivne on ka see, et võimule tulemise ja erakonna moodustamise eellugu räägitakse lahti. Ilma selleta on võib-olla konteksti raskem mõista ja see näitab ka, et valitsus ei tekkinud tühjale kohale. Ja muidugi lisaks Laarile endale ka terve galerii teisi tegelasi, kes neil väga pöördelistel hetkedel andid oma märkimisväärse panuse Eesti kujunemisesse, luues ühtlasi pinnase hilisemaks eduks. Paljusid muidugi neist enam aktiivses poliitikas ei ole, selles mõttes on 20 aastaga toimunud päris põhjalik põlvkonnavahetus. Laari valitsuse poliitika mõju aga on sellest hoolimata ka praeguses Eestis tuntav. Kokkuvõtvalt on see raamat väga oluline peatükk Eesti taasisesesvumise ajaloos, mille lugemine oleks mitte ainult kasulik vaid ka vajalik igale Eesti elanikule.

teisipäev, 13. november 2012

Obama 2012+

 
USA presidendi osas on järgmiseks neljaks aastaks selgus majas. Nagu karta oligi (ütlen nii kuna toetan põhimõtteliselt vabariiklasi) võttis Obama tasavägiselt, ent siiski kindlalt võidu, nagu ka ennustati. Suurt kursimuutust seega ilmselt oodata ei ole, kuigi mitmed administratsiooni tippjuhid vahetuvad. Personalipoliitiliselt ees ootamas seega põnevad ajad. Siiski ei tähenda need muutused muutusi poliitikas. Lisaks ei saa unustada Kongressi, mille üht koda kontrollivad demokraadid ja teist vabariiklased. Seega pole ka põhjust oodata järsku pööret majanduspoliitikas, nt maksureforme, välisvõla kahandamist jms. Samas on USA oma positsioonitõttu eriolukorras, sest nagu ütles Kristjan Lepik: „näidake riiki, kes oleks suuteline USAlt võlga sisse nõudma“. Ainsana tuleks kõne alla Hiina, kuid samas on USA Hiina kaupade peamine eksportturg. Seega tooks võla tagasimaksed Hiinale küll sisse (reservid on neil niigi suured), samas vähendaks tagasimaksed ja kasinusmeetmed USA tarbimisvõimet ja seeläbi Hiina ekspordimahte, mis omakorda kahandaks Hiina majanduskasvu. Hiinale on aga kõrge majanduskasv kriitilise tähtsusega, hoidmaks sotsiaalset stabiilsust (Hiina enda ekspertide sõnul peaks kasv olema vähemalt 6%, mis Läänemaailma mõttes on ülikõrge, et hoida riiki stabiilsena). USA tarbimisvõime kasv aga eeldab pigem lisalaenusid Hiinast (mujalt ju eriti pole)? Seega on mõlemad nii tihedalt seotud, et lahendust ei paistagi. Välispoliitiliselt jätkub Obama pehme lähenemine, mil on omad eelised (näiteks ei lase vaenulikel režiimidel nii kergesti rahvast mobiliseerida, eriti Iraani näitel) kui ka ohud (Iraani opositsioon küll kosub, aga ka riigi tuumavõimekus kasvab). Ja jõuline Bushi stiilis lähenemine võib teatud juhtudel osutuda vägagi edukaks, aga tundub, et Obama sellega ei riski.
Põnevam saab seis olema kindlasti nelja aasta pärast kui täiesti uued kandidaadid laval. Positiivseim selles kampaanias oligi Paul Ryani esiletõus, usun, et 4 aasta pärast on ta juba ise presidendiks pürgimas. Kuna Romney on juba kaua figureerinud ja tal pole olnud kindlat vabariiklaste toetust, siis ilmselt on uue näo esilekerkimine väga tõenäoline. Ja miks mitte ka demokraatide leerist, Hillary Clinton ei pruugi kindlasti olla demokraatide lõplik valik. 4 aastat on poliitikas pikk aeg ja nii mõndagi jõuab juhtuda. Ning jätkates sama poliitikaga ei pruugi nelja aasta pärast demokraatide seis üldse lihtne olla, ma isegi julgeks öelda, et eelis oleks vabariiklastel, kuna majanduse olukord ilmselt ei parane, mis toob kaasa lõpliku pettumise Obamas ja demokraatides laiemalt.
Lisan ka kaardi osariikide lõikes, kes kus võitis: