Selleaastane 17. HÕFF oli üsna tummiselt keskmine pikas
HÕFFide reas. Ülieredaid elamusi küll ei olnud, kuid muljetavaldavat head
kraami oli päris ohtralt. Aga kuna tegu on siiski parima (ja mu poolt ainsa
väisatava filmifestivaliga Eestis), siis nõuab see fakt siiski põgusat
peatumist nähtud filmidel.
Nosferatu 100 oli
väärikas performance väärikasse ikka jõudnud filmile. Kriminaalse elevandi
muusika saatel oli tegu igati nauditava etendusega. Ei saa ka jätta enda teada
fakti, et just selle teosega sai alguse vampiiride kartus päikesevalguse vastu.
Enne seda päike teadaolevalt neile surmavat mõju ei avaldanud. Lisaks näidati
boonuseks ühte väga ägedat tummfilmi kummitusest, kes osutus eelmiste
majaomanike poolt maha unustatud vanaisaks. Ikka juhtub. Scotland yard sai ka
selles filmis uue tähenduse. Kahjuks ma ei leia enam selle filmi nime.
Insener Garini
hüperboloid oli vast ainus pettumus. Juhtub harva, et ma filmi süžeest
miskit aru ei saa, aga see jäi paraku küll häguseks. Seikluslikkus oli ka
kasin. Raamat on aastast 1925, film 1965. Igatahes kehvapoolne ekraniseering
pigem kasvatas isu ka raamat läbi lugeda (plaanis aastal 2022).
Härg oli nauditav
inglise krimifilm (action öelda oleks ülepingutus). Teemaks kättemaks,
vahendiks nuga, mis lõpetas kurjami erinevates kehaosades. Vahelduseks ka pisut
paugutamist tulirelvadest. Sellega on kõik öeldud.
Kummituslik kepp on Uruguai kino värske pärl eelmisest aastast.
Film oli üsnagi vaadatav mainstream
draama, nii seksi kui kummitust esines paraku kasinalt. Kindlasti jäeti kasutamata
hulk võimalusi filmi sügavamaks friigistamiseks. Kahju, ootused olid kõrged,
kuid film oli tavalisevõitu ehkki sisaldas mõningaid originaalseid aspekte ja
oli ka muidu täitsa ok. Aga pigem PÖFFi materjal.
Mona Lisa ja verekuu
– mu üks lemmikfilm nähtuist. Asiaadist neiul, kes suudab mõttejõul panna teisi
tegema nii nagu ta tahab, õnnestub hullarist põgeneda (kui ta laseb hooldajal
end kääridega torkida ja valvuril pea ees peeglisse joosta). Sealt saabki
alguse seiklus ja palju põnevaid juhtumisi. Sellel
üksjagu koomilisel odüsseial mööda neoontuledes säravat New Orleansi kohtab ta
kõikvõimalikke veidrikke ja eluheidikuid, kellest üks on stripparina leiba
teeniv Bonnie (Kate Hudson) ja teine sõbraliku olemisega narkodiiler Fuzz (Ed
Skrein) – see oli nii hästi kirjutatud, et kopisin HÕFFI kodukalt häbenemata
maha.
Mustad prillid –
kurjamist pervert saab õiglase ja piinarikka karistuse kui kutsu ta surnuks
näksib. Lisaks areneb sõbralik suhe pimeda prostituudi ja poisi vahel, kelle
vanemad on hukkunud kui peategelane autoga põgenedes neile otsa sõitis. Põnev
ja päris pingeline vaatamine. Žanriliselt selline kerge kiiksuga thriller.
Vii –
retroprogrammis linastunud 1967. aasta NSVL film Ukraina kirjaniku Nikolai
Gogoli jutustuse ainetel. Vanu filme on huvitav vaadata, aga poleks uskunud, et
see nii kaasakiskuvaks kujuneb. Pean seda üheks ägedaimaks filmiks ja ilmselt
suurimaks elamuseks sel aastal. Film on esimene nõukogude õudukas ja tänapäeva
pilguga vaadates selline nunnu ja armas, kus ebasurnust neiu üritab kirikus
palvetavat preestrit lendava kirstuga rünnata ja lõpus ilmub välja hulk igasugu
veidraid loomi, vii neist hirmsaim (ka päris nunnu tänapäevast vaadatuna).
Igatahes kui peaksin soovitama, siis just see film oleks soovitus.
Ja lõpetuseks 3 Eesti lühifilmi
Reich of the Reich
– triloogia teine film. Järgmine tuleb 2024, eelmine oli mõni aasta tagasi.
Lahti pääseb Das Nazi Virus ja hulk zombisid jookseb mahajäetud hoonet ringi. Linnar
Priimäel on mõned selgelt tuvastatavate sõnadega repliigid. Päris muhe.
Vinguv jalaluu –
väga vahva, et üles on leitud Eesti etnoulmest üks jutuke mida ekraniseerida.
Infoks tulevastele ja juba toimetavatele filmitegijatele, et selliseid väga
vahvaid jutte on mitmeid, mida on publitseeritud ka raamatutes või miks mitte
ka veebiajakirjades nagu Reaktor. Eesti ulmeskeene on uskumatult rikkalik. Film
oli ka päris omapärane käsitlus ja töötlus viidatud loost. Katariina Aule
tegemistel igatahes tasub silm peal hoida, see katsetus näitab, et potentsiaali
on. Ka stsenarist ja produtsent olid naised, mis on positiivne areng Eesti
kinokunstis.
(Ära) vaata –
film on pingeline ja pinge loomine õnnestub hästi. Kas keegi jälgib sind või
kujutad sa seda ette? See on hea küsimus. Jätame selle õhku. Võitis ühtlasi
HÕFFi lühifilmide programmi (esimest korda võit Eestisse lühifilmide osas).
Nüüd siis pole muud kui oodata järgmist Hõffi juba aasta
pärast. HÕFFi erakordne vaib on endiselt elus.
Postitused
