Vabadussõja Võidusammas

Nüüd on siis lõpuks sammas valmis, avatud ja Eestit kaunistamas. Sellega seoses on Eesti saanud nö küpseks riigiks, kus olemas ka kõrgeim vabadust sümboliseeriv sümbol. Vabadussõja võit, mis pani aluse Eesti riigi tekkele, on saanud väärika tähise, mis ühtlasi sümboliseerib rahvuslik konservatiivsete väärtuste igikestvust, samas modernsusega.

Anarhia ENSVs

Raamatut pole lugeda jõudnud, aga küllap mingil ajal jõuab sedagi, tore, et ilmus. Raamat siis Eesti pungist 1976-1990 (ehk siis sünnist kuni 90da aastani). Jutt käib siis Tõnu Trubetsky äsjailmunud raamatust "Anarhia ENSVs". Või tegelikult ei käi, sest mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid raamatu esitlusest rockiklubis "Tapper". Kuna varem polnud sinna sattunud, siis esmamulje oli positiivne - igaljuhul Rock Cafele palju alla ei jää, väiksem küll, ent ikkagi. Aga väike eelis jääks siiski Rock Cafele. Toimunud üritus ise oli siis raamatu presentatsioon kontserdi vormis. Esinejad rohkem või vähem tuntud Eesti punkbändid. Ajutine Valitsus (mis sündis 1980 ja andis esimese kontserdi just Tapperis) oli väga hea ja eriti positiivselt üllatas "Süütu vanaema" (ka mingi kunagine koolibänd). Need võiks ka plaadi väljaandmiseni jõuda, et kunagine looming niigi üsna viljakat Eesti punkmuusika kultuurkihti kasvataks. JMKE, Velikije Luki ja loomulikult Vennaskond (peaesineja) olid enesestmõistetavalt väga kõvad ja rohkem sõnu kiitmiseks ei vaja. Ülejäänud esinejad olid keskpärasemad. Kokkuvõtvalt oli tegu väga positiivse ja meeldejääva üritusega. Loodetavasti leiab ka raamat tee mitmete inimeste lugemisvarasse.

Kurjast võimust vaevatud

Siit saab lugeda ka nö "ametlikku" tutvustust mainitud raamatule. Tegu oli üsna huvitava lugemisega, seda enam, et žanriliset on raske neid lühilugusid määratleda - anektoodid, tõsijuhtumid ja legendid - kõik ühes. Tegelased - Nõukogude Liidu nomenklatuur Leninist Jeltsini tulekuni - on kõigile tuttavad ja seetõttu ka lugemine läheb kiirelt ja põnevus ei kao kordagi, ehkki lood on ju pigem anektootlikud ja tõesisaldus võib jääda väga väikeseks. Igaljuhul väga huvitav, ehkki ei saa kindlasti öelda, et naljakas. Väga omamoodi ja omapärane raamat, NSVL teema suhtes huvitatutele kindlasti tänuväärt lugemine. Mulle väga meeldis, juba poes katkeid lugedes oli väga huvitav.

Masside mäss

Ortega y Gasset klassikaline filosoofiateos "kaasaegsest" ühiskonnast (raamat ilmus 1930-tel) on vähemasti teemaga kursisolevatele inimestele tuntud teos. Mina polnud paraku küll varem selle lugemiseni jõudnud, kahjuks. Mitmed teesid on ka tänapäeval adekvaatsed, kuigi infoühiskonna toimemehhanismid on ilmselt veel lõpuni läbimõtestamata ja ka olukord on pidevas muutumises, aga see selleks. Paraku teos ise väga suurt muljet ei jätnud, kuid ka pettumuseks otseselt ei olnud. Ilmselt oli teosel omal ajal põhjendatud murranguline mõju. Samas hiljem on mitmed autorid ühiskonda palju põhjalikumalt ja laiahaardelisemalt analüüsinud, angu Samuel Huntington ("Tsivilisatsioonide kokkupõrge" on parim raamat üldse, mis kunagi minu kätte sattunud), Fareed Zakaria või ka Francis Fukuyama. Aga kuna "Masside mäss" on ikka klassika, siis juba seepärast on mõistlik lugeda, ehkki üllatust ei maksa oodata.

Võimuhullus

Väga huvitav raamat faktidest erinevate riikide diktaatorite kohta. Seda üsna laal skaalal, mis paneb lisaks uudishimule mõtlema ka autoritaarse süsteemi arenguloogikast, ehk sellest, millised omadused on domineerivad võimule pääsemisel või vastupidi, milliste omaduste esiletõusmist diktaatoripositsioon soodustab. Soovitan kindlalt, üks parimaid viimasel ajal loetud raamatuid, kuigi pean mainima, et olin seda ka varasemalt käsikirjana lugenud, aga mäluvärskendus ei tee paha.

Võla impeerium

Üsna mõtlemapanev teos. Kuigi kallutatud. Ja seda viimast rohkem kui vajalik oleks. Häiriv oli ka asjatu "vahukloppimine". 350 lehekülge oleks võinud kolmandiku või ehk isegi poole lühema raamatu formaati ilusti ära mahutada, ilma, et miskit olulist kaotsi oleks läinud. Ühte mõtet ei pea kümme korda kordama, kui see juba välja on öeldud, aga ilmselt mõtlesid autorid, et ilma selleta jääb kellegile miskit arusaamatuks. Aga kokkuvõtes muutis see teose hõredaks, ehkki raamatus oli mitu väga olulist mõttetera, mida majanduskriiside kujunemisel tasuks arvestada, et kriiside mõju ennetada, sest kriisid on ilmselt paratamatud, kuigi raamatu autorid sellega ei pruugi nõustuda. Kesksel kohal on raamatus USA, aga ka muid piirkondi on taustaks käsitletud. Kindlasti tasub toodud probleemide üle mõelda, kuigi pakutavad lahendid on kohati naiivsed ja autorite ajaloonägemus kummastav. Aga lugeda võiks ikkagi, vähemasti esimesed 50-100 lehekülge on päris OK, hiljem eriti uusi mõtteid ei lisandu:S. Keel on vähemalt tavalugejale arusaadav, ega lasku finantsinstrumentide kirjeldamise spetsiifikasse ja ka matemaatika oskus pole lugemiseks vajalik.

Uued mütoloogiad

Tegu siis mõttelise teise osaga raamatule "Eesti mütoloogiad". Esseekogumikuna igati korralik ja pilkuavardav, rohkem fokuseeritud eestlaste kohta käibivatele müütidele kui esimene raamat, mis laiahaardelisem ja võib-olla seetõttu ka intrigeerivam oli. Aga lugeda tasub kindlasti mõlemat, Eesti, eestluse ja tuleviku laiemalt mõtestamise seisukohast on tegu oluliste väljaannetega.

Märtsi iidid

Päevalehe raamatusarja raamatuid on ostetud mitmeid, nüüd siis vaikselt järg ka lugemiseni jõudnud. Ajalooliste romaanide suhtes on tunne kahetine - ühelt poolt huvitavad spekulatsioonid, tõlgendused, tegelased, kellesse mingi suhestumine on kujunenud või kes lihtsalt nimedena rohkem või vähem tuntud, teisalt aga fiktsioon, teadmine, et kirjutatu pole tegelikkus, vaid selle moonutus (sedagi heal juhul). Seega teaduslikus mõttes vale ja ebausaldusväärne, ehkki mingid faktid paika peavad. Selles mõttes eelistan "päris" ajalugu lugeda, ehkki tõde on ka selles pea alati vaieldav ehk tõlgendamise küsimus.

Konkreetselt raamat "Märtsi iidid" väga sügavat muljet ei jätnud ... järjepanu lugedes oli küll huvitav, ent pausi tekkides mingit põnevat ootusmomenti ei tekkinud. Romaan ise siis koosneb eri kirjadest ja ajaliselt on ka teos liigendatud, mis kunstilise eripära tõttu on küll sisu selgusele kahjuks tulnud. Ehk iis ssisu on vormile ohvriks toodud. Kahetsema muidugi ei pea...katkeliselt on huvitav, tegelikult raamat ongi katkeline, tervik jääb pisut hektiliseks. Teemaks siis Caesari tapmisele eelnenud sündmused, mis iseenesest maailmaajaloo üks huvitavamaid ja olulisemaid perioode on. Aga jah...raamat on pisut üle keskmise, mis muidugi ei tähenda, et lugemine päris ajaraiskamiseks kujuneb.

EP valimised

Europarlament on siis järgnevaks viieks aastaks valitud. Pettumuseks oli IRLi ainult üks mandaat, teisest jäi ikka päris palju puudu. Paraku. Marko Mihkelson oleks europarlamendis "Eesti esindusele" olulist lisakvaliteeti andnud koos Kelamiga, sest ei Keskerakonna esindajaid ega Padarit saa tugevateks tegijateks nimetada - ilmselt piirduvad nad kohatäiteks olemisega a la Tooomas Savi. IRLi üks mandaat on muidugi ühest küljest selgelt tingitud suletud nimekirjadest, mistõttu sai võimalikuks Indrek Tarandi edu. Avatud nimekirjade puhul poleks ta tõenäoliselt parlamenti pääsenud. Et kokkuvõtlikult keskpärane tulemus nii IRLi kui Eesti seisukohast. Isegi kui tulemused muutuvad (mitteametlikel andmeil on sotside mandaat püsiv ainult tänu 44 häälele, mis ülelugedes võib siiski viia ka kolmanda mandaadi keskile, aga üldpilti see ei muuda eriti). Et kolm enam-vähem ja kolm nõrka saadikut. Tarandil on pagas väga hea (Välisministeeriumi kantsler, suursaadik Vatikanis jne), iseküsimus kuidas ta seda suudab-viitsib realiseerida. Ja mis fraktsiooniga ühineb (ilmselt sotsidega).

Euroopa valimistulemustest riigiti saab ülevaate siit.

Väga kasulik test

Aadressil http://www.euprofiler.eu/ asub üks päris asjalik ja mitmekülgset analüüsi võimaldav test, milles saab oma poliitiliste vaadete vastavust Euroopa, sh ka loomulikult Eesti erakondade omaga võrrelda. Seda siis europarlamendi valimiste kontekstis.

KÕIK VALIMA!