Iraagist ja selle tulevikust

Taust

Iraak jaguneb etnilisi piire pidi kolmeks suureks osaks, millede omavahelised suhted ei ole just pehmelt öeldes kõige sõbralikumad. Rahvaarvult suurim siiitide rühm oli Saddam Husseini ajal võimult eemal ja represseerimisalune .Peale USA invasiooni on võetud aga Iraagi elu korraldamisel juhtroll (nagu siiitide arvukust silmas pidades ka mõistlik on, sest siiia moslemid moodustavad üle poole rahvaaarvust). Siiski ei ole siiidid (nagu ka ülejäänud etnilised grupid sugugi ühtsed). Võimulolev suhteliselt pragmaatiline al-Maliki partei ei ole väge tugev ja kaose kestmisel aina nõrgemaks muutub. Tugev opositsioon M. Al-Sadri Mahdi armee näol ei lase aga olukorral stabiliseeruda ja siiitide omavaheline kodusõda pole sugugi välistatud (osalt juba toimub). Mahti armee usuline radikaalsus ja Iraani tugev mõju sellele on kahtlemata samuti ebastabiilsust tugevdav faktor.

Husseini aegne valitsev sunniitide grupp on samuti lõhenenud, kuid kuna siiitidega on suhted pingelised (parlamendi tasemel on sunniidid opositsioonis), siis esmane rõhk on vastuolul siiitidega. Siiski on võimust ilmajäänud Saddami kaaskond ja toetajad parlamendis esindatud sunniitidele märgatavaks konkurendiks ja Iraaki lisaks al-Sadrile oluliselt destabiliseerivaks jõuks. Samas on just Saddami kaaskondlastel olemas mingisugune poliitiline kogemus, mida ühelgi teisel jõul välja pakkuda pole.

Kolmas suur jõud on kurdid. Etniliselt mitte-araablased, usutunnistuselt sunniidid (marginaalselt on ka siiitidest kurde). Seega ollakse konfliktis nii rahvuslikul pinnal sunniitide ja siiitidega kui usu põhjal siiitidega. Kurdid on ka maailma suurim riigita rahvas ja ajaloolise õigluse huvides peaks nad ka kindlasti oma riigi saama (eriti pärast Kosovo keissi). Iseseisvusmeelsus on olemas, kuid selle vastu oleks nii Türgi kui Iraan, kus on samuti olemas suur iseseisvusmeelne kurdi vähemus (kuigi asereid elab Iraanis viis korda rohkem kui Aserbaidžaanis ja see pole väga suuri vaidlusi kahe maa vahel tekitanud). Seega kurdi-küsimuse aktualiseerumine tooks kaasa mitme täiendava taustajõu tõenäolise sekkumise, mis muudaks olukorra pea lahendamatult keeruliseks. Kuid ka kurdid ei ole ühtsed. Jalal Talabani rühmituse ja M. Barzani partei vahel on puhkenud korduvalt relvastatud kokkupõrked juba Saddami ajal. Kuna Talabani on hetkel Iraagi president, siis tema partei iseseisvusmeelsust on see jahutanud ja kompromissiks on Kurdistani aladel tooniandvamaks pigem Barzani juhitud grupp. Lisaks veel Kurdi Tööpartei võitlejad (nii Türgist imbunud kui kohalikud). Selline on siis seis hetkel, lisaks igasugused marginaalsed paramilitaarsed rühmitused.

USA ristiretk

USA Iraagi invasioon oli kantud üllast põhimõttelisest otsusest kurjuse režiim (Ameerika kujutluses) kogu täiega välja vahetada ning riik demokraatlikuks ja vabaks muuta. Samas alahinnati tugevalt etnilis-usulisi pingeid (õigemini totaalset üksteisevihkamist) ning asjaolu, et opositsiooni sisuliselt polnud (ega sellest tulenevalt ka “opositsioonil” mingit valitsemiskogemust ja ettekujutust, kuidas saaks demokraatlik riik sellistes tingimustes toimida). Seega moraalsest aspektist oli tegu kahtlemata õige, ent ebaratsionaalse käiguga.

Laialt levinud nafta-teooria (sissetungiajendina) ümberlükkamiseks piisab kui vaadelda Iraagi potentsiaalset tootmisvõimsust (mille oleks saanud saavutada mõne Saddamist sõbralikuma diktaatori abiga) ja võrrelda seda gallonite hulgaga, mida paiskab turule praegune demokraatlik Iraak. Seega nii majanduslikult kui ka efektiivse riigi toimimise seisukohast, poleks pidanud kogu Iraagi eliiti ühiskonna toimimisest välja lülitama. Pigem oleks olnud mõistlik õhutada režiimisiseseid konflikte või korraldada erioperatsioon Saddami ja tema lähikondlaste kõrvaldamiseks (asendaja oleks tekkinud tõenäoliselt sõjaväest). USA suurim viga oli kindlasti Iraagi rahvuskaardi laialisaatmine, millega tekitati laguneva majandusega (kuna režiim oli kõik ja kõikjal, siis selle toimimise lakates kukkus ka majandus kokku) riigis üle kolmesaja tuhande hea sõjalise väljaõppega meheline töötute armee, mis lõi ülisoodsa pinna paramilitaarsete ja relvastatud usuäärmuslaste grupeeringute tekkeks. Samas kui uut Iraagi armeed hakati nullist ehitama. Seega anti juba stardijoonel terroristidele soliidne edumaa. Teiseks ka Baathi partei laialisaatmine oli oluline panus Iraagi riiklike struktuuride hävitamiseks, mis oligi eesmärk. Samas uute loomine pole siiani sisuliselt õnnestunud. Kuid ometi ei saa GWB poliitikat hukka mõista, sest just väärtused nagu inimõigused, demokraatia, õigusriik, sõna ja muu vabadus jne ning nendele tuginemine on tugev moraalne relv (islamistide analoog on usk), mis peab kinnitama Lääne tsivilisatsiooni elujõudu, sest neist väärtustest ja nende kaitsest ning vajadusel levitamisest (diktatuuride, mitte traditsiooniliste ühiskondade suhtes) sõltub Lääne tugevus või allajäämine konkureerivatele väärtustele, mis Lääne omadest aga väga erinevad.

Lahendus

Nagu näha on Iraagi probleem keeruline ja häid lahendusi sisuliselt pole. Kuid ikkagi. USA peab jätkama, sest kuigi jätkamine on kurnav ja seob USA-d ühe kohaga, jättes ülejäänud globaalse ruumi (sh Eesti) vähem kaitstuks, oleks taganemine veel hullem, sest näitaks USA löödavust ja kahandaks tema tõsiselt võetavust ning seega globaalset julgeolekut tervikuna. Kuid sõjategevust intensiivistades suureneb ohvrite arv, kasvab USA vastasus ning sõja võitmine Iraagis muutub järjest utoopilisemaks. Seega on mõistlik iga kolme rühma sees jõude maksimaalselt konsolideerida ning neile panustada, et Iraak ise suudaks võimalikult kiiresti enesekontrolli taastada, seejuures kodusõtta langemata. Raske ülesanne, ent ainuvõimalik tee. Sealt edasi või vajadusel enne seda, on ilmselt kõige mõistlikum kunagi Donald Rumsfeldi pakutud plaan Iraak kolmeks jagada. Kahjuks see eriti päevakorda pole tõusnud, sest Rumsfeld tegi selle mõttekäigu juba tagasi astudes ja pealegi jätaks Iraagi lagunemine USA-le ikkagi väikese pleki, et riigi ehitamisega ei tuldud toime. Kuid kui kasvõi Liibanoni vaadata, siis ilmselt just kolmeks jagunemine (eeldab palju läbirääkimisi ümberkaudsete riikidega) oleks kõige mõistlikum. Kurdid saaksid oma riigi (teatud kitsendustega, et naaberriigid end ohustatuna ei tunneks), siiitide ala võiks liituda Iraaniga ja ka sunniitide ala mõne muu riigiga (Süüria, Jordaania). Kuigi tõenäoliselt seda ei juhtu ja kõik kolm jäävad iseseisvaks (siiitide puhul on Iraaniga liitumine ilmselt tõenäoliseim). Seega USA-l oleks mõistlik vaikselt taanduma asuda (et Iraagi võimud oleks sunnitud suuremat vastutust julgeoleku loomisel enese peale võtma) ja pinda ette valmistada Iraagi jagunemiseks.