HÕFF 2020

Esimene virtuaalne HÕFF on sedapuhku edukalt läbitud. Saltoks kujunes 13 lühifilmi ja 15 täispikka filmi. Järgmine kord loodetavasti taas Haapsalus ja füüsiliselt kohal. Mõnest eredamast hetkest ka, lühifilmide kommenteerimise jätan vahele, kuigi ka seal oli mõni huvitav lugu, nt Soome feministist, kes patriarhaati hävitas ja maailma õhku laskis.

Parim film oli selgelt ja kindlalt „Surnukuuri lood” - lugu lugudest, kus õiglus võidutseb halastamatult, kus on piisavalt üllatusi ja pöördeid, film mille pildikeel on gootilikult kütkestav, vürtsitatud huumoriga. Film, mis ei ole õnneks ehitatud üles eriefektidele, vaid loole endale ming seda on tehtud stiilselt ja maitsekalt. Ja lugu ise on tugev! Heale filmile omaselt on elemente mitmest žanrist – maagiat, fantaasiat, draamat jpm. Annab igati kinofilmi mõõdu välja (a no kinod on ju hetkel suletud) ning ehk kunagi näeb ka suurelt ekraanilt. 

Kui on isikuid, kellele meeldis viimane Oscari võitja „Parasiit”, siis neid ilmselt ei jäta külmaks ka sama režisööri teos „Isand”. Looja käekiri on sarnane ja kuigi vast üllatusi on vähem kui Parasiidis, siis sellegipoolest igati väärikas, kaasahaarav ja hoogne linateos.

„Kes tappis kapten Alexi?” - Wikaliwoodi austajatele kindlasti maiuspala, kes oskab Uganda huumori eripära ja olematute vahenditega tehtud actionit hinnata. „Bad black” 2 aastat tagasi oli mu esimene kokkupuude Uganda filmiloominguga (ilmselgelt HÕFFil, kus siis mujal :) ) ja ka seekord ei pidanud pettuma. Suurepärane tõestus, et hea filmi tegemiseks ei ole vaja raha, vaid loomingulisust ja entusiasmi. 

„Cthulhu kutse” oli vahva mustvalge tummfilm, mis tehtud sel sajandil, kuid imiteeris 30-te tummfilme. Ka nö õuduse aste oli sama, mis tolleaegsetel õudukatel. Muhe ja omapärane ning väärikas tähistus Lovecrafti 130. sünniaastapäevale, mis selleaastasel HÕFFi üks eriteemasiid oli. 

„Jaanipäev” - ka kinno jõudnud film, mida küll oleks andnud kärpida, sest pea kolm tundi oli üsna kurnav. Aga muidu täitsa ok ja ilma inimohverdusteta oleks selline koguperedraama. Kuid kes seda siis vaadata viitsiks, on omaette küsimus. Hea, ent mitte suurepärane. Siiski väärib tunnustust õudusžanri tabude murdmise eest!

„Neetud” - seda taiest saab pidada ka klassikalise õudusfilmi kriteeriumitele igati vastavaks. Oli põnevust, ehmatusi, salapära ja otsad jäid lahtiseks nagu see tavaks on. Eriefektidega ei oldud siiski üle pingutatud ja ka stsenaarium oli täitsa hea, selles mõttes, et lugu oli toimiv ja sisukam kui tavapärased klišeed. 

„Kõhedad muinaslood” - mõnus ja hubane, põhineb siis Mart Sanderi samanimelisel raamatul. Raamat oli ka täitsa hea, võib lugeda õnnestumiseks. Kuigi, kas Eesti parima filmi tiitel HÕFFil oli väljateenitud... ei teagi. Ise oleks eelistanud „Kiirteed põrgusse”, mis objektiivselt pigem keskpärane film, aga Eesti esimese päris õudukana ajalooliselt ülioluline. Ja juba seepärast vääriks parima tiitlit. Alati ei pea olema uhke parima üle. 

„Jeesus juhatab sind kiirteele” - taas Eesti film, millel olemas kõik kultusfilmi tunnused. Ääretult jabura süžeega ja seetõttu suurepäraselt HÕFFi konteksti sobiv. Rännatakse nii ajas kui virtuaalruumis, aga kirjeldada pole mõtet, seda peab nägema. 

„Õiglus” - et Eesti filmidega lõpetada, siis ka see teos oli kavas. Helen Kõpp oli ilus ja parim osa filmist, omamoodi huvitav oli ka peategelase näitlejameisterlikkus (ei mäleta enam, kes see oli). Pole just meistriteos, ent tore vaatamine ikka. Õhinapõhisus väärib alati plusspunkte.

„VHYes” on kaootiline ülistus käsikaamerale ja VHS kassettidele, vb ka laiemalt 80tele ja 90tele. Film ise pigem alla keskpärast, sest mingit lugu ei olnud, aga idee mulle meeldis. Idee siis selles, et näidata, mida sünnipäevakingiks kaamera saanud laps nädala jooksul lindistab või teleprogrammidest salvestab. 

„Koroonazombid” - jep, jep. Esimene koroonast inspireeritud pääsuke on lendu lastud. Klassikalised naljad tualettpaberi teemal ja muud aktuaalsed naljad, mis paraku üldse naljakad ei olnud. Aga ka nii võib. Zombikomöödia säravamate pärlite hulka see teos paraku ei kuulu, pigem seal madalamas otsas. Imiteerib 70te stiili, ent jah, mingit elamust sealt ei saanud.

„Re-Animaator ehk elustaja Herbert West” - film aastast 1985. Põhimõtteliselt Frankenstaini tüüpi lugu hullust teadlasest ja neist, kes teda takistada üritavad. Kes naudib ilma peata ringitöllerdavaid surnust ülesäratatud nilbete kalduvustega tegelasi ja oskab hinnata teaduse ees seisvaid väljakutseid – see on just teile. Sh ka mulle. 

„Värv maailmaruumist” - kui kosmosest mingit veidravärvilist paska sulle taluõue langeb, võid kindel olla, et elu pole enam endine. Peaosas Nicholas Cage. Spoilerina ütlen, et ellu jääba ainult üks tegelane, kes, jäägu üllatuseks. Lugu oli tegelikult päris hea, niiet vaatamist ei kahetse. Pigem selline klassikalisem lugu. 

„Mutantide rünnak” - tuumaplahvatus, muteerunud inimesed, mees, kelle käsi muutub rotiks (Pedro), õel delfiin pidamas mõõgavõitlust krabiga ja palju muud toredat, mida fantaasia suudab välja mõelda. Ei miskit väga erilist HÕFFi kontekstis, ent igati vaadatav. Just sellised veidrad filmid on ikkagi HÕFFi essents. 

„Võõras” - kõige halvem film nähtutest jäi kõige viimaseks. Osalt seepärast, et supakad jooksid tohutu viivitusega ja ma ei saanud ukraina keelest aru. Aga film ise oli ka igavama poolne, mis tahtis olla müsteerium, aga mu hinnangul ei tulnud hästi välja. 

Kokkuvõtteks. Tervikuna oli aeg reede hilisõhtust pühapäeva esimeste tundideni (pausidena veidi söömist, pisut tööasju ja kiire poeskäik) täelik nauding ekraani taga. Ilusat ilma tuleb teinegi kord, aga järgmist HÕFFi tuleb aasta aega oodata. Mis on hea, sest teeb selle üheks aasta oodatuimaks sündmuseks.