Egiptus 2019

Mõne lausega väike kokkuvõte ära tehtud Egiptuse reisist. Kuna selline plaan oli juba väiksena, siis leidsin, et on ülim aeg see teoks teha ja olulised kohad üle vaadata. Tõsi, neid kohti on palju ja mitmedki neist jäid seekord nägemata, nt Dzoseri astmikpüramiid, Sakkara, Amarna jpt ajaloolised kohad. Aga siiski sai päris hea esmase puute tehtud ja võib öelda, et unistus sai teostatud. Hurgadas maandudes (linn on 40 km kitsas riba Punase mere ääres) oligi esimene mõte, et huvitav, mida nt Ramses II arvaks, kui ta näeks tänapäeva Egiptust ja kuurorte. Did’nt see that coming, ilmselt. Aga reisist:

Päev 1: põhiosas kulus päev lendamisele ja hotellis magamisele. Kiire suplus Punases meres sai ära tehtud. Mitte, et oleks olnud selline eesmärk, aga kui see juba hotelli kõrval loksus, siis 20 minutit võis sellele ka pühendada. Öösel 2.30 alustas reisibuss teed Hurgadast Kairosse. Teed takistasid mitmed kontrollpunktid (neid on kogu Egiptus täis).

Päev 2: Kairos külastasime Egiptuse rahvusmuuseumi Tahriri väljaku ääres. Muuseum oli võimas ja seal oleks vabalt võinud terve päeva mööda saata aga aeg surus peale. Kogu reisi vältel tuli just seal ajast kõige rohkem puudus, et muljeid koguda. Kõrghetk oli kohtumine Ramses II, Tutmosis I ja teiste vaaraodega, kes olid esindatud muumia kujul. Väga võimas kogemus ja üks reisi tipphetki, mis mul oli ammu mõtetes, et tahaks näha. Muumiaid oli ka loomadest, sh krokodillist (hiljem oli nende muumiatest ka üks eraldi ruum templi juures, kus krokodille kasvatati). Nägi ka Tutanhamoni hauakambri varandusi ning ruum oli ka mu lemmikvaaraole Ehnatonile. Ja sarkofaage. Ja kujusid. Kujude puhul on oluline aspekt, et kui jalad on kõrvuti ja käed risti rinnal, siis on see püstitatud pärast isiku surma, kui aga üks jalg ees ja käed ripuvad, siis tema elu ajal. Mõned kohalikud neiud soovisid ka minuga pilti teha. Jeiii!!! Muuseumisse tahan kindlasti kunagi pikemalt tagasi minna, nagu ka kohtadesse, mis jäid selle reisi teekonnalt välja. Pärast muuseumi oli väike peatus turul. Kohe tuli aga peale järgmine tipphetk, nimelt püramiidid, mis on kohe Kairo äärelinnas. Mulje oli võimas. Ekstra võtsin ette ka püramiidi sees olevasse kambriga lõppevasse käiku ronimise, mis polnud kõige lihtsam katsumus ja objektiivselt võttes polnud midagi erilist. Aga see tunne, et olen olnud püramiidi sees oli muidugi võimas. Esteetilisest elamusest veelgi võimsam on ajaloolise elamuse tunnetamine, kus võid ka tühjal väljal seistes nautida seda, et kunagi on just seal miskit olulist toimunud. Ka sfinks jättis võimsa mulje, tõesti hiiglaslik rajatis. Sai ka vaadata kõrbeliivast välja kaevatud laeva, a see polnud nii eriline elamus. Kuigi ka väga vana, millel on astunud vaarao jalg. Hotell oli ülimalt luksuslik ja toit ka maitsev. Kairo tervikuna on mu seni külastatud linnades selgelt kõige räpasem. Praht vedeleb igal pool, tee äärtes paks mullakord, kõnniteesid sisuliselt pole nagu ka ülekäiguradasid mitte. Liiklus on väga kaootiline, reegleid ei järgita, inimesed, autod ja loomad toimetavad kõik läbisegi. Kõrgmajade vahelisel maalapil kündis keegi eesliga põldu – Lasnamäel ilmselt sellist asja ei näeks.

Päev 3: Külastasime Aleksandriat. Väga lahe Rooma aegne hauakamber oli maa all, kuhu maeti ka hobuseid. Amfiteater oli ka ok vaatamine, lisaks külastasime kuningas Farouki residentsiks olnud Montazah paleed ja Quaitbey merekindlust, kus kunagi seisis Pharose tuletorn, mida enam ei ole ja mille kive ilmselt kindluse rajamisel kasutati. Püstitatud on ka uus ja võimas Aleksandria raamatukogu. Öösel alustasime rongiga teed Assuani, sõit oli halb ja ma ei maganud kogu öö minutitki. Lisaks õnnestus hankida palavik ja kõhuviirus.

Päev 4: Assuani pais annab märkimisväärse osa Egiptuse elektrist, kuid rajatis ise on saatanast. Tekkinud Nasseri järve alla on jäänud mitmed muistised ning ka kuivemal poolel on see tekitanud probleeme põhjavee tõusu näol (nii giid ütles, ma ei tea, kus siin see seos on). Ja krokodillid, mis on Niiluse sümbol, elavad ainult lõuna pool tammi. Külastasime Philae templit. Rajatis oli võimas ja üks neist, mis tõsteti paisu rajades kõrgemale pinnale. Enesetunne kahjuks ei lasknud täiega nautida. Bussiaknast nägi ka kohalikku kaasaegset moslemi kalmistut, kuid seal miskit erilist ei olnud. Valged kivid hauaplatsi ümber ja ongi kõik. Lilli ei viida ega mingit mälestusmärki või hauakivi ka ei panda. Pärast matmist üldiselt surnuaial ei käida. Lõunal võtsime kohad sisse laeval ja algas kruiisi osa. Laev oli väga ok, katusel oli päevitamine ja bassein, kuid vesi oli isegi Eestiga võrreldes külm. Paar korda sai siiski sees käidud. Haigus taandus ja sai hakata taas energiliselt reisi nautima.

Päev 5: Pikem väljasõit lõunasse külastama Abu Simbeli templeid. Väga võimas kogemus, taas üks mu suuri unistusi seoses Egiptusega. Retk oli lisaaega (pool päeva) ja ekstra maksumust (85 eurot) igati väärt. Väga võimas tunne oli seda kaljutemplit külastada. Ramses II siis ehitas selle, kes ei tea. Või õigemini lasi ehitada. Õhtul külastasime Kom Ombo templit. Ka võimas tempel, pole miskit öelda.

Päev 6: Varahommikul külastasime Efdu templit. Kaarikutega. Vist ei olegi varem sellist kogemust, vähemalt ei meenu. Nagu inglise härrasmehed sajand tagasi :). Tempel oli ilus ja võimas ja nägi välja nagu traditsiooniline tempel. Õhtul külastasime märksa kuulsamat Luksori templit. Väga võimas oli, mh ühendas Luksori ja Karnaki templit sfinkside allee, mida mööda vähemalt kord aastas üks jumal teisele külla läks. Seda on osaliselt taastatud, loodetavasti võiks see kunagi taas täies hiilguses särada. Aga väga olulise faktina selgus, et Soome naisleiutajad ei leitutanudki maailmas esimesena sünnitustooli, selline asi oli olemas juba Vanas-Egiptuses.

Päev 7: Reisi viimane päeva ja kulminatsioon. Alustuseks vaatame Memnoni kolosse ehk Amenhotep III hiigelkujusid (tegu siis Ehnatoni isa ja Tutanhamoni vanaisaga, kes vaaraode nimekirjades järge ei pea). Siis tuli päeva üks naelu – Kuningate org. Org täis hauakambreid, midagi täitsa mulle, eriti kui ka sisse on võimalik astuda ja püüda tunnetada iidse aja puudutust. Külastasin Tutanhamoni, Merneptahi, Ramses IV ja Ramses IX hauakambrit. Ka Tutanhamoni muumia nägin ära. Tutanhamoni hauakamber oli neist väikseim, ent kuna võimsam tegelane rajas hauakambri tema kohale, siis nö ukse ette visatud kivisodi säilitas selle meile rüüstamata kujul. Sest Tutanhamon oli valitsejana tähtsusetu, kogu tema kuulsus tuleneb sellest, et ta haud leiti rüüstamata kujul. Seal orus veedaks ka tunduvalt kauem aega kui ette nähtud oli, aga noh, hea, et niigi palju sai näha. Naisvaarao Hatšepsuti tempel oli ilus. Või see, mis sellest säilinud oli, sest algne kompleks oli suurem. Aga üks osa sellest on kenasti taastatud. Taas üks eriilmelisem valitseja, sest naine troonil polnud just tavaline. Päev lõppes Karnaki templis. Vahemärkusena, et vaatasime ka seda, kuidas valmib papüürus ja kuidas tehakse käsitsi kivist suveniire. Karnaki tempel oli võimas. Otseses mõttes. Tohutult suur, korduvalt laiendatud, ülimalt muljetavaldava sammassaaliga. Väärikas punkt päevale. Siis juba Bussiga tagasi Hurgadasse.

Päev 8: hommikusöök ja kojulend. Taaskord palju bürokraate ja asjatajaid lennujaamas. Näen ruumi tõhustamiseks.

Kokkuvõtvalt: Jäin reisiga väga rahule ja soovitan soojalt. Omal käel reisimine Egiptuses paraku on pigem praegu vaid teoreetiline variant, praktikas oleks see suht võimatu ja ilmselt meeletult kulukas teostada, arvestades kogu seda kohalikku olustikku ja massiivset hulka inimesi, kes su pealt teenida üritavad ja kellest tuleb läbi murda. Kõigile soovitan lõpetuseks lugeda raamatut „Sinuhe“ – kui enne Egiptus ei kõnetagi, siis pärast seda on armumine vältimatu.