Vennaskond rokib endiselt

Niisiis viimase aja tähtsündmusest minu elus. Eileõhtune Vennaskonna etteaste Rock Cafes oli tuntud headuses - kuna olen viimastel aastatel püüdnud saavutada rütmi, et iga aastal ikka kord Vennaskond ära näha, siis erilisusmomenti, mis kõige esimesel kontserdil oli, oli muidugi vähem. Ent see ei kahanda siisi karvavõrdki saadud emotsiooni. Kohalejõudes esmalt terve igavik letitaga ootamist, et oma õlledoos kätte saada (ainus asi mille suhtes võiks viriseda Rock Cafe puhul ongi "suht" aeglane teenindus, kõiges muus on koht ülikõva). Enivei, ajastus oli väga täpne. Armastuse altarid oli esimene lugu. Ajalis-mõtteline süvatekst ja mõnus kidra sound tervikuna moodustavad ühe väga kõva loo, mis võib-olla küll pigem plaadilt kuulamiseks. Aga võib-olla ka mitte. Plaadi Vennaskond ja live Vennasond on ikka kaks ise asja. Erinevat. Mitte et üks oleks parem, vaid lihtsalt teistsugune. Lives on tabada seda mõnusat garaažipungilikku õhustikku, võimast sisendusjõudu, eelkõige aga emotsiooni. Tunnet, mida on raske kirjeldada. Tagasi lapsepõlve? Mõneti...Vennaskond oli minu esimene suur lemmik ja on seda siiani. Seega on just tema looming ka mulle väga eriline. Et lood, mida juba 10-15 aastat tagasi sai makilintidelt kuulatud on endiselt sama võimsad ja värinat tekitavad kui kunagi ammu-ammu. Ja üks rõõmus üllatus oli veel, nimelt oli heameel näha "algkooseisus" mängimas Allan Vainolat. Ta on kindlasti koos Tõnu Trubetskyga üks geniaalsemaid laululoojaid Eestis. Võimalik, et Vennaskond ongi kaks kõige suuremat Eesti muusikamaailma geeniust ühte bändi kokku toonud. Ja see ei ole liialdus. Kes on kuulanud Metro Luminali ja Alumiiniumit, lugenud Trubetsky luulet, see saab isegi aru. Ja muidugimõista Vennaskonna enda Looming.
Kui kontserdi juurde tagasi tulla, siis muidugi pidades silmas Vennaskonna loomingu meeletut hulka (16 plaati, nagu Vikipeedia väidab) kõlasid parimatest parimad lood. Lood, mida mõttes olen nimetanud egohümnideks Mina (see lugu annab alati meeletutes annustes enesekindlust, eriti lives kuulatuna) ja Max Stirner, alati võimsana kõlav Pille-Riin, eriti just kontsertidel lugu, mis minu jaoks võiks olla Vennaskonna fenomeni paremini iseloomustav - Sõbrad ma mahun teile taskusse, Kosmosesügis, mis ühteaegu nii kurb, igavikuline kui ka jõuline, mida võib ka öelda Viimase jõuluöö kohta, maagiline Ronk, mis oli selle kontserdi viimane lugu, Kopenhaagen, Riia mu arm, Igaühele oma, Võluri tagasitulek, Teater Odeon, Maailm lõpeb maikuus, ehtpungilik Varas kellakägu, ja mitmed teised lood. Ja siis veel lood, mis eile ei kõlanud, kuid mis ilmselt igaveseks tänu Vennaskonnale on jätnud jälje mitmete inimeste südamesse nagu Elagu Prudhon, Tuled öös, Taksosõit, Lähen ja Naeran ja lugematu hulk teisi.
Selline eriline hetk siis igavikus.