Voldemar

Niisiis. Tänane teatriõhtu Eesti Draamateatris. Etendus Voldemar. Kivirähu kirjutise põhjal, mis juba iseenesest on kvaliteedimärk. Vähemalt minu jaoks. Lisaks sellele, et tegu oli kontseptuaalselt huvitava lahendusega, kus tegevus toimub ühes rongivagunis teel Kivimäe jaamast Balti jaama, milles suvalised jorsid näitlevad läbi Voldemar Panso nooruspõle kuni lavastajaks saamiseni aastani 1955. Ma ei oska adekvaatselt hinnata küll Voldemar Panso panust Eesti teatrikunsti, kuid kuna ta on legendaarne kuju, siis ilmselt ta panustas märkimisväärselt Eesti lavakunsti ajalukku. Point, mida öelda tahtsin on lihtsalt see, et Panso isik ei tekita minus mingeid emotsioone. Aga tagasi etenduse juurde. Kuigi esimene vaatus pisut lohises, siis teine vaatus oli seda sisutihedam ja jõulisem, mis kokkuvõtvalt ka etendusest positiivse ülmulje kujundas. Täpsemalt inimese olukorrast ja valikutest pärast 2. maailmasõja lõppu Eesti NSVs, valikuvabaduse puudumise tingimustes. Täpselt seda ma tahtsingi öelda: valikutest valikuvabaduse puudumise tingimustes. Kes etendust vaatab, saab aru. Ning omal kohal oli ka tollane kommunistlik kontekst ning selle kriitika. Ja Panso isik sai ka mingis võtmes mõistetavamaks. Oli ju kasutatud tema enda märkmeid ja päevikuid taustana. Igaljuhul soovitada võib.