Gruusiast

Gruusia (Sakharthvelo) on äärmiselt põnev riik nii ajalooliselt kui ka praegusaja geopoliitilisest seisukohast vaadatuna. Hetkel aktuaalne konflikt Lõuna-Osseetias on on olnud pikka aega nn külmutatud konflikt, mis praegu aga külmast faasist aktiivse tulevahetuseni on jõudnud. Keeruliseks teeb olukorra Venemaa roll konfliktis. Ühelt poolt nn rahuvalvajatena, samas aktiivselt separatistlikku Lõuna-Osseetiat toetades. Kusjuures pragmaatiliselt võttes on Venemaa käitumine ebaloogiline, sest Venemaalgi on mitmeid vähem või rohkem irduda soovivaid vabariike, mis Venemaale muret teevad (Tšetseenia neist tuntuim). Ja ei maksa ka unustada Vene koosseisu kuuluvat Põhja-Osseetiat. Lõuna-Osseetia isehakanud juhtkond on küll Vene-orientatsiooniga, aga rahva meelsuses kindel olla ei saa. Seega vähemuste kaitse sildi all mängib Venemaa endale ohtlikku mängu. Aga ilmselt on soov Gruusia paika panna niivõrd suur, et asi on riski väärt. Pealegi oleks see ksenofoobse ning šovinistliku Vene poliitika jaoks suur võit kui Gruusia konflikti lahendades ebaõnnestub. Esiteks Venemaa sisepoliitikas, mis paljuski legitimeerib end välisvaenlase kuju luues (ja võit ehk Gruusia ebaõnnestumine kahtlemata näitab lihtvenelasele valitsejate võimekust). Teiseks osalemisega otse või kaudselt Gruusia vastases sõjalises rünnakus testib Venemaa piire, kui kaugele on võimalik oma ambitsioonide rahuldamisel minna. Seega on ääretult oluline välismaailma kiire ja Gruusiat toetav reageering (Eesti välispoliitika aktiivne ja märkimisväärne panus oleks igati asjakohane).

Eesti jaoks on Gruusia olulisemaid partnerriike (siit moraalne aspekt eestlaste jaoks) ning Gruusia sõttalangemine ning demokraatliku õigusriigi ülesehituse luhtumine oleks laiemalt kogu Läänele suur kaotus ning Venemaa mõjusfääri võimalik laienemine selle tulemina ei ole kindlasti positiivne, lisaks on oht, et kui Venemaa Kaukaasia suunal tegutsedes aktiivset ja tugevat Lääne vastupanu (Gruusia toetamist) ei kohta, muutub tegevus kunagi hiljem julgemaks (=jultunumaks) ja aktiivsemaks ka Balti riikide suunas. Seega on eriti oluline Gruusiat täielikult toetada.

Sarnane olukord Lõuna-Osseetiale valitseb ka Abhaasias, seal küll hetkel relvakokkupõrkeid ei ole, aga põhimõttelist erinevust pole - ka Suhhumis sarnaselt Tshinvaliga valitseb klikk venemeelseid poliitikuid, kes püüavad saavutada iseseisvust või liitumist Venemaaga. Paraku pole kumbaski riigis iseseisvuse saavutamisel mingit demokraatlikule õigusriigile sarnast valitsemiskorraldust loota - ei Bagapš ega Kokoitõ pole mingid demokraadid, pigem väepealikud ja maffiagrupeeringu juhid. Vähemasti selline on minu mulje jäänud.

Kolmas problemaatiline piirkond oli Gruusiale Adžaaria, kuid varsti pärast Rooside revolutsiooni toimus ka seal murrang ning peale Abašidze kukutamist tundub on olukord rahulik ning iseseisvusplaanid maha maetud. Muidugi Adžaaria oli Abhaasiaga võrreldes ka teistsuguses positsioonis - nimelt elavad ka Adžaarias grusiinid, tõsi küll, islamiusulised. Osseetide ja apsuate (abhaaside) näol on aga tegu riigita väikerahvastega, kes sattunud Gruusia koosseisu.

Tõsi, lähtuvalt sellest, et iga rahval on õigus enesemääramisele, tuleks teoreetiliselt ka apsuatele ning osseetidele seda võimaldada. Aga riikluse ehitamine on pikk tee ning omajagu vaevarikas. Pealegi tekiks praegu iseseisvudes kaks Vene sateliiti, mitte aga de facto iseseisvat riiki. Venemaa ei lubaks seda mingil juhul, sest nii tekib ka võimalus, et ei valitagi venemeelset suunda.

Lahenduseks olukorrale oleks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ulatuslik autonoomia Gruusia koosseisus ja suhete järk-järguline normaliseerimine, mis tõsi küll, eeldab tõenäoliselt nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia juhtkonna väljavahetamist. Erioperatsioon selleks aga oleks samas ohtlik ning kahjustaks Gruusia integratsiooni Läände ning NATO liikmesuse saabumine lükkuks veelgi määramatumasse tulevikku. Seega seisavad Gruusial ees rasked ajad ning konflikti eskaleerumist peaks igal juhul vältida püüdma, sest sõtta on kergem langeda kui sealt välja tulla. Samas ei saa ka Gruusia lasta end alandada ja provotseerida ning peab oma territoriaalset terviklikust kaitsma, et olla tõsiselt võetav riik nii oma kodanikele kui välismaailma silmis. Mitte et sõda imagole kasuks tuleb, paraku mitte.