Raamat räägib nn värvilistest ehk rahvarevolutsioonidest, kuigi viimast terminit raamatus kusagil ei kasutata ja Lääne valitusväliste organisatsioonide rolli nendes. Keskendutud on Serbia, Ukraina ja Gruusia revolutsioonidele, ning ka sellele, miks Venemaal ja Valgevenes ei ole õnnestunud autokraatiaid demokraatiatega asendada, ehk miks revolutsioonid neis riikides on ebaõnnestunud. Põgusalt leiab kajastamist ka Slovakkia (Meciari tagasivalimise blokeerimine), Kõrgõstan, Aserbaidžaan ja mõned teisedki riigid. Tegu on ülimalt kasuliku ja arendava lugemisega, mis seletab lahti revolutsioonide toime- ja tekkemehhanismid ja vajalikud tingimused, samuti heidetakse vägagi avameelne pilk sündmuste kulisside taha, kus on näha, et Lääne organisatsioonide rahaline abi ja know-how on ülimalt olulised, kuigi rahva rahulolematus on eelduseks, et miskit saab õnnestuda. Õhku jääb küsimus, et kuigi neile rahvastele, kus revolutsioonid toimusid, olid need kahtlemata väga positiivsed, siis naaberriikides, sh Venemaal, kus valitses autokraatia, muutus diktatuur ülestõusu kartuses palju karmimaks ja repressiivsemaks. Oli see siis kokkuvõttes hea? Kõrvaldada õnnestus siiski suhteliselt leebemad autokraatiad, samas karmikäelisemaid diktatuure on raskem kukutada.
Raamat on lisaks harivale komponendile ka väga hästi ja loetavalt kirjutatud (tõlke toimetamine on siiski nõrk olnud, sest kohati on üpriski mitu piinlikku kirjaviga, ntx aasta 1995 asemel 1905 jms). Vaieldamatult parim mulle kättesattunud analüüs värvilistest revolutsioonidest ja nende telgitagustest. Kindlasti paneksin selle oma loetud raamatute top 10sse. Välispoliitika ja ühiskonnatemaatikast huvitatule hädavajalik materjal.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar