Admiral

Vene kino on tegemas võidukäiku. Viimaste aastate mitmed väga head filmid on olnud igal juhul üllatus. Kui varasemalt sai Vene filmide suhtes ülalt alla vaadata, siis praegu seda päris nii öelda ei saa. 1812 oli väga hea ja ka vast kinodesse jõudnud Admiral on hea näide suurepärasest filmist. Admirali sisu on tegelikult klišeelikult lihtne armastuslugu, taustaks Vene kodusõda ja sellele eelnenud sündmused. Ja keskseks kujuks siis admiral Koltšak. Eelarve poolest üsna mahukas, vähemasti kui lahingstseene arvestada. Ja lihtsast sisust hoolimata väga mõjuv film.

Kuna Koltšakki on filmis kujutatud positiivses valguses (tegu oli Vene valgete ülemjuhatajaga), viitab film ka uute kangelaste tekitamise kavatsusele minevikust. Stalin on küll praegu suur kangelane venelaste jaoks, ent kommunistlik ideoloogia siiski väga hästi ei sobi Vene riigi praeguse valitseva ideoloogiaga. Kuigi loogika pole kunagi venelaste tugevaim külg olnud (nii on ka Peterburi kommunistid esitasid Vene õigeusukirikule palve Stalin pühakuks kuulutada, kuigi kommunistid peaks ideeliselt ateistid olema ja Stalinit ei saa ka kindlasti pidada mingiski võtmes usu soosijaks), otsib siiski suurvene ideoloogia punastele kangelastele alternatiivseid kangelasi. Ja Koltšak sobib sellesse rolli hoolimata kaotusest kodusõjas üsna hästi. Filmi heroiseeritust arvestades ja seda, et punaseid kujutati üsna negatiivses võtmes (kuigi ka punaarmeelasi näidati filmis Koltšakki lugupidavalt suhtumas, mis viimase kangelaslikkust veelgi rõhutas), on igal juhul tegu põnevate allhoovustega Vene kinokunstis. Sest mõte, et lihtsalt tehakse ajaloolisi suurfilme, ilma poliitilise tasandi kaalutluseta (arvestades ka riigi rahastamist) on suht naiivne.