Mõne sõnaga maailmamajanduse, ehk täpsemini USA finantskriisi tekkeloogikast ja mõjust maailmale sh Eestile. Alustades viimasest, siis kogu maailma finantsmajandus on sisuliselt tervik, st piirideta. Ei ole Eesti, Saksa, Ungari jne finantsmajandust. Tegu on tihedalt läbipõimunud rahvusvahelise süsteemiga.
Kuidas kriis tekkib ja mis on selle olemus? Kriis tekkib siis kui rahavoogude kasv pidurdub ja pöördub langusesse. USA puhul oli esimene suur investeerimispank, mis raskustesse sattus Lehmann Brothers ja kinnisvarasektori laenuandjaid olid juba varem tabanud raskused, mis sisuliselt viisid riigistamiseni. Kuna kasv oli kiire ja tegu on nagu öeldud rahvusvahelise äriga, siis kadus aegamisi kontroll – igaüks teadis küll ise kellele ollakse võlgu ja kes on võlglased, aga võlglaste võlglaste võlglasteni pilk enam ei ulatunud. Majanduse jahtumine tõi kaasa aktsiahindade languse ja seeläbi oli mõju finantssektorile ja investeerimispankadele väga otsene ja tugev. Ühe panga pankrott (meeldetuletuseks: finantsvahendus on globaalselt kontsentreerunud ja ühe pankroti mõju, arvestades summasid, on hiiglaslik) aga paneb raskesse olukorda teised turuosalised ja nii läheb lumepall veerema, võimendudes iga sündmusega veelgi (negatiivne spiraal ehk langustsükkel). Kuna kasumi maksimeerimiseks majanduskasvu tingimustes on mõistlik võimalikult palju raha turule paisata, siis ei ole ka pankadel üleliigseid reserve reeglina (väljaarvatud seadustega nõutav määr). Ja arvestatud on oletuslike tulude taseme jätkuga, ehk ootamatud mittelaekumised (partneri pankrott, klientide raha väljatõmbamine pangast/ettevõttest, mis aktsiahinnad langusesse viib jne) põhjustavad tõsiseid probleeme. Languse tingimusis aga hakkavad kliendid pigem raha välja võtma kui süsteemi sisse panema ning selline käitumine võimendab raskusi veelgi.
Kõige tõhusam on kriisi mõju leevendada võimalikult varases staadiumis – see on aga ka väga raske, kuna langusfaas algab kasvu lõppedes ja pigem algul loodetakse kasvu jätkumisele/taastumisele. Praeguse finantskriisi mõjud ei jää kindlasti piirduma ainult finantssektoriga, vaid omavad mõju ka kõigile teistele majandussektoritele. Mis võib halvemal juhul kui turge (st investoreid) tabab paanika ja kirg müüa, et suuremat kahjumit vältida, lõppeda tõsise pankrotilainega, mis omakorda kasvatab tööpuudust, mis omakorda vähendab tarbimist, mis omakorda süvendab kriisi veelgi. Majandus ongi erinevate väga loogiliste, ent paraku kohati raskestiaimatavate ahelreaktsioonide süsteem. Tugevalt mõjutatud psühholoogiast – kui tekib arvamus, et kasumid vähenevad, asutakse müüma, mis viibki kasumi languseni. Ja vajadus kahjumit minimeerida suurendab müügisurvet veelgi. Külma närviga investori vara väärtus kahaneb ju ka ja piiramatut ooteaega, et väärtpaberihinnad tõusule pöörduvad kellelgi reeglina ei ole (muud kohustused). Selles mõttes on paanikaga kaasaminek indiviidi tasandil suht ratsionaalne, paraku.
Rääkides USA päästeplaanist – riiklik nn rämpslaenude kokkuostmine tekib kahetise tunde. Ühest küljest kes riskib ja kaotab peaks ka ise vastutama, mitte aga maksumaksja raha ei peaks olema see, mis päeva päästab. Põhimõttel, et kasum ettevõtjale, kahjum kõigile. Teisalt aga kui eelmainitud lumepall kiiresti veerema hakkab, võivad tagajärjed olla ettearvamatud ja tõsine kriis tekkida. Viimane variant koos finantside kaotusega, tööpuuduse drastilise tõusuga jne võib aga sellele samale keskmisele maksumaksjale ka rahaliselt palju kallimaks minna kui riiklik sekkumine (USA puhul siis 700 miljardi dollariline). Et on millele mõelda. Kuigi ma ise pooldan riigi minimaalset sekkumist majandusse, on vast ülemaailmse depressiooni ärahoidmiseks mõistlik, et USA sekkub. Eestile on see kindlasti kasulik. Paraku, kui kriisi ei tule, ei saa me ka teada, kui palju abinõust oli abi – võimalik, et oleks ka ilma selleta hästi läinud, samas kui kriis tuleb, siis võimalik, et palju hullem oleks kriis olnud siiski ilma sekkumata. Globaalsed rahavood on nii suured ja hoomamatud, et ennustamine on muutunud äärmiselt raskeks. See osalt ongi majandusteaduse võlu – 100% kindlust pole kunagi, tundmatuid faktoreid on meeletu hulk, aga samas mõjutab majandus kõigi inimeste igapäevast elu.
Kuidas kriis tekkib ja mis on selle olemus? Kriis tekkib siis kui rahavoogude kasv pidurdub ja pöördub langusesse. USA puhul oli esimene suur investeerimispank, mis raskustesse sattus Lehmann Brothers ja kinnisvarasektori laenuandjaid olid juba varem tabanud raskused, mis sisuliselt viisid riigistamiseni. Kuna kasv oli kiire ja tegu on nagu öeldud rahvusvahelise äriga, siis kadus aegamisi kontroll – igaüks teadis küll ise kellele ollakse võlgu ja kes on võlglased, aga võlglaste võlglaste võlglasteni pilk enam ei ulatunud. Majanduse jahtumine tõi kaasa aktsiahindade languse ja seeläbi oli mõju finantssektorile ja investeerimispankadele väga otsene ja tugev. Ühe panga pankrott (meeldetuletuseks: finantsvahendus on globaalselt kontsentreerunud ja ühe pankroti mõju, arvestades summasid, on hiiglaslik) aga paneb raskesse olukorda teised turuosalised ja nii läheb lumepall veerema, võimendudes iga sündmusega veelgi (negatiivne spiraal ehk langustsükkel). Kuna kasumi maksimeerimiseks majanduskasvu tingimustes on mõistlik võimalikult palju raha turule paisata, siis ei ole ka pankadel üleliigseid reserve reeglina (väljaarvatud seadustega nõutav määr). Ja arvestatud on oletuslike tulude taseme jätkuga, ehk ootamatud mittelaekumised (partneri pankrott, klientide raha väljatõmbamine pangast/ettevõttest, mis aktsiahinnad langusesse viib jne) põhjustavad tõsiseid probleeme. Languse tingimusis aga hakkavad kliendid pigem raha välja võtma kui süsteemi sisse panema ning selline käitumine võimendab raskusi veelgi.
Kõige tõhusam on kriisi mõju leevendada võimalikult varases staadiumis – see on aga ka väga raske, kuna langusfaas algab kasvu lõppedes ja pigem algul loodetakse kasvu jätkumisele/taastumisele. Praeguse finantskriisi mõjud ei jää kindlasti piirduma ainult finantssektoriga, vaid omavad mõju ka kõigile teistele majandussektoritele. Mis võib halvemal juhul kui turge (st investoreid) tabab paanika ja kirg müüa, et suuremat kahjumit vältida, lõppeda tõsise pankrotilainega, mis omakorda kasvatab tööpuudust, mis omakorda vähendab tarbimist, mis omakorda süvendab kriisi veelgi. Majandus ongi erinevate väga loogiliste, ent paraku kohati raskestiaimatavate ahelreaktsioonide süsteem. Tugevalt mõjutatud psühholoogiast – kui tekib arvamus, et kasumid vähenevad, asutakse müüma, mis viibki kasumi languseni. Ja vajadus kahjumit minimeerida suurendab müügisurvet veelgi. Külma närviga investori vara väärtus kahaneb ju ka ja piiramatut ooteaega, et väärtpaberihinnad tõusule pöörduvad kellelgi reeglina ei ole (muud kohustused). Selles mõttes on paanikaga kaasaminek indiviidi tasandil suht ratsionaalne, paraku.
Rääkides USA päästeplaanist – riiklik nn rämpslaenude kokkuostmine tekib kahetise tunde. Ühest küljest kes riskib ja kaotab peaks ka ise vastutama, mitte aga maksumaksja raha ei peaks olema see, mis päeva päästab. Põhimõttel, et kasum ettevõtjale, kahjum kõigile. Teisalt aga kui eelmainitud lumepall kiiresti veerema hakkab, võivad tagajärjed olla ettearvamatud ja tõsine kriis tekkida. Viimane variant koos finantside kaotusega, tööpuuduse drastilise tõusuga jne võib aga sellele samale keskmisele maksumaksjale ka rahaliselt palju kallimaks minna kui riiklik sekkumine (USA puhul siis 700 miljardi dollariline). Et on millele mõelda. Kuigi ma ise pooldan riigi minimaalset sekkumist majandusse, on vast ülemaailmse depressiooni ärahoidmiseks mõistlik, et USA sekkub. Eestile on see kindlasti kasulik. Paraku, kui kriisi ei tule, ei saa me ka teada, kui palju abinõust oli abi – võimalik, et oleks ka ilma selleta hästi läinud, samas kui kriis tuleb, siis võimalik, et palju hullem oleks kriis olnud siiski ilma sekkumata. Globaalsed rahavood on nii suured ja hoomamatud, et ennustamine on muutunud äärmiselt raskeks. See osalt ongi majandusteaduse võlu – 100% kindlust pole kunagi, tundmatuid faktoreid on meeletu hulk, aga samas mõjutab majandus kõigi inimeste igapäevast elu.
Head mõtlemist!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar