Eesti jalgpall

Nagu näitas mäng Türgiga (kohati ka HIspaaniaga), on Eesti võimeline maailma tippudega mängima. Üldse tippudele on kaotused olnud kohati väiksemad kui keskmikele ja mäng kindlasti parem. Nii Itaalia, Hispaania, Venemaa, Hollandi kui viimati Türgi vastu. Suured kaotused aga on tulnud Bosnialt, Leedult, Šveitsilt... Eelnev lubab oletada, et meestel on motivatsiooniga kohati tõsiseid probleeme, kuid tugeva vastase puhul suudetakse end kokku võtta. Seega motivatsioon vajab üldist tõstmist.

Teine väga nõrk külg on realiseerimine - Eesti pole nii tugev, et tekkivad vähesed võimalused kasutamata jätta. Paraku jääb lõpp ehk värav tihtilugu puudu. Samas tehniliselt ollakse kohati täitsa heal tasemel. Vastlõppenud mäng Türgiga sobib jällegi heaks näiteks. Staqndardolukorrad tuleks ka tunduvalt paremini ära kasutada - ei mäletagi, millal Eesti näiteks nurgalöögi järgsest olukorrast viimati värava sai. Ja vastupidavust tuleks ka kasvatada, et mitte poolaja lõppe käest lasta ja terve mäng kesta. Need neli - realiseerimine, standardolukorrad, motivatsioon ja vastupidavus - tuleks korda saada, siis on lootust tõusta igati arvestatavaks vastaseks igaühele. Kaitse peaks muidugi ka õlitatumalt töötama, aga see on kokkumängu küsimus.

Kuid üldjoontes pole paha, kuigi positsioon FIFA edetabelis ajaloo madalaim, on siiski vara Eesti jalgpalli maha kanda.