Vabadussammas

Tänaseid ajalehti lugedes on näha taaskord aktiivset vaidlust Vabadussõja Võidusamba üle. Sedapuhku siis otsustas kari jobusid (loe: arhitektide liit) võidusamba püstitamise nurjamiseks alustada üsna inetut sabotaaži. Kui otsus juba tehtud ja kõik enam-vähem ka mõttega valmivast sambast harjunud. Esiteks klaariks ära väikese keelenüansi: et väidetavalt peaks võidusamba asemel rajama vabadussamba. Tõsi, keeleliselt on need mõisted erinevad, kuid Eesti kontekstis on vabadus Vabadussõja võidust lahutamatu. Et ükskõik, kas kutsuda võidusambaks või vabadussambaks, ühes sisaldub paratamatult ka teine. Ise eelistan nime vabadussammas, aga see selleks. Aga nüüd siis mõne sõnaga sambavastaste "argumentatsioonist", ehk ehk väidete jadast, millest üks idiootlikum kui teine. Miks ma üldse sellele lollusele reageerin, on põhjus, et üllatavalt paljudele "haritud" inimestele võivad need võited isegi mõistlikud tunduda. Aga asja juurde.

Esiteks, väide, et võidusamba võitnud kavandi otsustamisel oli žüriis liiga vähe erialaasjatundjaid ehk arhitekte. See oleks olnud teema enne žürii moodustamist, mitte aga pärast seda kui võitnud kavand oli välja valitud. Teiseks sisulisem möödapanek. KURADI ARHITEKTID, SAAGE ARU, ET SEE SAMMAS PÜSTITATAKSE EESTI VÕIDULE, MITTE TEILE!!! See sammas on kogu rahvale, sümboliseerimaks vabadust, võitu ja oma riiki, mille paljud oma elu hinnaga Vabadussõjas välja võitlesid. Mingitel kunstifriikidele sellise tähtsa sümboli üle otsustamisõiguse andmine on liiga korporatiivne ja mittesobilik, kui me mõtleme tulemusele ja selle sobivusele KÕIGILE kodanikele.

Teiseks, et risti sümbol ei ole sobiv. Vastus: on vägagi sobiv, sest iga võit nõuab ohvreid ja neid ohvreid tuleb ka vääriliselt mälestada. Eesti ei ole karnevaliriik ja pühim sümbol peab vajalikul määral härdus- ja austustunnet tekitama. Muidugi on siin peidus irooniline nüanss, nimelt lõppes paljude meelest Eesti muistne "kuldne vabadusaeg" just tänu ristirüütlitele. Kuid esiteks, reaalselt polnud see miskit kuldset, vaid eri hõimude verine ja puhtalt omakasupüüdlik vastastikkuste rüüsteretkede jada. Ja mingit üleriigilist ühtsustunnet polnud. Ristiusk viis aga Eesti ala Euroopa kultuuriruumi, ilma selleta klõbistaks ma siin praegu ilmselt kirillitsas ja hoopis muudel teemadel. Lisaks lõi Eesti ala ühendamine aluse tulevaseks omariikluseks ja rahvuse tekkeks. Selles mõttes on kasulik ja inspireeriv lugeda Andrei Hvostovi raamatut "Mõtteline Eesti". Aga lõppkokkuvõttes pole ju vabadussamba ristil otsest seost 700 aastase orjaajaga, vaid on seos otseselt Eesti riikliku autasuga, mida kunagi välja ei antud ning mis nüüd saab sümboolselt kogu rahva omaks.

Kolmandaks väide, et sammas on liiga suur, ega sobi konteksti. Tule taevas appi!, kui klassikuid tsiteerida. Või wtf, kui maalähetasemat stiili kasutada. Võidusammas on OLULISIM riiklik sümbol, mitte mingi aiapäkapikk. Vabadus on kõige olulisem Eesti riigile ja rahvale tervikuna ning võidusammas mitte ei tohi, vaid PEAB olema misiganes kontekstis selgelt dominantne. Võidusammas ei ole Vabaduse väljaku kaunistuselement vaid asi iseeneses. Olulisem kui väljak, mis on taust, mitte peaesineja. Klaasist rist sümboliseerib eel lisaks vabaduse õrnust, sest klaas materjalina on kergesti purunev (loodetavasti mitte valmiva samba puhul).

Neljandaks, et sammas on liiga kallis. Loll jutt. Vabadus on hindamatu ja meie ressursside juures pole 100 miljonit võidu jäädvustamiseks, mis pani aluse Eesti riigile, üldse palju, võiks veelgi võimsama samba rajada. Hommikul autoga tööle sõites, kuulsin ka raadios selleteemalist arutelu ja selle maksumust võrreldi Ühispanga peahoonega. No mida, üks on tavaline maja, teine aga riigi olulisim sümbol, mida me pole häbiväärselt mitmekümne aasta jooksul püstitada jõudnud. Rahaga on alati nii, et saaks miskit kasulikku teha - koolil katuse korda, maantel augu ära parandada või siis vägistajate kastreerimiskeskuse rajada. Aga vabadus on peamine ning seda tuleb väärikalt meeles pidada.

Viiendaks, et sammas on liiga totalitaarselt mõjuv. Vabadussammas peabki olema domineeriv. Ja kindlasti ka konservatiivne, mitte 21. sajandi moeröögatus. Vabadus on igavikuline ja ka Vabadussõda oli juba 1920. Seega ongi sobiv väärikas ja klassitsistlik lahendus, mis sümboliseerib konservatiivseid väärtusi nagu patriotismi, austust, lugupidamist, vabadust... Jutt nagu oleks rist meenutav natsisümboolikat, on vale, kuna tegu on Eesti riikliku autasu koopiaga, ning rist on laias laastus ikka ristiga sarnane. Kindlasti ei võida aga sellise argpüksliku jutuga järgmist vabadussõda, kui see peaks kunagi tulema, ega oleks ka eelmist võidetud.

Ja rohkem nagu polegi "kunstiinimestel" mingeid argumente olnud... Aga netikampaania Eesti võidu sümboli rajamise vastu (= Eesti vabaduse vastu) on ikka äärmiselt nilbe ja madalalaubaline. Vaadates allkirja andjaid, siis domineerivad 3 gruppi: vene nimega inimesed, need kes end kultuuriinimeseks peavad ja töölised-õpilased. Ilmselt püüavad viimastest enamus end samastada "kultuurirahvaga", et siis end ka kuidagi väärtuslikuna tunda, hoolimata sellest, et inetllektuaalsustase ja mõtlemisvõime ilmselt lauajalast väga kõrgemale ei küündi. Muidugi on seltskonnas ka paar tõsiseltvõetavat intellektuaali, kellel on ideelistel kaalutlustel põhjust olla samba vastu, nagu Andrus Kivirähk (veendunud ateist ja kirikuvastane) või Tõnu Trubetsky (anarhist). Nemad on massidest üle ja nende arvamus väärib sügavat austust, mida ei saa öelda karjaefektist juhinduvate lammaste kohta. Aga et selline asi toimub, on näide, et meil on vabadus ja Vabadussõja võit täitis oma eesmärgi. Pealegi tekib tänuväärne andmebaas, "kahtlasest kontingendist". KAPO hoiab loodetavasti silmad-kõrvad lahti, kuigi kui aus olla siis tõsisemad Eesti vastased tegelevad tõenäoliselt hoopis muuga, kui virtuaalse allkirja kribamisega.

Lõpetuseks tahan öelda, et olen tänulik, kõigile neile, tänu kellele on Eesti täna vaba riik ja tänu millele on mul võimals olla see, kes olen.