Põhjusi, miks kuuluda erakonda

See on teema, mille üle ma olen päris palju mõelnud ja miks siis ka mitte oma mõtted kirja panna. Laias laastus on siin kolm tasandit: isiklik, organisatsiooni ja riigi (=ühiskonna) tasand. Kusjuures ma ei näe põhjust eristada riiki ühiskonnast antud hetkel. Politoloogiliselt ebakorrektne, ent kuna ma ei pea silmas ainult riiklikke institutsioone vaid ka 2. ja 3. sektorit, siis ma ei näe ka põhjust, miks kõike Eesti riigis leiduvat mitte riigi definitsiooniga hõlmata. Et nagu mets koosneb puudest, kuid mille mõistega võib siduda ka seened, samblikud ja pinnase. Aga see selleks. Alustan põhiteema isiklikust tasandist.

Erakonda kuulumine võimaldab esiteks ennast inimesena arendada. Inimene kui poliitiline loom (juba Aristotelese aegadest), kaotab põhimõtteliselt sotsiaalses kontekstis inimese kvalitatiivsed omadused, kui ta ühiskondlikest protsessidest irdub. Erakonda kuulumine aga oleks nimetatud protsessides osalemise kõrgeim tasand. Seega arendab inimene end sotsiaalselt, samaaegselt rahuldades kuuluvusvajadust. Lisaks intellektuaalne arenemine, mida pakub protsessides osalemises saadud informatsioon ning suhtlus inimestega, kelle roll eri ühiskonna sfäärides on oluline ja kel on ka miskit öelda. Eeldusel, et erakond toimib demokraatlikke põhimõtteid järgides, on igal liikmel ka võimalus teatud teemadel kaasa rääkida ja oma arvamust väljendada. See on kasulik nii indiviiditasandil, aitamaks luua seostatud mõtlemist, eneseväljendusoskust ja rahuldustunde saavutamisel kui ka erakonnale tervikuna, kuna liikmete väärtuse kogusumma seeläbi tõuseb ja erakond saab ka uusi ideid, kuidas teatud küsimustes toimida.

Teine tasand ongi organisatsioon ehk erakonna tasand. Iga liige aitab kaasa vähemal või rohkemal määral erakonna edule ja samas panustab ka oma maailmavaate levikusse. Vähim tasand on juba liikmeksolek ise, suurendades seeläbi liikmete arvu ja parandades seeläbi erakonna nö baasi (jõupositsioon, tõsiseltvõetavus, erakonnaga arvestamine eri olukordades). Sealt edasi, kui liige on aktiivsem kui vaid nimi nimekirjas, siis saab erakond vähemal või rohkemal määral hädavajalikku sisendit otsuste tegemisel ja väärt infot ühiskonna meelsusest (mida rohkem liikmeid ja parem infovahetus erakonna sees, seda adekvaatsemalt adub erakond ühiskonnas toimuvat). Seega liikmed on ka organisatsioonile suurim vara ja ressurss. Liikmeskond kui ideoloogia kandja aitab seda ka ühiskonnas rohkem kinnistada, mida rohkem on liikmeid ja mida aktiivsemad nood on. Ja iga indiviid peaks olema rahul, seda rohkem, mida paremini tema maailmavaadet kandval organisatsioonil läheb. Sellest, et üritusi organiseerida ja aktiivselt eri valimiskampaaniates osaleda, ma ei räägigi, kuigi see on samuti oluline pool, on tegu ikkagi eri olukorraga, minu eesmärk on põhjendada antud teemat veidi sügavamalt ja eelkõige sellest vaatenurgast, kuidas osalus ühiskonda laiemalt mõjutab.

Siit jõuamegi järgmise tasandini. Riiklik tasand on mulle olulisim ja tegelikult üldse põhjus, miks ma selle kirjatüki koostamisega mässama hakkasin. Ehk siis küsimus ühiskonna toimimise süvastruktuuridest. Just erakond on võtmetegur kogu demokraatliku ja kodanikuühiskonna toimimises, olles mehhanismiks, mis institutsionaliseerib ideede konkurentsi ja millede omavahelises konkurentsis selgub ideepakettide kogum, millele luuakse läbi koalitsiooni tekke eeldused teoks saada. Mida suurem aktiivne liikmeskond erakondadel, seda täielikum on ideede konkurents, mis loob omakorda eeldused parima tulemi saavutamiseks. Teine aspekt on paljuräägitud võimu võõrandumine rahvast. Mida rohkem inimesi oleks aktiivselt osalemas erakondades, seda suuremat seltskonda rahvast suudaks poliitiline jõud ka positiivselt hõlmata, põhimõttel liikmed, nende tuttavad ja tuttavate tuttavad, kelle tuttavad oleks jällegi omakorda hõlvatud. Nii paraneks otsustuskvaliteet, läbi suurema sisendi, kui ka välditaks võõrandumist, sest püramiidi põhi, millele toetuks eliit oleks laiem. Või tegelikult oleks õigem isegi öelda, et läbi võrgustikmehhanismi tekke oleks püramiidi tipp seotud ka põhjaga lähemalt ja alternatiivsetel viisidel kui püramiidjalt. Ning erakonnad läbi eri isikute teiste pädevuskeskustega ühiskonnas. Laiemalt võttes annaks senisest tunduvalt laiem aktiivne liikmeskond võimaluse täisparteilise ühiskonna tekkeks (see ei tähenda sundparteistamist, mis on loomult negatiivne). Vaid seda, et erakonnad saaks piisavalt tugevaks, et toimida ühiskonna eri tasanditel pädevalt ja kaoks vajadus teostada poliitikavälist poliitikat. Pean silmas kohaliku omavalitsuse tasandit, kus saaks samuti sisse viia poliitika täielikult läbi erakondade ja kaotada valimisliidud, mis ei oma pädevust (võrreldes erakonna esindusega/fraktsiooniga, mille selja taga seisab kogu erakond) ja on süsteemi segadust ja määramatust külvav tegur. Ja lõpuks oleks ka kodaniku vastutus teema, mis liigselt kodaniku õiguste taha varju on jäänud. Iga vastutustundlik kodanik aga on ka aktiivne oma seisukohtade ja õiguste eest võitlemisel. Mida on parim ja tegelikult ka ainus mõeldav viis täies ulatuses realiseerida läbi erakondade.