HÕFF 2022

 

Selleaastane 17. HÕFF oli üsna tummiselt keskmine pikas HÕFFide reas. Ülieredaid elamusi küll ei olnud, kuid muljetavaldavat head kraami oli päris ohtralt. Aga kuna tegu on siiski parima (ja mu poolt ainsa väisatava filmifestivaliga Eestis), siis nõuab see fakt siiski põgusat peatumist nähtud filmidel.

Nosferatu 100 oli väärikas performance väärikasse ikka jõudnud filmile. Kriminaalse elevandi muusika saatel oli tegu igati nauditava etendusega. Ei saa ka jätta enda teada fakti, et just selle teosega sai alguse vampiiride kartus päikesevalguse vastu. Enne seda päike teadaolevalt neile surmavat mõju ei avaldanud. Lisaks näidati boonuseks ühte väga ägedat tummfilmi kummitusest, kes osutus eelmiste majaomanike poolt maha unustatud vanaisaks. Ikka juhtub. Scotland yard sai ka selles filmis uue tähenduse. Kahjuks ma ei leia enam selle filmi nime.

Insener Garini hüperboloid oli vast ainus pettumus. Juhtub harva, et ma filmi süžeest miskit aru ei saa, aga see jäi paraku küll häguseks. Seikluslikkus oli ka kasin. Raamat on aastast 1925, film 1965. Igatahes kehvapoolne ekraniseering pigem kasvatas isu ka raamat läbi lugeda (plaanis aastal 2022).

Härg oli nauditav inglise krimifilm (action öelda oleks ülepingutus). Teemaks kättemaks, vahendiks nuga, mis lõpetas kurjami erinevates kehaosades. Vahelduseks ka pisut paugutamist tulirelvadest. Sellega on kõik öeldud.

 Kummituslik kepp on Uruguai kino värske pärl eelmisest aastast. Film oli üsnagi vaadatav mainstream draama, nii seksi kui kummitust esines paraku kasinalt. Kindlasti jäeti kasutamata hulk võimalusi filmi sügavamaks friigistamiseks. Kahju, ootused olid kõrged, kuid film oli tavalisevõitu ehkki sisaldas mõningaid originaalseid aspekte ja oli ka muidu täitsa ok. Aga pigem PÖFFi materjal.

Mona Lisa ja verekuu – mu üks lemmikfilm nähtuist. Asiaadist neiul, kes suudab mõttejõul panna teisi tegema nii nagu ta tahab, õnnestub hullarist põgeneda (kui ta laseb hooldajal end kääridega torkida ja valvuril pea ees peeglisse joosta). Sealt saabki alguse seiklus ja palju põnevaid juhtumisi. Sellel üksjagu koomilisel odüsseial mööda neoontuledes säravat New Orleansi kohtab ta kõikvõimalikke veidrikke ja eluheidikuid, kellest üks on stripparina leiba teeniv Bonnie (Kate Hudson) ja teine sõbraliku olemisega narkodiiler Fuzz (Ed Skrein) – see oli nii hästi kirjutatud, et kopisin HÕFFI kodukalt häbenemata maha.

Mustad prillid – kurjamist pervert saab õiglase ja piinarikka karistuse kui kutsu ta surnuks näksib. Lisaks areneb sõbralik suhe pimeda prostituudi ja poisi vahel, kelle vanemad on hukkunud kui peategelane autoga põgenedes neile otsa sõitis. Põnev ja päris pingeline vaatamine. Žanriliselt selline kerge kiiksuga thriller.

Vii – retroprogrammis linastunud 1967. aasta NSVL film Ukraina kirjaniku Nikolai Gogoli jutustuse ainetel. Vanu filme on huvitav vaadata, aga poleks uskunud, et see nii kaasakiskuvaks kujuneb. Pean seda üheks ägedaimaks filmiks ja ilmselt suurimaks elamuseks sel aastal. Film on esimene nõukogude õudukas ja tänapäeva pilguga vaadates selline nunnu ja armas, kus ebasurnust neiu üritab kirikus palvetavat preestrit lendava kirstuga rünnata ja lõpus ilmub välja hulk igasugu veidraid loomi, vii neist hirmsaim (ka päris nunnu tänapäevast vaadatuna). Igatahes kui peaksin soovitama, siis just see film oleks soovitus.

Ja lõpetuseks 3 Eesti lühifilmi

Reich of the Reich – triloogia teine film. Järgmine tuleb 2024, eelmine oli mõni aasta tagasi. Lahti pääseb Das Nazi Virus ja hulk zombisid jookseb mahajäetud hoonet ringi. Linnar Priimäel on mõned selgelt tuvastatavate sõnadega repliigid. Päris muhe.

Vinguv jalaluu – väga vahva, et üles on leitud Eesti etnoulmest üks jutuke mida ekraniseerida. Infoks tulevastele ja juba toimetavatele filmitegijatele, et selliseid väga vahvaid jutte on mitmeid, mida on publitseeritud ka raamatutes või miks mitte ka veebiajakirjades nagu Reaktor. Eesti ulmeskeene on uskumatult rikkalik. Film oli ka päris omapärane käsitlus ja töötlus viidatud loost. Katariina Aule tegemistel igatahes tasub silm peal hoida, see katsetus näitab, et potentsiaali on. Ka stsenarist ja produtsent olid naised, mis on positiivne areng Eesti kinokunstis.

(Ära) vaata – film on pingeline ja pinge loomine õnnestub hästi. Kas keegi jälgib sind või kujutad sa seda ette? See on hea küsimus. Jätame selle õhku. Võitis ühtlasi HÕFFi lühifilmide programmi (esimest korda võit Eestisse lühifilmide osas).

Nüüd siis pole muud kui oodata järgmist Hõffi juba aasta pärast. HÕFFi erakordne vaib on endiselt elus.

Vale pööre: kogukond

Tegin ühe filmi kohta ka veidi sügavama ja pikema analüüsi kui 1 lause. Selline film nagu pealkirjas viidatud just praegu ka kinodes.

Alustuseks peab ütlema, et tegu on kindlasti kaasakiskuva õudusfilmiga, mis ei lase päriselt lahti ka kinosaalist lahkudes. Lugu ise on mitmekihiline ja ka moraalne dimensioon on täitsa olemas. Kas enne Ameerika kodusõda mägede eraldatusesse tõmbunud ning omaette hoidva salajase hõimu arhailiselt drakoonilised seadused ja tavad on õilsamad kui välisilma pahed? Või on humanistlikul ja inimese eripära väärtustaval lähenemisel siiski rohkem pakkuda kui sunniviisilisel ent tugeval kogukonnaidentiteedil? Samuti joonistus selgelt välja kahe maailma erinevus: linnahipsterid versus maakad, kui väga tugevalt lihtsustada. Täiesti erinev maailm, erinevad inimesed ja erinevad mõtteviisid, mis joonistusid põgusate hetkede ja üksikute lausete ning repliikide näol välja üsna selgelt ja realistlikult. Hetkel on see üsna aktuaalne teema nii Eesti ühiskonnas kui ka globaalselt, mis omakorda pakub võimalusi suhestumiseks ning filmi nautimise kõrval ka tõsisemaid mõtteid mõlgutada. Ka siis kui film juba vaadatud. Ehk siis lühidalt: kultuurikonflikt.

Loo moraal on iseenesest lihtne: ära riku reegleid! Konkreetselt siis ära kaldu rajalt kõrvale ja kõik võib minna hästi (muidugi ei pruugi). Hoiatus rajal püsida sai noorte seltskonnale, kes mägedesse matkama läks ka kaasa antud, ent mitte eriti üllatavalt sellest kinni ei peetud. Ja muidugi järgnes karistus. Klassikalised hirmutamiskomponendid – tunne, et sind jälgitakse, eksimine süngesse metsa, veidrad olevused, kes kusagil põgusalt vilksatasid – kõik need olid olemas ja moodustasid loo emotsionaalse selgroo, mis hoidis pinget üleval kogu filmi kestel.

Tõelisele õudusfilmile kohaselt ei puudunud ka kirss tordil. Ehk siis lahti seletatult, ehmatada saab päris mitmes kohas. Isiklikult mulle muudavadki õudusfilmi just need kohad väärtuslikuks ja nauditavamaks. Üks (aga parem kui mitu!) korralik võpatus võiks ju õudusfilmiga kaasas käia. Ja kuigi tavaelus eelistan iga kell kirsse tordile, siis filmi puhul on ka tordi osa ehk stsenaarium vajalik komponent. Ja see lugu ise on üsna kaasakiskuv ja sisukas.

Kiituse kõrval peab välja tooma ka mõned nõrkused, kuigi ma pole kindel, et kohatist ebaloogilisust saab õudusfilmi žanri kontekstis üldse nõrkuseks pidada. Kui metsa eksimine võttis noortel piltlikult öeldes aega päevi, siis põgenemine seevastu käis nagu astuks ümber nurga poodi. Ning kui peategelane talle appi saabunud isaga põgenema pääses, saabus ootamatult abi (huvitav, kust nad teadsid just keset ürgmetsa õigesse kohta sattuda?) inimestelt, kes enne olid mures lapsevanemale kõva keretäie andnud. Seda muidugi puhtalt humaansetel kaalutlustel nagu hiljem selgus. Aga eks väike huumor lisab asjale ainult vürtsi. Nagu ka filmi mõneti ootamatu lõpplahendus, mis jäägu juba igale õudusesõbrale endale avastamiseks.

Charlotte Vega peaosas tegi üsnagi suurepärase soorituse ning ka teiste tegelaste puhul oli isikupära selgelt välja joonistunud. Vähemalt olulisemate karakterite puhul. Eristuvad karakterid ja hea stsenaarium tähendab aga, et pool võitu on juba käes. Sama režisööri eelmine film „The Domestics“ näitas, et Mike P. Nelsonil on annet huvitava ja heas mõttes kiiksuga loo jutustamiseks. Seega jääb huviga oodata järgmist filmi. Ent õudusfilmi žanrile taas mõneti tüüpiliselt – mõned otsad jäid ka kõne all oleva filmi puhul poollahtiseks. Seega, nagu heale õudukale omane, ka järjelootus ei ole lõplikult maha maetud.

 

Aasta 2020 filmides

Aasta 2020 on sisuliselt läbi ja kinod pausil, seega on hea hetk meenutada möödunud filmiaasta parimaid palasid. Tõsi, et nimekiri saaks väärikas, tuli pisut 2019 arvelt juurde näpata. Et TOP 10 (+boonus) ikka kokku tuleks.

O2

Mitte ainult 2020, vaid ka laiemalt Eesti kino tippteoste hulka kuuluv film. Tõsi, Eesti filmide hulgas läheb konkurents iga aastaga järjest tihedamaks, kodumaine filmikultuur ei ole mitte ainult kaitstud, vaid täitsa vohab.

Vseviov

Aastat ilmestas ka mitu väga väärikat dokfilmi, nii Fred Jüssi kui ka Linnar Priimägi portreteeringud olid väga õnnestunud ja haaravad taiesed. Ent, et asi ei läheks liiga dokumentalistikaks valisin paremikku David Vseviovi portree. Ilmselt oleks andnud minna veelgi sügavamale ajaloo mõtestamise radadele, seega ootaks Vseviov 2 kinodesse.

Surnukuuri lood

Ilmselt aasta stiilseim õudusmüsteerium. 2019 valminud, ent nähtud selle aasta virtuaalsel HÕFFil kevadel. Klassikaline ja stiilne teos, mida iga endast lugupidav filmihuviline võiks vaadata. Põnevus, huvitavaid pöördeid ja gootilikult hubast pildikeelt jätkub filmi lõpuni.

Wonder woman 1984

Igati hea film. Esimesele filmile jääb paraku alla, ent kuna oli suht lahja filmi aasta, siis pääseb toppi ilusasti sisse. Peaosatäitja oli super, maailm sai päästetud, mida erilist veel ühelt filmilt oodata?

Kooma

Väga põneva sisuga, ootamatu ja mõttelendu stimuleeriv teos. Vene kino on väga jõudsalt pakkumas mitte väga suure hulga filmide pealt tõelisi pärleid, mis kipuvad Hollywoodi loomingut varjutama. Kvoodipoliitika võib seda tendentsi lähiaastatel paraku süvendada. Aga Kooma on hea film – ulmepõnevik inimese alateadvusest.

Goodbye, America!

Muhe komöödia, mis paljastab vene hinge eripärad Ameerikas eksisteerimise kontekstis. Lõbusalt nukker linateos ja meeldiva vaibiga lugu. Kui tahta, siis paneb ka mõtlema.

Surmavad illusioonid

Taas suurepärane Vene film. Natuke meenutab „Nüüd sa näed mind” filme. Aga pöördeid on palju, nagu heale põnevikule kohane, natuke lisatud ka ajloolist müstikat ja detktiivilugude pinget. Mõistatus tuleb lahendada, et ellu jääda.

Rahajõmmi piinad

Pärispealkiri siis Holopp (arukam lugeja saab siinkohal aru, et tegu on taas Vene filmiga). Ülihea. Isegi niivõrd, et pääses komöödiana toppi. Kuna ma eriline komöödiafänn pole, siis on see eriline austus. Aga film on seda väärt, annaks igast asendist maksimumpunktid. Ja ilmselt ka koha maailma ajaloo TOP 3 komöödia hulgas. Täiesti geniaalne idee, suurepärane stsenaarium ja ülihead osatäitmised, eriti Aleksandra Bortichilt.

Nugade peal

Ehtne ja hea detektiivilugu. Stiilipuhas, humoorikas ja kohati surmav. Ja väga põnev, seda kuni lõpuni välja.

Star wars: Rise of skywalker

Laenasin selle aastast 2019. Et aasta parim film oleks ikka piisavalt väärikas. Star warsi eeposest võiks pikalt kirjutada, analüüsida ja mõtiskleda. Seda on ka plaanis teha, ent mitte hetkel. Kuigi mõned kriitikud on saaga üheksandat ja eeldatavalt viimast filmi ka kritiseerinud, siis nende tühipaljad targutused kahvatuvad loo eepilise ilu, võimsuse ja sügavuse ees. Star wars on mõneti nagu jalgpall – piisavalt lihtne, et igaüks seda mõistaks, ja piisavalt sügav ja sisukas, et sellele terve filosoofia ehitada. Aga konkreetne film oli saagale väärikas lõpp. Seikluslik, mitmetahuline, eepiline, võitluslik ja ülev. Sugugi väike osa selles ei ole ka Daisy Ridley suurepärasel sooritusel, aga ka muud aspektid, mis teevad filmist hea filmi, nagu stsenaarium, näitlejatööd, visuaal – kõik on tasemel.

Jänespüks Jojo

Ja viimaks boonus, kirss tordil. Samuti 2019 laen, ja mitte päris lõpust, seetõttu panin selle teose ka boonuseks – ei tahtnud Goodbye, Americat topist välja visata, sest tegu on siiski ääretult hea filmiga :). Aga film on piisavalt eriline,et ära markeerida. Täiuslik komöödia ja tragöödia ühendamine. Üks suurimaid kastist välja filmielamusi, kus loovusel on lastud lennata. Samas ka sügav lugu täiskasvanuks saamisest ja noorusideaalide purunemisest. Üligeniaalne film, mida lihtsalt peab nägema, kes end vähegi filmihuviliseks peab.

Selline see filmiaasta saigi. Pärilid on hoolimata kohatisest koroonaikaldusest täitsa olemas.

HÕFF 2020

Esimene virtuaalne HÕFF on sedapuhku edukalt läbitud. Saltoks kujunes 13 lühifilmi ja 15 täispikka filmi. Järgmine kord loodetavasti taas Haapsalus ja füüsiliselt kohal. Mõnest eredamast hetkest ka, lühifilmide kommenteerimise jätan vahele, kuigi ka seal oli mõni huvitav lugu, nt Soome feministist, kes patriarhaati hävitas ja maailma õhku laskis.

Parim film oli selgelt ja kindlalt „Surnukuuri lood” - lugu lugudest, kus õiglus võidutseb halastamatult, kus on piisavalt üllatusi ja pöördeid, film mille pildikeel on gootilikult kütkestav, vürtsitatud huumoriga. Film, mis ei ole õnneks ehitatud üles eriefektidele, vaid loole endale ming seda on tehtud stiilselt ja maitsekalt. Ja lugu ise on tugev! Heale filmile omaselt on elemente mitmest žanrist – maagiat, fantaasiat, draamat jpm. Annab igati kinofilmi mõõdu välja (a no kinod on ju hetkel suletud) ning ehk kunagi näeb ka suurelt ekraanilt. 

Kui on isikuid, kellele meeldis viimane Oscari võitja „Parasiit”, siis neid ilmselt ei jäta külmaks ka sama režisööri teos „Isand”. Looja käekiri on sarnane ja kuigi vast üllatusi on vähem kui Parasiidis, siis sellegipoolest igati väärikas, kaasahaarav ja hoogne linateos.

„Kes tappis kapten Alexi?” - Wikaliwoodi austajatele kindlasti maiuspala, kes oskab Uganda huumori eripära ja olematute vahenditega tehtud actionit hinnata. „Bad black” 2 aastat tagasi oli mu esimene kokkupuude Uganda filmiloominguga (ilmselgelt HÕFFil, kus siis mujal :) ) ja ka seekord ei pidanud pettuma. Suurepärane tõestus, et hea filmi tegemiseks ei ole vaja raha, vaid loomingulisust ja entusiasmi. 

„Cthulhu kutse” oli vahva mustvalge tummfilm, mis tehtud sel sajandil, kuid imiteeris 30-te tummfilme. Ka nö õuduse aste oli sama, mis tolleaegsetel õudukatel. Muhe ja omapärane ning väärikas tähistus Lovecrafti 130. sünniaastapäevale, mis selleaastasel HÕFFi üks eriteemasiid oli. 

„Jaanipäev” - ka kinno jõudnud film, mida küll oleks andnud kärpida, sest pea kolm tundi oli üsna kurnav. Aga muidu täitsa ok ja ilma inimohverdusteta oleks selline koguperedraama. Kuid kes seda siis vaadata viitsiks, on omaette küsimus. Hea, ent mitte suurepärane. Siiski väärib tunnustust õudusžanri tabude murdmise eest!

„Neetud” - seda taiest saab pidada ka klassikalise õudusfilmi kriteeriumitele igati vastavaks. Oli põnevust, ehmatusi, salapära ja otsad jäid lahtiseks nagu see tavaks on. Eriefektidega ei oldud siiski üle pingutatud ja ka stsenaarium oli täitsa hea, selles mõttes, et lugu oli toimiv ja sisukam kui tavapärased klišeed. 

„Kõhedad muinaslood” - mõnus ja hubane, põhineb siis Mart Sanderi samanimelisel raamatul. Raamat oli ka täitsa hea, võib lugeda õnnestumiseks. Kuigi, kas Eesti parima filmi tiitel HÕFFil oli väljateenitud... ei teagi. Ise oleks eelistanud „Kiirteed põrgusse”, mis objektiivselt pigem keskpärane film, aga Eesti esimese päris õudukana ajalooliselt ülioluline. Ja juba seepärast vääriks parima tiitlit. Alati ei pea olema uhke parima üle. 

„Jeesus juhatab sind kiirteele” - taas Eesti film, millel olemas kõik kultusfilmi tunnused. Ääretult jabura süžeega ja seetõttu suurepäraselt HÕFFi konteksti sobiv. Rännatakse nii ajas kui virtuaalruumis, aga kirjeldada pole mõtet, seda peab nägema. 

„Õiglus” - et Eesti filmidega lõpetada, siis ka see teos oli kavas. Helen Kõpp oli ilus ja parim osa filmist, omamoodi huvitav oli ka peategelase näitlejameisterlikkus (ei mäleta enam, kes see oli). Pole just meistriteos, ent tore vaatamine ikka. Õhinapõhisus väärib alati plusspunkte.

„VHYes” on kaootiline ülistus käsikaamerale ja VHS kassettidele, vb ka laiemalt 80tele ja 90tele. Film ise pigem alla keskpärast, sest mingit lugu ei olnud, aga idee mulle meeldis. Idee siis selles, et näidata, mida sünnipäevakingiks kaamera saanud laps nädala jooksul lindistab või teleprogrammidest salvestab. 

„Koroonazombid” - jep, jep. Esimene koroonast inspireeritud pääsuke on lendu lastud. Klassikalised naljad tualettpaberi teemal ja muud aktuaalsed naljad, mis paraku üldse naljakad ei olnud. Aga ka nii võib. Zombikomöödia säravamate pärlite hulka see teos paraku ei kuulu, pigem seal madalamas otsas. Imiteerib 70te stiili, ent jah, mingit elamust sealt ei saanud.

„Re-Animaator ehk elustaja Herbert West” - film aastast 1985. Põhimõtteliselt Frankenstaini tüüpi lugu hullust teadlasest ja neist, kes teda takistada üritavad. Kes naudib ilma peata ringitöllerdavaid surnust ülesäratatud nilbete kalduvustega tegelasi ja oskab hinnata teaduse ees seisvaid väljakutseid – see on just teile. Sh ka mulle. 

„Värv maailmaruumist” - kui kosmosest mingit veidravärvilist paska sulle taluõue langeb, võid kindel olla, et elu pole enam endine. Peaosas Nicholas Cage. Spoilerina ütlen, et ellu jääba ainult üks tegelane, kes, jäägu üllatuseks. Lugu oli tegelikult päris hea, niiet vaatamist ei kahetse. Pigem selline klassikalisem lugu. 

„Mutantide rünnak” - tuumaplahvatus, muteerunud inimesed, mees, kelle käsi muutub rotiks (Pedro), õel delfiin pidamas mõõgavõitlust krabiga ja palju muud toredat, mida fantaasia suudab välja mõelda. Ei miskit väga erilist HÕFFi kontekstis, ent igati vaadatav. Just sellised veidrad filmid on ikkagi HÕFFi essents. 

„Võõras” - kõige halvem film nähtutest jäi kõige viimaseks. Osalt seepärast, et supakad jooksid tohutu viivitusega ja ma ei saanud ukraina keelest aru. Aga film ise oli ka igavama poolne, mis tahtis olla müsteerium, aga mu hinnangul ei tulnud hästi välja. 

Kokkuvõtteks. Tervikuna oli aeg reede hilisõhtust pühapäeva esimeste tundideni (pausidena veidi söömist, pisut tööasju ja kiire poeskäik) täelik nauding ekraani taga. Ilusat ilma tuleb teinegi kord, aga järgmist HÕFFi tuleb aasta aega oodata. Mis on hea, sest teeb selle üheks aasta oodatuimaks sündmuseks.

Egiptus 2019

Mõne lausega väike kokkuvõte ära tehtud Egiptuse reisist. Kuna selline plaan oli juba väiksena, siis leidsin, et on ülim aeg see teoks teha ja olulised kohad üle vaadata. Tõsi, neid kohti on palju ja mitmedki neist jäid seekord nägemata, nt Dzoseri astmikpüramiid, Sakkara, Amarna jpt ajaloolised kohad. Aga siiski sai päris hea esmase puute tehtud ja võib öelda, et unistus sai teostatud. Hurgadas maandudes (linn on 40 km kitsas riba Punase mere ääres) oligi esimene mõte, et huvitav, mida nt Ramses II arvaks, kui ta näeks tänapäeva Egiptust ja kuurorte. Did’nt see that coming, ilmselt. Aga reisist:

Päev 1: põhiosas kulus päev lendamisele ja hotellis magamisele. Kiire suplus Punases meres sai ära tehtud. Mitte, et oleks olnud selline eesmärk, aga kui see juba hotelli kõrval loksus, siis 20 minutit võis sellele ka pühendada. Öösel 2.30 alustas reisibuss teed Hurgadast Kairosse. Teed takistasid mitmed kontrollpunktid (neid on kogu Egiptus täis).

Päev 2: Kairos külastasime Egiptuse rahvusmuuseumi Tahriri väljaku ääres. Muuseum oli võimas ja seal oleks vabalt võinud terve päeva mööda saata aga aeg surus peale. Kogu reisi vältel tuli just seal ajast kõige rohkem puudus, et muljeid koguda. Kõrghetk oli kohtumine Ramses II, Tutmosis I ja teiste vaaraodega, kes olid esindatud muumia kujul. Väga võimas kogemus ja üks reisi tipphetki, mis mul oli ammu mõtetes, et tahaks näha. Muumiaid oli ka loomadest, sh krokodillist (hiljem oli nende muumiatest ka üks eraldi ruum templi juures, kus krokodille kasvatati). Nägi ka Tutanhamoni hauakambri varandusi ning ruum oli ka mu lemmikvaaraole Ehnatonile. Ja sarkofaage. Ja kujusid. Kujude puhul on oluline aspekt, et kui jalad on kõrvuti ja käed risti rinnal, siis on see püstitatud pärast isiku surma, kui aga üks jalg ees ja käed ripuvad, siis tema elu ajal. Mõned kohalikud neiud soovisid ka minuga pilti teha. Jeiii!!! Muuseumisse tahan kindlasti kunagi pikemalt tagasi minna, nagu ka kohtadesse, mis jäid selle reisi teekonnalt välja. Pärast muuseumi oli väike peatus turul. Kohe tuli aga peale järgmine tipphetk, nimelt püramiidid, mis on kohe Kairo äärelinnas. Mulje oli võimas. Ekstra võtsin ette ka püramiidi sees olevasse kambriga lõppevasse käiku ronimise, mis polnud kõige lihtsam katsumus ja objektiivselt võttes polnud midagi erilist. Aga see tunne, et olen olnud püramiidi sees oli muidugi võimas. Esteetilisest elamusest veelgi võimsam on ajaloolise elamuse tunnetamine, kus võid ka tühjal väljal seistes nautida seda, et kunagi on just seal miskit olulist toimunud. Ka sfinks jättis võimsa mulje, tõesti hiiglaslik rajatis. Sai ka vaadata kõrbeliivast välja kaevatud laeva, a see polnud nii eriline elamus. Kuigi ka väga vana, millel on astunud vaarao jalg. Hotell oli ülimalt luksuslik ja toit ka maitsev. Kairo tervikuna on mu seni külastatud linnades selgelt kõige räpasem. Praht vedeleb igal pool, tee äärtes paks mullakord, kõnniteesid sisuliselt pole nagu ka ülekäiguradasid mitte. Liiklus on väga kaootiline, reegleid ei järgita, inimesed, autod ja loomad toimetavad kõik läbisegi. Kõrgmajade vahelisel maalapil kündis keegi eesliga põldu – Lasnamäel ilmselt sellist asja ei näeks.

Päev 3: Külastasime Aleksandriat. Väga lahe Rooma aegne hauakamber oli maa all, kuhu maeti ka hobuseid. Amfiteater oli ka ok vaatamine, lisaks külastasime kuningas Farouki residentsiks olnud Montazah paleed ja Quaitbey merekindlust, kus kunagi seisis Pharose tuletorn, mida enam ei ole ja mille kive ilmselt kindluse rajamisel kasutati. Püstitatud on ka uus ja võimas Aleksandria raamatukogu. Öösel alustasime rongiga teed Assuani, sõit oli halb ja ma ei maganud kogu öö minutitki. Lisaks õnnestus hankida palavik ja kõhuviirus.

Päev 4: Assuani pais annab märkimisväärse osa Egiptuse elektrist, kuid rajatis ise on saatanast. Tekkinud Nasseri järve alla on jäänud mitmed muistised ning ka kuivemal poolel on see tekitanud probleeme põhjavee tõusu näol (nii giid ütles, ma ei tea, kus siin see seos on). Ja krokodillid, mis on Niiluse sümbol, elavad ainult lõuna pool tammi. Külastasime Philae templit. Rajatis oli võimas ja üks neist, mis tõsteti paisu rajades kõrgemale pinnale. Enesetunne kahjuks ei lasknud täiega nautida. Bussiaknast nägi ka kohalikku kaasaegset moslemi kalmistut, kuid seal miskit erilist ei olnud. Valged kivid hauaplatsi ümber ja ongi kõik. Lilli ei viida ega mingit mälestusmärki või hauakivi ka ei panda. Pärast matmist üldiselt surnuaial ei käida. Lõunal võtsime kohad sisse laeval ja algas kruiisi osa. Laev oli väga ok, katusel oli päevitamine ja bassein, kuid vesi oli isegi Eestiga võrreldes külm. Paar korda sai siiski sees käidud. Haigus taandus ja sai hakata taas energiliselt reisi nautima.

Päev 5: Pikem väljasõit lõunasse külastama Abu Simbeli templeid. Väga võimas kogemus, taas üks mu suuri unistusi seoses Egiptusega. Retk oli lisaaega (pool päeva) ja ekstra maksumust (85 eurot) igati väärt. Väga võimas tunne oli seda kaljutemplit külastada. Ramses II siis ehitas selle, kes ei tea. Või õigemini lasi ehitada. Õhtul külastasime Kom Ombo templit. Ka võimas tempel, pole miskit öelda.

Päev 6: Varahommikul külastasime Efdu templit. Kaarikutega. Vist ei olegi varem sellist kogemust, vähemalt ei meenu. Nagu inglise härrasmehed sajand tagasi :). Tempel oli ilus ja võimas ja nägi välja nagu traditsiooniline tempel. Õhtul külastasime märksa kuulsamat Luksori templit. Väga võimas oli, mh ühendas Luksori ja Karnaki templit sfinkside allee, mida mööda vähemalt kord aastas üks jumal teisele külla läks. Seda on osaliselt taastatud, loodetavasti võiks see kunagi taas täies hiilguses särada. Aga väga olulise faktina selgus, et Soome naisleiutajad ei leitutanudki maailmas esimesena sünnitustooli, selline asi oli olemas juba Vanas-Egiptuses.

Päev 7: Reisi viimane päeva ja kulminatsioon. Alustuseks vaatame Memnoni kolosse ehk Amenhotep III hiigelkujusid (tegu siis Ehnatoni isa ja Tutanhamoni vanaisaga, kes vaaraode nimekirjades järge ei pea). Siis tuli päeva üks naelu – Kuningate org. Org täis hauakambreid, midagi täitsa mulle, eriti kui ka sisse on võimalik astuda ja püüda tunnetada iidse aja puudutust. Külastasin Tutanhamoni, Merneptahi, Ramses IV ja Ramses IX hauakambrit. Ka Tutanhamoni muumia nägin ära. Tutanhamoni hauakamber oli neist väikseim, ent kuna võimsam tegelane rajas hauakambri tema kohale, siis nö ukse ette visatud kivisodi säilitas selle meile rüüstamata kujul. Sest Tutanhamon oli valitsejana tähtsusetu, kogu tema kuulsus tuleneb sellest, et ta haud leiti rüüstamata kujul. Seal orus veedaks ka tunduvalt kauem aega kui ette nähtud oli, aga noh, hea, et niigi palju sai näha. Naisvaarao Hatšepsuti tempel oli ilus. Või see, mis sellest säilinud oli, sest algne kompleks oli suurem. Aga üks osa sellest on kenasti taastatud. Taas üks eriilmelisem valitseja, sest naine troonil polnud just tavaline. Päev lõppes Karnaki templis. Vahemärkusena, et vaatasime ka seda, kuidas valmib papüürus ja kuidas tehakse käsitsi kivist suveniire. Karnaki tempel oli võimas. Otseses mõttes. Tohutult suur, korduvalt laiendatud, ülimalt muljetavaldava sammassaaliga. Väärikas punkt päevale. Siis juba Bussiga tagasi Hurgadasse.

Päev 8: hommikusöök ja kojulend. Taaskord palju bürokraate ja asjatajaid lennujaamas. Näen ruumi tõhustamiseks.

Kokkuvõtvalt: Jäin reisiga väga rahule ja soovitan soojalt. Omal käel reisimine Egiptuses paraku on pigem praegu vaid teoreetiline variant, praktikas oleks see suht võimatu ja ilmselt meeletult kulukas teostada, arvestades kogu seda kohalikku olustikku ja massiivset hulka inimesi, kes su pealt teenida üritavad ja kellest tuleb läbi murda. Kõigile soovitan lõpetuseks lugeda raamatut „Sinuhe“ – kui enne Egiptus ei kõnetagi, siis pärast seda on armumine vältimatu.

Suve tippsündmuse eredaimad hetked

Kuu + 1 päev puhast naudingut on selleks korraks läbi. Üldmuljena oli väga kaasahaarav ja põnev turniir. Mu 3 suurt lemmikut sel turniiril – Brasiilia, Senegal ja Nigeeria – väga edukad ei olnud. Holland ei kvalifitseerunud üldse. Aga Horvaatia jõudmine finaali oli tore üllatus.

Muljed, mõtted ja hetked:

• Neymar – tehniliselt suurepärane mängija. Rullumisest on juba sadu meeme, ent arvestades, et tema vastu tehti viga väljaspool mänguolukorda (see kõige kuulsam episood, väiksemaid oli veel), siis oli ka rullumine igati ok. Ülepingutatud, ent siiski. Mehhiklane oleks pidanud ebasportliku käitumise eest minimaalselt kollase saama.
• Viimase kümnendi küsimus, kas parem on Ronaldo või Messi, sai minu jaoks ammu selgeks ja see turniir ainult kinnitas mu veendumust. Elik, Messi ei ole Argentiinaga miskit suurt saavutanud, seega ei saa teda ka paremaks pidada. Isegi enamat – ma pole Messilt kunagi isegi silmapaistvat mängu näinud Argentiina koondises. Ajaloos jääb Ronaldo peale. Aga Neymari vanust arvestades, usun, et ta jätab mõlemad eelnimetatud varju. Tõsi, selleks peab Brasiilia ikkagi 4 aasta pärast võitma. Samas on Neymari väravatabavus ligi poole parem kui kahel eelmainitul, mis loob väga head eeldused nime kirjutamiseks ajalukku. Pele kõrvale nt. Päris Ronaldost on ta juba praegu rohkem väravaid Brasiilia eest löönud.
• Nagu arvata oligi, oli alagrupiturniir mänguliselt nauditavam kui play offid. Kuid ka need ei valmistanud pettumust. Parimad mängud: Saksamaa-Mehhiko 0:1 (mehhiklaste imeline vastupidamine sakslaste rünnakulaviinile); Sakamaa-Lõuna-Korea 0:2 (sakslased saadeti nauditavalt koju); Hispaania-Portugal 3:3 (ründav ja põnev mäng); Prantsusmaa-Argentiina 4:3 (vt eelmine kommentaar); Belgia-Jaapan 3:2 (jaapanlaste valus kaotus 2:0 eduseisust – viimati mängiti play-offis kaheväravaline kaotus normaalajal võiduks aastal 1970); Kolumbia-Jaapan 1:2 (jaapanlaste super mäng, nautisin nende võitu, ehkki Kolumbia on pigem üks lemmikuid); Horvaatia-Venemaa 2:2 (ülipõnev penaltiseeria, milles Venemaa välja lülitati).
• Favoriite langes varakult juba väga mitmeid, aga võitja ei olnud tegelikult üllatus – maailmameistreid on endiselt 8 riiki. Samas Saksamaa, Hispaania, Portugal, Argentiina polnud piisavalt näljased või siis alahindasid vastaseid. Nende teekond lõppes seetõttu ka vara. Samas Inglismaa oli üllatus – meeskond, kelle tase ületas kindlasti liikmete tasemete summa. Erinevalt eelloetletutest, kellega oli vastupidi. Rääkimata Itaaliast, kes üldse turniirile ei kvalifitseerunud. Buffonist muidugi kahju.
• VAR – polnud nii hull kui kartsin, turniiri edenedes muutus järjest nähtamatumaks. Aga kokkuvõttes siiski see ei meeldi mulle. Mäng peaks olema eelkõige nauditav, tehnika võtab ära eksimisruumi ja õigluse tagaajamine muudab asja steriilsemaks. VARiga poleks ei Maradona „jumala kätt” ega muid sarnaseid kirkaid ja legendaardseid hetki jalgpalli ajaloos. VARi ainus positiivne külg on, et karistusalas tehakse vähem vigu ehk siis ettevaatlikum kaitsetöö võib tuua lisaväravaid.
• Belgia, mis jalgpalli mõttes on olnud alati riik, kelle poolt mitte olla, näitas ülinauditavat mängu. Võimalik, et kõige nauditavamat üldse sel turniiril. Kahju ainult, et just Belgia :). Uueks lemmikuks just ei tõusnud, aga isegi tore, et neil hästi läks. Mu suure lemmiku Hollandi kõrvale nad siiski ei tõuse. Aga sellist mängu tahaks näha ka edaspidi ja teistelt koondistelt. Loodan, et Holland parandab vea ja kvalifitseerub järgmisele suurturniirile.
• Aafrika tõus lükkus paraku taas edasi ja nende laeks siiani siis veerandfinaal. Seekord ükski viiest Aafrika meeskonnast alagrupist edasi ei saanud. Samuti on Aafrika sisene raskuskese nihkunud põhja. Samas mänguliselt ma fännan siiski Aafrika lääneosa meeskondasid. Tegijaid on seal palju, seekord ainult Senegal ja Nigeeria pääsesid finaalturniirile, ent konkurents on tihe (Kamerun, Elevandiluurannik jt). Põhja-Aafrika väga kütkestava mänguga silma paraku ei paista.
• Finaal. Horvaatia tegi nii kaugele jõudes ajalugu. Paraku oli nende väravavahilt ilmselt nõrgim esitlus sel turniiril. Varasemaid superhäid tõrjeid ei tulnud. Prantslastel oli ka kõvasti õnne. Aga mänguliselt oli finaal nauditav. Tagasihoidlikult mainin ka ära, et mu ennustus finaaliks Brasiilia-Kolumbia, ei pidanud seekord paika. Et Horvaatia lähiajal tulemust kordab, on ebatõenäoline, samas Prantsusmaa puhul ei üllataks kui nt 2 a pärast EM väga edukalt läbitakse.
• Ja lõpetades positiivsel toonil. Küll ükskord ka Eesti finaalturniirile jõuab.

Valimismõtteid

Haldusreformi järgsed omavalitsused on saanud uued volikogud. Jagan mõningaid mõtteid/järeldusi, mis seoses sellega silma hakkasid ja olulised tundusid.

·         Tallinnas valimisliiduga katsetamine ei ole tulemuslik. Tõsi, paljudes omavalitsustes tegid valimisliidud hea tulemuse, kuid see võib väga hästi ka olla haldusreformiga kaasnev mullistus, kus eelistati nö „rohkem omasid“. Traditsiooniliselt on suuremates omavalitsuses erakonnad tugevamad ja küllap aja jooksul ka praegused kogukonnaliidrid erakonnastuvad. Mistõttu 4 aasta pärast julgeks ennustada valimisliitude häältesaagi kahanemist. Tallinnas aga pole edu valimisliite juba pikka aega saatnud.

·         Savisaar on hoolimata isikumandaadist selgelt eilne päev. Eelmiste valimiste 40 000 häält ei kandunud üle neile valimistele, nagu ilmselt Tegusa Tallinna loojad lootsid ja uskusid. Samas on Savisaar hoolimata peibutusefekti kaotamisest säilitanud oma peletusefekti. Tegusa Tallinna puhul oleks ilmselt tulemus ilma Savisaareta olnud parem, mis omakorda oleks mõjunud negatiivselt IRLi ja Reformierakonna tulemusele. Mingit uut erakonda selle seltskonna baasilt ei sünni, see jääb heal juhul ühe pensionäri helesiniseks unistuseks. Tõenäoliselt talle viimased valimised.

·         Vene kogukond eelistab selgelt tugevat liidrit. 4 aasta tagusest Savisaarest, kel roos hambus ja kes hoogsalt Venuse juures naisi lantis pole just palju järel. Ja liidri taha joondumine tundub vene kogukonda eestlastest tunduvalt rohkem iseloomustavat. Ja juht olgu selge alfa. Kõlvarti imago vastab karjajuhi omale aga väga hästi. Rääkimata tema selja taga olevast Keskerakonna administratiivsest suutlikkusest kampaaniat hallata ja läbi viia. Savisaare rolliks jäid mõnede andunud austajate hääled, aga põhimass on läinud.

·         Ka tundmatule kandidaadile saab hea kampaania ja tugeva organisatoorse toega hea tulemuse teha. EKRE tulemus oli küll reitingutest kehvem, ent mitte sugugi nii lootusetu kui nimekirju lugedes oleks võinud arvata. IRLile jäädi napilt, ent siiski kindlalt alla, mis tegelikult oli ootuspärane. Jutud IRLi surmast on olnud meediahaip või soovmõtlemine. Tallinna suurim üllatus oli mulle Reformierakonna tugev tulemus ja ka EKRE künniseületus, teised esinesid ootuspäraselt.

·         Ministrid said oma positsiooni arvestades üsna lahja tulemuse, olles küll ringkondade eesotsas, ent mitte domineerides. Seda võib tõlgendada kui märki väljate teadlikkusest. Ei tule ju ükski minister linnapeaks, veelvähem volikogusse tiksuma. Kui just isu poliitika tegemisest täis ei ole. Ministri vaates on kandideerimine riskikoht, sest kehv häältesaak püstitab õigustatud küsimuse tema legitiimsusest valitsuse liikmena. Kuigi olemuslikult pole KOV ja riigivalitsemine seotud, on kampaania mõistes läbipõimitus ilmselge. Targal ministril oleks mõistlik KOV valimisi vältida, seda enam, et tegu on ilmselge peibutuspardiga (riigikogu liige võib erinevalt ministrist kahel toolil istuda).

·         Valimisaktiivsus oli piinlikult madalavõitu. Ühelt poolt võib seda seletada ühinemiste keerise identiteediotsingutega, samas oli see madal ka Tallinnas, mistõttu ilmselt ei pea see teooria paika. Seda enam, et ühinemine oleks pidanud pigem mobiliseerima oma kodukoha esindajat valima. Pigem on puudus fookusest, pikk eelvalimise periood muudab valimised ja kampaania suureks müraks, kus ei ole selgelt tajutavat otsustushetke, et nüüd on kampaania läbi ja tuleb teha valik. Ma ise olen kogu aeg olnud kohustuslike valimiste pooldaja, ent ilmselt on ka teisi vahendeid valijate aktiveerimiseks.

·         Põhimõttelisem küsimus on valimisagitatsioonist, mis teadupoolest on valimispäeval keelatud. Samas neljandik valijaid, kes eelhääletas, said kampaaniat selle kõige aktiivsemas vormis. Siin oleks vaja miskit välja mõelda. Ka e-hääletus vajaks ilmselt reformi, et seda oleks ka valimispäeval võimalik teha. Ehk siis laual on teemasid, kuidas edasi.

·         2019 riigikogu valimisi silmas pidades näitab trend pigem pildi konsolideerumist. Vabaerakonna otsus valimistel mitte osaleda oli ilmselt fataalne viga. Lisaks pole neil koondavat ideed ega tugevat organisatsiooni. Mistõttu nende kadumine on üsna kindel (seda ma ennustasin juba pärast viimaseid Riigikogu valimisi). IRL-i seis on lootustandev, eriti kui ka EKRE ei suuda laialdasemalt kaasata uusi nägusid, mis jätab nende baasi kitsaks. Baasi laiendamine aga võib sisaldada ka EKRE-le eksistentsiaalset ohtu, kuna ilmselt see mingis võtmes viiks peavoolustumise ning oma reljeefse näo hägustumiseni. Kui just ei teki nö suurt konflikti, mis EKRE toetust kütaks. Samas EKRE on üsna kindlalt olemas ka pärast 2019 Riigikogu valimisi ning seal ka esindatud, küsimus on mandaatide arvus. Rohelised olid päris aktiivsed aga sisu ja valijate usk neisse ei jõudnud PR-le järele. Ehk siis nende lootused on pigem kasinad, kuigi mitte päris lootusetud. Keskerakond jääb ilmselt ühtseks, erakonnsisesed võimukeskused ilmselt jagunevad ümber. Savisaare case näitas selgelt, et puhta vene erakonna teke on pigem ebatõenäoline. Reformi ja sotside kohta ei oskagi prognoosida, ilmselt neil lootus teha oma tavapärane tulemus ning neid eksistentsiaalsed väljakutsed eriti ei ohusta. Va juhul kui Tallinnas kordub Keskerakonna ja sotside koalitsioon, mis võib kaasa tuua märkimisväärse valijate drifti Keskerakonna rüppe. Seda on 7-8 aastat tagasi juba nähtud.  

Muljeid HÕFFist

HÕFF 10. juubelihooaeg on selleks korraks läbi, aga aasta pärast on põhjust taas Haapsallu sõita. Mulle endale oli see järjekorras kolmas festivalikülastus ning igal aastal on omajagu pärle, mida võimendab festvaliõhustik. Tõsiselt hollywoodlikku õudust sellelt festivalilt ei leia, see olgu kohe ära öeldud, kui kellelgi selline eksiarvamus peaks olema – kui siis mõnes üksikus filmis.Õudusfilmi žanri kohatine teisenemine komöödiaks iseenesest ei ole sugugi tervitatav trend, kuigi tuleb tunnistada, et eri žanrite miksimine annab tavaliselt pigem hea tulemuse, aga no stiilipuhast ja samas üllatavat ja puhast hard-core horrorit tahaks ju ka :).

 

 

Eilne kuuest filmist koosnenud päev pakkus nii kinnitust, et Eesti õudusfilmimaastikul on tulevikulootust – hullemaks ikka ei saa kuna eriti miskit ju hetkel nagu polegi ning „Rauapuudus” oli kodumaistest filmidest tõeline üllatus (positiivses võtmes). Üheks positiivseks küljeks on ka see, et näeb filme sellistest toredatest riikidest nagu Vietnam ja Mehhiko. Viimase puhul oli tõeline maiuspala kaheksast lühifilmist koosnev „Barbaarne Mehhiko” - minu suureks rõõmuks oli kasutatud ka mütoloogilist materjali ning tulemuseks igati köitvad minilood. „Wyrmwood – Surnute tee” tõi uudse vaatenurga Austraaliast zombidele. Tõsiasi, et zompsterite hingeõhk on kasutatav kütusena, annab filmile ka mõnusa öko-alatooni. Hispaaniast tuli seekord üks päris huvitav krimilugu, millel küll õuduse või fantaasiaga vähe pistmist, ent mis sellegipoolest oli huvitav ja programiga haakuv. 

Kindlasti jäid piiratud ajaressursside tõttu ka mitmed pärlid vaatamata, aga ega kogu maailma filmitoodangut jõuagi ära vaadata :)

 

Tulemustest - mis siis toimus?

2 nädalat pärast valimisi on asjad piisavalt settinud, et teha mõningad kokkuvõtted ja järeldused. Tuleb tunnistada, et ühiskonnas oli muutuste ootus suurem kui tundus, mistõttu hoolimata vähetuntud nimedest (kellest mitmed ka Riigikokku said) pääsesid parlamenti nii EKRE kui Vabaerakond. Teine oluline järeldus on, et neil valimistel valiti eeskätt brändi ehk erakonda ja alles seejärel isikut. Mis iseenesest on positiivne ja küpse ühiskonna tunnus. Aga erakonniti lähemalt.

Reformierakond – hoolimata kolme koha kaotusest siiski valimiste selge võitja. Seega on väga suur hulk inimesi, kes muutusi ei soovi ja leiavad, et senine arengutee on olnud õige. Teiseks oli Reformil ka selgelt optimistlik ja positiivne kampaania, milles mängis olulist rolli meeskonnaefekt, ehk siis suudeti välja tuua olulised nimed, kes moodustasid terviku. Silvergate järelmõjud on ilmselt lõplikult ületatud – kuigi ühe peategelase Lillo häältehulk oli nii kaduvväike, et ei võimalda isegi üldnimekirja esikümnest kompensatsioonimandaadile pretendeerida, kogus Michal siiski hämmastaval hulgal hääli, palju ei jäänud isikumandaadist puudu. Samas Reformierakonna fraktsioon uuenes märkimisväärselt, mis kindlasti ei jäta avaldamata mõju ka tulevasele poliitikale.

Keskerakond – senistest parlamendiparteidest tegelikult ainus võitja, eelmisega võrreldes pluss 1 koht. See näitab, et erakonnal on endiselt lai kandepind. Vene vähemuse hulka silmas pidades on üsna stabiilne baas kindlustatud, samas vananev elanikkond ilmselt toob juurde ka eestlastest valijaid (pensionäre), vastasel korral peaks valijabaas hakkama kokku kuivama, aga seda ei toimunud. Ühtlsi näitab see, et on väga suur hulk inimesi, kelle jaoks kõik Keskerakonnaga seonduvad nö „moraalsed” aspektid on teisejärgulised.

Sotsid – hoolimata mitmest lisandunud kultuuritegelasest siiski selge tagasiminek eelmiste valimistega võrreldes, miinus 4 kohta. Sotside kaotuse taga on ilmselt sotsides alternatiivi nägeva valija liikumine uute tulijate taha, sest sotsid on erinevalt oma paari aasta tagusest reitingutipust praegu valitsuses ja kõrvale on selle ajaga võrreldes tekkinud arvestatavad alternatiivid. Samas tuleb tunnistada, et Kesk pakkus nad ka valimislubaduse mõttes üle – kui valida on miinimumpalgaks 800 või 1000, siis miks peaks sellest lubadusest lähtuv valima leppima vähema pakkumisega? Arvestades ka vasaktiiva suhteliselt hõredat konkurentsi ja Keski suht stabiilset valikaskonda, siis tuleb tõdeda, et vahepealse 4 aasta jookusul ei ole vasakpoolsete kandepind Eestis laienenud, pigem vähenenud.

IRL - valimiste suurim kaotaja -9 kohaga. Suurim viga oli ilmselt sihtrühma ja valimissõnumi haakumatus. Kui on valida, kas miinimumpalgaks 1000, 800 või 500 maksuvaba, mis järkjärgult 830 suureneb … ilmselgelt oli viimane neist kõige keerulisem ja kõige väiksem number. Madalapalgalised on siiski vast põhjusega madalapalgalised, mida peab neile sõnumi edastamiseks ka silmas pidada. Ka ei taga neile pikaajaliselt paremat sissetulekut mitte suurem maksuvabastus vaid parem palk, mis saaba aga tulla vaid oskuste kasvust (märksõnad õpe, ümberõpe, koolitus). Ja mittemadalapalgalisi see sõnum tegelikult ei huvitanud, hoolimata ühiskonna sidususe jm retoorikast. Muutuste soovijad ilmselt ei näinud IRLis ja ka SDEs piisavalt selgelt alternatiivi Reformile. See aga avas ukse Vabaerakonnale ja EKREle. IRLi väga kitsas teemapüstitus jättis varju muud olulised sõnumid. Saab muidugi olema huvitav, kas IRL koalitsiooniläbirääkimistel kaitseb oma põhilubadust, millele valimistel sisuliselt umbusaldust avaldati. Midagi peaks ju saama võiduna serveerida. Kampaania ei toonud ka piisavalt esile suurimat tugevust – IRLi pikka pinki ja meeskonda. Aunastel eraldi ei peatuks.

Vabaerakond – julgen ennustada, et 4 aasta pärast Riigikogus sellist kooslust enam ei näe. Parlamendi ja parlamendiväline erakond erinevad üksteisest põhimõtteliselt. Seega uues olukorras on Vabaerakond mõnuses kahvlis – kas loobuda oma pealubadusest vähendada riigi rahastamist erakondadele ja kaotada oma nägu ja keskne loosung või jääda selle juurde, võimule mitte pääseda (ilmselgelt sellist kärbet ei tehta) ja end aeglaselt masohistlikult tappa, kuna erakond vajaks enda väljaarendamiseks samuti seda raha mille vastu nad agaralt võitlevad. Riigireform on teema, kus on koostöökoht IRLiga, ent neilt on selle teema raames ka väga kummalisi mõtteid tulnud (Tallinna tükeldamine jms). Erakonna ühtsus pole samuti väga kindel, kuna tuumikidee on pehmelt öeldes vastuoluline, aga see võib tekkida/areneda.

EKRE – viimastel päevadel tegelevad aktiivselt märtrioreooli loomisega. Endised kolhoosiesimehed, hunnik surnud hingi, perekond Helmed ja Arnold Rüütel. Huvitav kooslus. Samas ma põhimõtteliselt ei nõustu EKRE pidamisega äärmuserakonnaks – lihtsalt teiste koondumine keskele on tugeva rahvusliku nišši vabaks jätnud (nende protektsionistlik majanduspoliitika siiski teeb nendega koalitsiooni teoorias keerukaks). Ja mõned ullikesed ei muuda suurt pilti – EKRE = Helmed, see on üsna kindel. Kooseluseaduse temaatika nende puhul töötas, ilmselt võib analoogsetel asjadel pikalt liugu lasta. Seega usun, et EKRE elulootus 4 aasta pärast on kõrgem kui Vabaerakonnal. Ja kui algselt opositsiooni jäädakse, eks siis vast populaarsuse kasvatamiseks koalitsiooni pääsemise nimel ka taltutakse.

Kokkuvõtvalt: kui lugeda reformi, IRLi, Vabaerakonda ja EKREt parempoolseteks, siis neil valimistel said parempoolsed taasiseseisvumise aegse ilmselt suurima parlamendienamuse. Ilmselt siiski järgmist nelja aastat ühe valitsusega välja ei vea, selleks on liiga palju alternatiivseid kombinatsioone ja mingi hetk ilmselt on Reformil mõistlik vahetada partnereid või siis kellelgi opositsiooni minna (ehkki Eesti puhul pole mudel, kus erakond opositsiooni kukub kunagi populaarsuse kiiret kasvu kaasa toonud, pigem vastupidi, sest Eesti valija üldjuhul luusereid ei armasta). Koalitsioonivõimalusi on õhus mitmeid, nelikliidu sünd tundub tõenäoline, ent kuna piisab ka kolmest, siis sugugi mitte kindel. Ministrikohti siiski vast piiramatult juurde ei tehta ja seega on jagatav ressurss üsna piiratud, mis tähendab, et mida vähem jagajaid, seda suuremad võimalused ülejäänutele. Igal juhul on praegu Eesti järgmise 4 aasta seisukohalt üsna olulised nädalad käes.

 

Keda valida?

Mõeldud-kirjutatud. Panen lühidalt kirja oma mõtted seoses kohe-kohe lõpusirgele jõudvate valimistega. Puht statistiliselt vaadatuna on valik keeruline – valida on väga paljude vahel (mõned küll miskipärast kurdavad vastupidist), minu ringkonnas konkreetselt 66 erinevat inimest. Valiku tegemisel on minu loogika olnud alati lihtne ja eeskätt kahest asjaolust lähtuv. Esiteks erakonna programm, mis laias vaates hõlmab nii seni tehtut kui plaane järgmiseks 4-ks või rohkemaks aastaks. Võib koondada ka nime alla maailmavaade või ideoloogia, millele programm ja ajalugu annavad konkreetsema näo. Teine pool on inimesed, ehk siis koondnimetus meeskond – need kes seda ideoloogiat kannavad ja plaanid ellu peavad viima. Seega üksikkandidaadid on minu jaoks a priori välistatud (igadel valimistel). Koostöövõime puudumine ja võimaliku „vaba radikaali” staatus valituks osutudes ei ole just väga ahvatlev perspektiiv. Tõsiseltvõetavaid erakondi on ootamatult lausa 6 (ehkki ma julgen ennustada, et valitav parlament jääb endiselt 4 erakonnaliseks). Seega erakondadest.
 

Reformierakond: Kaks sõna, mis seda erakonda paraku kindlasti ei iseloomusta on liberaalsus ja reformimeelsus. Meeskonnana kahtlematult tugev, ent pika valitsemisaja jooksul on kadunud visioon ja ambitsioonikuse latt on äärmiselt madalale lastud (kartus võtta riske ja teha ebapopulaarseid, ent vajalikke otsuseid?). Opositsioonis olek tuleks neile kahtlemata kasuks – vast leiavad taas üles oma liberaalse alge ja siis on nad sundseisus, tulemaks välja ka mõne ambitsioonikama mõttega. Ma ise jätaks nad ainuüksi haldusreformi torpedeerimise tõttu valimata. Samas ma ei usu, et Reformierakond oleks niivõrd võimuparteistunud, et teda tabaks kunagise Koonderakonna saatus – seega elavad nad ilmselt ka 4 aastat opositsiooni kenasti üle ja tulevad taas teotahtelisena ja selgete ideedega aastal 2019. Või no kui ei tule, siis on see pigem nende endi mure.

 

Sotsiaaldemokraadid: Nimi „Mõõdukad” oma mittemidagiütlevuses sobiks neile ilmselt jätkuvalt paremini :). Peale ettevõtlusele laastava 800 eurose miinimumpalga on sidusa programmi tuvastamine keerukas, samas on see ka positiivne selles võtmes, et tegu ei ole süstemaatilist vasakpoolset korda juurutada püüdva erakonnaga, mis praktikas jätab ruumi paindlikkuseks ja mõistlikeks poliitilisteks otsusteks. Meeskond on väga mitmepalgeline ning sümfooniat siit välja meelitada ei ole ilmselt lihtsaim ülesanne. Samas potentsiaali neil on ja ka reformivalmidust ilmselt. Ideoloogilistel põhjustel ma ise ei valiks neid muidugi kunagi.

IRL: Mitteerapooletuna olen veendunud, et tegu on parima meeskonnaga. Ka ideoloogilises võtmes (mida kinnitas ka valimiskompassi test) on IRLi programm suures plaanis mulle meelepäraseim. Usun, et ka Eestile parim. Tõsi, 100% ma kõigega nõus ei ole, samuti võiks see sisaldada oma mahukusele vaatamata mitmeid asju veel lisaks, aga see selleks.

Keskerakond: Kui veel mõned aastad tagasi oleks Keskerakond küll suurte tagasilöökidega puht ratsionaalsest huvist lähtuvalt suutnud Savisaare lahkumise üle elada, siis praegu ma selles nii kindel ei oleks. Eesti-Vene telg erakonna sees hakkab suht selgelt välja joonistuma. Seega pikas perspektiivis on tegu perspektiivitu erakonnaga. Samuti puudub neil ideoloogiline baas – kohati on nad tunduvalt vasakpoolsemad kui sotsid, samas püütakse end defineerida liberaalidana. Meeskonnana päris erakondade võrdluses samuti nõrgim, iseseisev mõtlemine ei ole just väga laialt levinud. Vene valijate osakaalu tõttu Keskerakonna elektoraadis on nad kahvlis – neile on vaja meeldida ja kindlustada hääled, mis aga muudab koostöö teite erakondadega pigem keerukaks. Vene faktorist ja Savisaare isikust pole mõtet pikemalt kirjutada, sellest teab ilmselt iga kirjaoskaja niigi. Tegutsemistahet neil ilmselt oleks kõvasti, ent see oleks pigem miinusmärgiga areng Eesti jaoks. Et nagu elevant portselanipoes või nii – kui mingit kõnekäändu üritada sisse pookida.

Vabaerakond: Kui nad ise ka teaks, mida tahaksid, oleks pilt nende osas juba tunduvalt positiivsem. Paraku on nende ideoloogia veel segasem kui sotsidel. Meeskond tugineb ka pigem üksikutele tippudele. Ja „uusi” tulijaid on nende ridades vähemalt tuntumatest nimedest nii umbes-täpselt vast paar inimest. Seega kui sildistada, siis võib Vabaerakonna võtta kokku koondnimetuse alla „Pettunud”. Kuigi inimeste osas ma ei oleks siiski väga kriitiline – nimekirjas leidub mitmeid väga tugevaid tegijaid. Kuid meeskonnatöö tulemuslikkus on kogemuste puudumise tõttu veel küsimärk. Künnise ületamine on neile just tuntud nimede puuduse tõttu keeruline. Samas brändi mõttes on nad õnnestunud – kuvand on positiivne.

EKRE: Poliitilise mäluga valijana välistab EKRE minu jaoks otsene seos Rahvaliiduga (kolhoosiesimeeste ja Reiljani partei). Kuigi viimasest on minu aru saamist mööda erakonnas vaid hulk surnud hingi ja Arnold Rüütel (minu kui valija jaoks samuti miinusmärgiga). Oleks Helmed alustanud nullist, oleks tulemus minu jaoks hoopis teine – kuigi pilt oleks suures plaanis tõenäoliselt sama. EKRE pluss on üsna selge, ent samas kohati vastuoluline ideoloogia ja programm. Konservatiivsus kõlab kõrvupaitavalt, ent nende protektsionistlik majanduspoliitika on mulle sobimatu ja Eestile taandareng. Taas on tegu erakonnaga, mis reitingule vaatamata ilmselt künnist ei ületa, kuna pole piisavalt tuntud nimesid.

 

Mis edasi? Esimese märtsi hilisõhtuks on tulemused selgunud. 101 piires arvutada oskav indiviid saab juba võimalikke koalitsioone klapitama hakata.

Brave Scots...not really

Šotimaa iseseisvaks ei saanud. Tulemus oli ootuspärane kuigi vahepealsed gallupid näitasid väga tasavägist seisu. Mis saab aga edasi?

 

45% iseseisvust soovijaid on siiski märkimisvääraselt suur hulk, et neid ignoreerida. Seega ilmselt Suurbritannia detsentraliseerub veelgi rohkem, nt Šoti parlament saab õigusi juurde, teatud valdkondade juhtimine liigub Londonist Edinburghi jne. Nii on ka UK praegused juhid lubanud. Mõneks ajaks on teema päevakorrast maas ja iseseisvuslased peavad ilmselt uue strateegia leidma. Kuigi referendumi teema on ilmselt pikaks ajaks maas, jääb ebastabiilsuse võimalus siiski õhku. Kuigi autonoomia suurendamine hoiab ilmselt iseseisvuslaste võimaliku radikaliseerumise ära.

Vaadates asja Eesti ja Euroopa Liidu seisukohast on šotlaste otsus positiivne – UK on tugevam (tegu on ühega vähestest NATO liikmetest, kes suudab täidab 2% nõuet ja kel on enam-vähem arvestatavad relvajõud). Kuna šotlased on inglastest tunduvalt eurolembesemad, siis suureneb ka tõenäosus, et britid 2017 ikkagi jäävad Euroopa Liitu. EL ilma brittideta oleks aga üsna teistsugune – Prantsusmaa ja Itaalia mõju kasv ei ole ilmselt just kõige ihaldusväärsem perspektiiv. Rääkimata inglise keele positsioonist EL asjaajamises. Ka Inglismaa ühiskond ise oleks ilmselt päris põhjalikult muutunud, kuigi see oleks raskemini ennustatav.

Aga püüdes vaadata asjale šotlase pilgu läbi? Ilmselt sai otsustavaks ikkagi harjumus ja hirm ebakindluse ees. Teisalt tuleb ka aru saada, et kuigi šotlastel on oma tugev identiteet, pole tegu ikkagi enam sama rahvaga, kes „Bravehearti” (suurepärane film, võin julgelt kõigile soovitada) aegadel toimetas. Esiteks keldi keelt räägib vaid mõni protsent inimesi, ülisuur enamus šotlasi (ka iseseisvusmeelseid) on puhtalt inglisekeelsed. Teiseks, 300 aastat ühist riiki on jätnud ikkagi oma jälje ja assimileerumine on ka muudes aspektides tõenäoliselt aset leidnud. Kuigi väikerahvaste iseseisvuspüüetele on sümpaatne kaasa elada, on siiski küsimus, kuivõrd eraldiseisvaks rahvaks šotlasi praegu pidada saab. Kindlasti on šotlasel ja inglasel palju rohkem ühist kui näiteks baskil ja hispaanlasel. Aga eks lisaks objektiivsetele kriteeriumitele on selle üle otsustamisel suur roll ka subjektiivsel tundel. Demokraatlikule ja vabale ühiskonnale omaselt oli otsuse tegemine šotlaste enda käes ja sedapuhku oli siis otsus selline. Pretsedendina oli see kindlasti julgustav (nt katalaanidele), kuigi tulemuse poolest ilmselt mitte.