HÕFF
10. juubelihooaeg on selleks korraks läbi, aga aasta pärast on
põhjust taas Haapsallu sõita. Mulle endale oli see järjekorras
kolmas festivalikülastus ning igal aastal on omajagu pärle, mida
võimendab festvaliõhustik. Tõsiselt hollywoodlikku õudust sellelt
festivalilt ei leia, see olgu kohe ära öeldud, kui kellelgi selline
eksiarvamus peaks olema – kui siis mõnes üksikus
filmis.Õudusfilmi žanri kohatine teisenemine komöödiaks
iseenesest ei ole sugugi tervitatav trend, kuigi tuleb tunnistada, et
eri žanrite miksimine annab tavaliselt pigem hea tulemuse, aga no
stiilipuhast ja samas üllatavat ja puhast hard-core horrorit tahaks
ju ka :).
Eilne
kuuest filmist koosnenud päev pakkus nii kinnitust, et Eesti
õudusfilmimaastikul on tulevikulootust – hullemaks ikka ei saa
kuna eriti miskit ju hetkel nagu polegi ning „Rauapuudus” oli
kodumaistest filmidest tõeline üllatus (positiivses võtmes). Üheks
positiivseks küljeks on ka see, et näeb filme sellistest toredatest
riikidest nagu Vietnam ja Mehhiko. Viimase puhul oli tõeline
maiuspala kaheksast lühifilmist koosnev „Barbaarne Mehhiko” -
minu suureks rõõmuks oli kasutatud ka mütoloogilist materjali ning
tulemuseks igati köitvad minilood. „Wyrmwood – Surnute tee”
tõi uudse vaatenurga Austraaliast zombidele. Tõsiasi, et
zompsterite hingeõhk on kasutatav kütusena, annab filmile ka mõnusa
öko-alatooni. Hispaaniast tuli seekord üks päris huvitav
krimilugu, millel küll õuduse või fantaasiaga vähe pistmist, ent
mis sellegipoolest oli huvitav ja programiga haakuv.
Kindlasti jäid piiratud ajaressursside tõttu ka mitmed pärlid vaatamata, aga ega kogu maailma filmitoodangut jõuagi ära vaadata :)
1 kommentaar:
Väga huvitav oli ;)
Postita kommentaar