Valimismõtteid

Haldusreformi järgsed omavalitsused on saanud uued volikogud. Jagan mõningaid mõtteid/järeldusi, mis seoses sellega silma hakkasid ja olulised tundusid.

·         Tallinnas valimisliiduga katsetamine ei ole tulemuslik. Tõsi, paljudes omavalitsustes tegid valimisliidud hea tulemuse, kuid see võib väga hästi ka olla haldusreformiga kaasnev mullistus, kus eelistati nö „rohkem omasid“. Traditsiooniliselt on suuremates omavalitsuses erakonnad tugevamad ja küllap aja jooksul ka praegused kogukonnaliidrid erakonnastuvad. Mistõttu 4 aasta pärast julgeks ennustada valimisliitude häältesaagi kahanemist. Tallinnas aga pole edu valimisliite juba pikka aega saatnud.

·         Savisaar on hoolimata isikumandaadist selgelt eilne päev. Eelmiste valimiste 40 000 häält ei kandunud üle neile valimistele, nagu ilmselt Tegusa Tallinna loojad lootsid ja uskusid. Samas on Savisaar hoolimata peibutusefekti kaotamisest säilitanud oma peletusefekti. Tegusa Tallinna puhul oleks ilmselt tulemus ilma Savisaareta olnud parem, mis omakorda oleks mõjunud negatiivselt IRLi ja Reformierakonna tulemusele. Mingit uut erakonda selle seltskonna baasilt ei sünni, see jääb heal juhul ühe pensionäri helesiniseks unistuseks. Tõenäoliselt talle viimased valimised.

·         Vene kogukond eelistab selgelt tugevat liidrit. 4 aasta tagusest Savisaarest, kel roos hambus ja kes hoogsalt Venuse juures naisi lantis pole just palju järel. Ja liidri taha joondumine tundub vene kogukonda eestlastest tunduvalt rohkem iseloomustavat. Ja juht olgu selge alfa. Kõlvarti imago vastab karjajuhi omale aga väga hästi. Rääkimata tema selja taga olevast Keskerakonna administratiivsest suutlikkusest kampaaniat hallata ja läbi viia. Savisaare rolliks jäid mõnede andunud austajate hääled, aga põhimass on läinud.

·         Ka tundmatule kandidaadile saab hea kampaania ja tugeva organisatoorse toega hea tulemuse teha. EKRE tulemus oli küll reitingutest kehvem, ent mitte sugugi nii lootusetu kui nimekirju lugedes oleks võinud arvata. IRLile jäädi napilt, ent siiski kindlalt alla, mis tegelikult oli ootuspärane. Jutud IRLi surmast on olnud meediahaip või soovmõtlemine. Tallinna suurim üllatus oli mulle Reformierakonna tugev tulemus ja ka EKRE künniseületus, teised esinesid ootuspäraselt.

·         Ministrid said oma positsiooni arvestades üsna lahja tulemuse, olles küll ringkondade eesotsas, ent mitte domineerides. Seda võib tõlgendada kui märki väljate teadlikkusest. Ei tule ju ükski minister linnapeaks, veelvähem volikogusse tiksuma. Kui just isu poliitika tegemisest täis ei ole. Ministri vaates on kandideerimine riskikoht, sest kehv häältesaak püstitab õigustatud küsimuse tema legitiimsusest valitsuse liikmena. Kuigi olemuslikult pole KOV ja riigivalitsemine seotud, on kampaania mõistes läbipõimitus ilmselge. Targal ministril oleks mõistlik KOV valimisi vältida, seda enam, et tegu on ilmselge peibutuspardiga (riigikogu liige võib erinevalt ministrist kahel toolil istuda).

·         Valimisaktiivsus oli piinlikult madalavõitu. Ühelt poolt võib seda seletada ühinemiste keerise identiteediotsingutega, samas oli see madal ka Tallinnas, mistõttu ilmselt ei pea see teooria paika. Seda enam, et ühinemine oleks pidanud pigem mobiliseerima oma kodukoha esindajat valima. Pigem on puudus fookusest, pikk eelvalimise periood muudab valimised ja kampaania suureks müraks, kus ei ole selgelt tajutavat otsustushetke, et nüüd on kampaania läbi ja tuleb teha valik. Ma ise olen kogu aeg olnud kohustuslike valimiste pooldaja, ent ilmselt on ka teisi vahendeid valijate aktiveerimiseks.

·         Põhimõttelisem küsimus on valimisagitatsioonist, mis teadupoolest on valimispäeval keelatud. Samas neljandik valijaid, kes eelhääletas, said kampaaniat selle kõige aktiivsemas vormis. Siin oleks vaja miskit välja mõelda. Ka e-hääletus vajaks ilmselt reformi, et seda oleks ka valimispäeval võimalik teha. Ehk siis laual on teemasid, kuidas edasi.

·         2019 riigikogu valimisi silmas pidades näitab trend pigem pildi konsolideerumist. Vabaerakonna otsus valimistel mitte osaleda oli ilmselt fataalne viga. Lisaks pole neil koondavat ideed ega tugevat organisatsiooni. Mistõttu nende kadumine on üsna kindel (seda ma ennustasin juba pärast viimaseid Riigikogu valimisi). IRL-i seis on lootustandev, eriti kui ka EKRE ei suuda laialdasemalt kaasata uusi nägusid, mis jätab nende baasi kitsaks. Baasi laiendamine aga võib sisaldada ka EKRE-le eksistentsiaalset ohtu, kuna ilmselt see mingis võtmes viiks peavoolustumise ning oma reljeefse näo hägustumiseni. Kui just ei teki nö suurt konflikti, mis EKRE toetust kütaks. Samas EKRE on üsna kindlalt olemas ka pärast 2019 Riigikogu valimisi ning seal ka esindatud, küsimus on mandaatide arvus. Rohelised olid päris aktiivsed aga sisu ja valijate usk neisse ei jõudnud PR-le järele. Ehk siis nende lootused on pigem kasinad, kuigi mitte päris lootusetud. Keskerakond jääb ilmselt ühtseks, erakonnsisesed võimukeskused ilmselt jagunevad ümber. Savisaare case näitas selgelt, et puhta vene erakonna teke on pigem ebatõenäoline. Reformi ja sotside kohta ei oskagi prognoosida, ilmselt neil lootus teha oma tavapärane tulemus ning neid eksistentsiaalsed väljakutsed eriti ei ohusta. Va juhul kui Tallinnas kordub Keskerakonna ja sotside koalitsioon, mis võib kaasa tuua märkimisväärse valijate drifti Keskerakonna rüppe. Seda on 7-8 aastat tagasi juba nähtud.