Keda valida?

Mõeldud-kirjutatud. Panen lühidalt kirja oma mõtted seoses kohe-kohe lõpusirgele jõudvate valimistega. Puht statistiliselt vaadatuna on valik keeruline – valida on väga paljude vahel (mõned küll miskipärast kurdavad vastupidist), minu ringkonnas konkreetselt 66 erinevat inimest. Valiku tegemisel on minu loogika olnud alati lihtne ja eeskätt kahest asjaolust lähtuv. Esiteks erakonna programm, mis laias vaates hõlmab nii seni tehtut kui plaane järgmiseks 4-ks või rohkemaks aastaks. Võib koondada ka nime alla maailmavaade või ideoloogia, millele programm ja ajalugu annavad konkreetsema näo. Teine pool on inimesed, ehk siis koondnimetus meeskond – need kes seda ideoloogiat kannavad ja plaanid ellu peavad viima. Seega üksikkandidaadid on minu jaoks a priori välistatud (igadel valimistel). Koostöövõime puudumine ja võimaliku „vaba radikaali” staatus valituks osutudes ei ole just väga ahvatlev perspektiiv. Tõsiseltvõetavaid erakondi on ootamatult lausa 6 (ehkki ma julgen ennustada, et valitav parlament jääb endiselt 4 erakonnaliseks). Seega erakondadest.
 

Reformierakond: Kaks sõna, mis seda erakonda paraku kindlasti ei iseloomusta on liberaalsus ja reformimeelsus. Meeskonnana kahtlematult tugev, ent pika valitsemisaja jooksul on kadunud visioon ja ambitsioonikuse latt on äärmiselt madalale lastud (kartus võtta riske ja teha ebapopulaarseid, ent vajalikke otsuseid?). Opositsioonis olek tuleks neile kahtlemata kasuks – vast leiavad taas üles oma liberaalse alge ja siis on nad sundseisus, tulemaks välja ka mõne ambitsioonikama mõttega. Ma ise jätaks nad ainuüksi haldusreformi torpedeerimise tõttu valimata. Samas ma ei usu, et Reformierakond oleks niivõrd võimuparteistunud, et teda tabaks kunagise Koonderakonna saatus – seega elavad nad ilmselt ka 4 aastat opositsiooni kenasti üle ja tulevad taas teotahtelisena ja selgete ideedega aastal 2019. Või no kui ei tule, siis on see pigem nende endi mure.

 

Sotsiaaldemokraadid: Nimi „Mõõdukad” oma mittemidagiütlevuses sobiks neile ilmselt jätkuvalt paremini :). Peale ettevõtlusele laastava 800 eurose miinimumpalga on sidusa programmi tuvastamine keerukas, samas on see ka positiivne selles võtmes, et tegu ei ole süstemaatilist vasakpoolset korda juurutada püüdva erakonnaga, mis praktikas jätab ruumi paindlikkuseks ja mõistlikeks poliitilisteks otsusteks. Meeskond on väga mitmepalgeline ning sümfooniat siit välja meelitada ei ole ilmselt lihtsaim ülesanne. Samas potentsiaali neil on ja ka reformivalmidust ilmselt. Ideoloogilistel põhjustel ma ise ei valiks neid muidugi kunagi.

IRL: Mitteerapooletuna olen veendunud, et tegu on parima meeskonnaga. Ka ideoloogilises võtmes (mida kinnitas ka valimiskompassi test) on IRLi programm suures plaanis mulle meelepäraseim. Usun, et ka Eestile parim. Tõsi, 100% ma kõigega nõus ei ole, samuti võiks see sisaldada oma mahukusele vaatamata mitmeid asju veel lisaks, aga see selleks.

Keskerakond: Kui veel mõned aastad tagasi oleks Keskerakond küll suurte tagasilöökidega puht ratsionaalsest huvist lähtuvalt suutnud Savisaare lahkumise üle elada, siis praegu ma selles nii kindel ei oleks. Eesti-Vene telg erakonna sees hakkab suht selgelt välja joonistuma. Seega pikas perspektiivis on tegu perspektiivitu erakonnaga. Samuti puudub neil ideoloogiline baas – kohati on nad tunduvalt vasakpoolsemad kui sotsid, samas püütakse end defineerida liberaalidana. Meeskonnana päris erakondade võrdluses samuti nõrgim, iseseisev mõtlemine ei ole just väga laialt levinud. Vene valijate osakaalu tõttu Keskerakonna elektoraadis on nad kahvlis – neile on vaja meeldida ja kindlustada hääled, mis aga muudab koostöö teite erakondadega pigem keerukaks. Vene faktorist ja Savisaare isikust pole mõtet pikemalt kirjutada, sellest teab ilmselt iga kirjaoskaja niigi. Tegutsemistahet neil ilmselt oleks kõvasti, ent see oleks pigem miinusmärgiga areng Eesti jaoks. Et nagu elevant portselanipoes või nii – kui mingit kõnekäändu üritada sisse pookida.

Vabaerakond: Kui nad ise ka teaks, mida tahaksid, oleks pilt nende osas juba tunduvalt positiivsem. Paraku on nende ideoloogia veel segasem kui sotsidel. Meeskond tugineb ka pigem üksikutele tippudele. Ja „uusi” tulijaid on nende ridades vähemalt tuntumatest nimedest nii umbes-täpselt vast paar inimest. Seega kui sildistada, siis võib Vabaerakonna võtta kokku koondnimetuse alla „Pettunud”. Kuigi inimeste osas ma ei oleks siiski väga kriitiline – nimekirjas leidub mitmeid väga tugevaid tegijaid. Kuid meeskonnatöö tulemuslikkus on kogemuste puudumise tõttu veel küsimärk. Künnise ületamine on neile just tuntud nimede puuduse tõttu keeruline. Samas brändi mõttes on nad õnnestunud – kuvand on positiivne.

EKRE: Poliitilise mäluga valijana välistab EKRE minu jaoks otsene seos Rahvaliiduga (kolhoosiesimeeste ja Reiljani partei). Kuigi viimasest on minu aru saamist mööda erakonnas vaid hulk surnud hingi ja Arnold Rüütel (minu kui valija jaoks samuti miinusmärgiga). Oleks Helmed alustanud nullist, oleks tulemus minu jaoks hoopis teine – kuigi pilt oleks suures plaanis tõenäoliselt sama. EKRE pluss on üsna selge, ent samas kohati vastuoluline ideoloogia ja programm. Konservatiivsus kõlab kõrvupaitavalt, ent nende protektsionistlik majanduspoliitika on mulle sobimatu ja Eestile taandareng. Taas on tegu erakonnaga, mis reitingule vaatamata ilmselt künnist ei ületa, kuna pole piisavalt tuntud nimesid.

 

Mis edasi? Esimese märtsi hilisõhtuks on tulemused selgunud. 101 piires arvutada oskav indiviid saab juba võimalikke koalitsioone klapitama hakata.