Tagasivaade 2010

Väike tagasivaade läbisaanud aastale, nii nagu ikka aastalõpuks kombeks. Siin siis väike valik mulle kordaläinud sündmustest ja märksõnadest. Üldjoontes meeldetulemise järjekorras.
- Taksofonidest sai Eestis ajalugu.
- Hispaania tuli jalgpalli maailmameistriks – kuu aega suvest oli sisustatud jalgpalliga.
- Eesti kroon on saamas ajalooks ja Eestist saanud 17. eurotsooni liige.
- Briti valimised võitsid konservatiivid – tekkis koalitsioonivalitsus liberaalidega.
- Rootsis jäi paremkoalitsioon (4 parteid)pärast valimisi püsima – sotsiaaldemokraadid on endiselt suurim partei, ent kaotas märgatavalt kohti.
- USA vahevalimistel olid edukad vabariiklased – loodetavasti aitab see Obama kurssi korrigeerida.
- Lätis toimusid valimised ning lätlased tegid targa valiku. Loodetavasti jätkub poliitiliste jõudude konsolideerumine, et valitsusliitudest kasvaksid välja elujõulised erakonnad.
- Riigipööre Kõrgeztanis – riik muutus parlamentaarseks vabariigiks. Seis on endiselt segane, parteide ideoloogia on hägune nagu klanniühiskonnale kohane. Vaatab, mis edasi saab.
- Eesti positsioon Maailmapanga ettevõtluskeskkonna edetabelis Doing Business on 17. Pole paha!
- Haitil toimus maavärin. Huvitav kuidas neil riigi ülesehitus läheb (olulisem kui betoon, on toimivate struktuuride töölesaamine, kuid sellega oli ka enne maavärinat seis suht kehv)? Meedias sellest infot väga ei liigu. Eesti sõlmis 2010 Haitiga diplomaatilised suhted. 25 riiki on veel jäänud, kellega nimetatud suhted saab sõlmida.
- PIIGS – nagu selgus (õigemini selge oli see ennegi, ent 2010. aastal sai tõsiseks probleemiks) on teatud riikidel tõsiseid probleeme distsipliiniga, mis ähvardab tõsiselt euro ja ELi stabiilsust. Jutt käib siis Portugalist, Iirimaast, Itaaliast, Kreekast ja Hispaaniast. Praktiline näide, et lõtv raha- ja laenupoliitika ei ole tee, mille kaudu edukaks saada. Eestis on lõdva eelarvepoliitika toetamisega silma paistnud Rahvaliit ja Keskerakond aga ka sotsid. Võimalik, et abipakettide kõrval oleks mõistlik ka teatud riikidele sanktsioonid kehtestada.
- Eesti keeles ilmus mitmeid väga huvitavaid raamatuid, sh Eesti autoritelt – kel huvi võib vaadata kirjastuste ja raamatupoodide kodulehekülgedelt.
- Hukkus Poola president ning Poola on võtnud uue presidendi juhtimisel liberaalsema suuna. Samas on Poola puhul vasakpoolsed poliitilised jõud võrreldes Kodanikeplatvormi ning Õiguse ja Õigluse parteiga endiselt marginaalsed.
- Olulisematest inimestest (subjektiivne valik) surid veel Gennadi Janajev, Tony Curtis, Vladislav Ardzinba, Sergei Kozlov („Siil udus“ autor), Nestor Kirchner, Alfred Käärmann, Linnart Mäll, Harry Roots, Tiit Rääk, J. D. Salinger, Enn Soosaar, Viktor Tšermomõrdin, Umaru Yar’Adua, Ronnie James Dio, Algirdas Brazauskas, Leslie Nielsen, Carlos Andres Perez, Heino Tamberg, Kalev Keskküla, Richard Holbrook, Pan Jin-yu (viimane Pazeh’ keele kõneleja), Tony Judt.
- Wikilekked – minu arvates pigem positiivse märgiga sündmus, kasvõi sellest aspektist, et sunnib USAd panustama rohkem infoturbele.
- Ungari parlamendivalimised võitis FIDEZ ja tekkis parempoolne valitsus eesotsas Victor Orbaniga.
- Uued presidendid said Brasiilia (esimene naispresident riigis ja vasaktsentrist) ja Tšiili (parempoolne).
- Austraalia valimistel jäi napilt püsima vasaktsentristlik Tööpartei valitsus.
- Iraagi valimised viidi läbi kuid kokkuleppele jõudmine eri osapoolte vahel on väga keeruline.
- Pärast presidendivalimisi Elevandiluurannikul ähvardab riiki kodusõda – mõneti tüüpiliselt Aafrikale (aga ka laiemalt vähese demokraatiakogemusega riikidele) keeldub kaotaja kaotust tunnistamast.

Alles see oli...

Mälestusi on tavaliselt huvitav lugeda ja nii ka Vladimir Beekmani omi. Kuigi materjal on tugevalt kontsentreeritud ja telgitaguseid eriti ei avata (st kollast kõmu sellest raamatust otsida ei maksa), on tegu siiski üpris loetava teosega. Teatud ajastut peegeldab raamat siiski pigem taustana ja kaudselt, domineerivad Beekmani meenutused endast ja erinevatest inimestest, kellega elu jooksul kohtutud. Autor on kahjuks siiski eelkõige kirjeldav, mis minu arvates on ka kõige suurem miinus antud teose puhul. Kindlasti oleks huvitav teada, mida autor teatud olukordades arvas ja mõtles, kuid selliseid meenutusi on vähe ja need jäävad pigem kuhugi ähmaselt taustale. Samas on see ju alati autori valik, millest rääkida ja millest vaikida – lugejale oleks ilmselt huvitavam, kui valik langeb rääkimise kasuks, eriti olulistes aspektides. Selles suhtes on märkimisväärne sarnasus Krossi mälestustega.

Prohveti aed

Sisult väga deep jutustus. Hea näide, et sisu ja maht on kaks väga erinevat kategooriat. „Prohveti aed“ on järjeks Khalil Gibrani jutustusele „Prohvet“, mis on minu arust olulisemaid ja põhjapanevamaid teoseid üldse (nende hulgast mida lugenud olen). Lugu, mis seob endasse kõik või peaaegu kõik olulised väärtused elus. Kui öelda, et „Prohveti aed“ on samaväärne, siis sellega ongi kõik öeldud. Tegu on looga, mida ei saa ümber jutustada, vaid mida peab lugema (tegusõna on siinkohal igati õiges kontekstis kasutatud).

Kallid kaasteelised

Jaan Kross on kirjutanud päris mahuka teose oma elust. Tõsi, hea pildi saab kuni kuuekümnendateni, edasi läheb materjal üsna hektiliseks ja keskendutud on pea ainult välisreisidele. Väga huvitavasse murranguaega 90-te algul paraku peaaegu ei jõutudki, kui põgus viide esimestele presidendivalimistele välja arvata. Kahju. Taasiseseisvumise algusaegadest ja taastatud Eesti Vabariigi esimestest aastatest oleks kindlasti olnud Krossil nii mõndagi huvitavat kirjutada, kasvõi oma lühikeseks jäänud Riigikoguliikme karjäärist – aga need esimesed paar aastat olidki kõige murrangulisemad ja alustloovamad. Kolmas köide oleks igati huvitav olnud ja ka teine köide jäi ju sisuliselt pooleli. Kahju, et kajastamist ei leidnud elu Eestis ja need sündmused, mis tema romaanide kirjutamise taustal aset leidsid.

Kuuekümnendatest üheksakümnendateni on nopitud välja üksikud sündmused ja keskendutud neile ning selle ajastu kohta tervikpilti ei teki (varasemate aegade kohta on selles mõttes põnevam ja ka harivam lugeda). Siiski on tegu päris huvitava materjaliga, eelkõige just 1. osa näol, milles leiavad kajastust noorusaastad, 2. maailmasõda ja Venemaa vangilaager. Stiililt on kogu teos suhteliselt vaoshoitud ja hinnangute andmist on püütud vältida, vähemalt selline mulje jääb. Eriti kehtib see tendents ajas tänapäevale lähemale liikudes. Millest jällegi on kahju, sest Krossil on minu arust päris hea profileerimisoskus, mida ta aga palju ei kasuta. Tegelikult ei jäägi teist köidet lugemata jättes eriti millestki ilma, aga 1. köidet julgeks soovitada üldharivas mõttes küll lugeda, ka neil, kes end Krossi austajaks ei pea.

Frankenstein

Kaasaegses kõnepruugis on tegu siis tehisintellekti või sünteetilise bioloogiaga ja sellele problemaatikale üles ehitatud looga. Pealiskaudses variandis vähemalt ilmselt igaühele tuttav, sest nii häid kui mitte nii väga häid filme selle ainetel on pärsis suur hulk. Aga raamatu nüansirikkusele neist filmidest (vähemalt minu nähtutest) erilist konkurentsipakkujat pole. Sest lisaks nö hoiatusele tehnika arengu suhtes (raamatu kommentaarides vähemasti nii väidetakse) on minu arvates hoopis olulisemaks teemaks sotsiaalne pool, mitte tehniline. Teistsuguse kartmise, diskrimineerimise, eelarvamuste, hüljatuse, kättemaksu jms käsitlemine on palju olulisem, võiks isegi öelda, et see ongi kogu raamatu sisu. Mitte aga hoiatus, et inimene suudab kunagi elu luua ja see on väga halb. Tänapäeval on ju elu ju võimalik tekitada – tõsi, eelkõige läbi kloonimise, mitte kusagil pööningul laipade kokkumonteerimise tulemusel. Raamat on väga hea ja palju sügavam, kui primitiivsete õudusfilmide tulemusel võiks arvata.

Lohed

Huvitav ja lühike valik mõningaid loheliike. Huvitav, et sellised mütoloogilised? Olendid on päris levinud ja legende räägitakse üle maailma. Lohe ja laiemalt mütoloogiatemaatika ei ole kindlasti mingi nö laste teema, ka siis kui raamatus pildid sees:). Ehkki, tõsi küll, kõne all olev raamat oleks kindlasti ka suht noortele lahti ampsatav. Kuid – lohe-kirjandus ei võrdu noortekirjandusega, seda kohe kindlasti mitte. Kel huvi lohetemaatika vastu, saab sellest raamatust hea, lühikese ja mitte suurt süvenemist nõudva ülevaate ja natuke taustsüsteemi. Aga mitte eriti rohkemat – selleks on juba muud raamatud.

Gulliveri reisid

Inglise kirjandusklassika. Omal ajal väidetavalt väga peen satiir, aga tänapäevani see minu hinnangul ei ulatu, ehk siis satiiri on aja jooksul aurustunud, kuna olud on väga palju muutunud. Kirjutatud on see ju ikkagi üle 300 aasta tagasi. Kuigi omal ajal mõeldud huumori võtmes käsitlema riigikorralduslikke probleeme, siis tänapäeval võib seda pigem noortele-lastele suunatuks lugeda. Lihtsalt teatud arutluskäigud ja ettekujutused, mis veel 300 aastat tagasi põdesid, on tänapäeval lootusetult naiivsed ja panevad heal juhul õlgu kehitama. Aga niisama seiklusjutuna võib lugeda küll. Selles mõttes jällegi huvitav juhtum, kuidas asjad ajaloos teisenevad. Ka raamatu neli osa on suhteliselt erineva tasemega, aga see pole lõppkokkuvõttes häiriv ega isegi mitte oluline. Väga huvitav oli lõik lendava saare osas, kus Lemuel Gulliveril tekkis võimalus vestelda kõigi surnud isikutega, kellega ta soovis – selline tohutu potentsiaaliga materjal jäi aga Swftil kahjuks väga pealiskaudselt käsitletuks. Ja hobuste idealiseerimisega pingutas ka võib-olla üle. Aga need on ju lõppkokkuvõttes detailid. Wikist saab ka väikese sisuülevaate.

Igaljuhul riigiehituslikku mõtteainest (mis eesmärgil see teos omal ajal ilmselt kirjutati) raamat täna ei paku, aga Swifti ajal polnud ka sotsiaalteadused ju veel välja kujunenud – selleni oli veel pea 150 aastat aega, kui näiteks sotsioloogia teadusharuna esimesi juuri ajas (tänapäeval on juba sotsioloogia ise baasteadus, oma mitmete harudega). Ja ega ilukirjandus polegi tänapäeval võib-olla selleks kõige õigem tee. Ka Thomas More’i „Utoopiat“ saab ju tänapäeval käsitleda pigem ilukirjandusena, ehkki tekst evib teatud filosoofilist ühiskonnakorralduslikku väärtust. Keda riikluse küsimused huvitavad, võivad parimatest autoritest lugeda Huntingtoni, Kaplanit, Zakariat, Fukuyamat, Brzezinskit ja mitmeid teisi. Gulliver aga ise ilmselt ajaloohämarusse ei kao – selleks on ta liiga ainulaadne ja omamoodi kaasahaarav ning lisaks kõigele muule ju aastasadu vastu pidanud.

Surnud hinged

Vene kirjandus on vene kirjandus, mis tähendab, et see pole prantsuse, inglise, eesti või muu kultuuriruumi kirjandus. Kes lugenud on saab stiili, temaatika või ma ei oskagi öelda, mille järgi aru, et vene kirjandus on eriline. Heas mõttes, sest siiani pole ma üheski vene kirjandusklassika teoses pettuma pidanud. Aga noh, see kehtib üldjoontes (mitte alati) ka laiemalt, kuna ma ikka üldjuhul valin ka, mida loen. Surnud hinged on eelkõige portreekogumik eri tüüpi vene mõisnikest, ametnikest ja muust nö keskklassist tänapäevases vastes. Läbiva joonena ostab peategelane kokku nö surnud hingi – orje, kes füüsiliselt on surnud, kuid dokumentides veel „maha kandmata“ – vene bürokraatia oli tol ajal ilmselt mitte just kõige kiiremJ. Aga teos on huvitav ja päris kaasakiskuva pildi jutustav. Kuigi jah, nii kõrgele „Surnud hinged“ ei küündi kui „Meister ja Margarita“ (mis on minu kogemuse põhjal vene kirjanduse absoluutne tipp) või ka näiteks mõned teised Bulgakovi teosed. Aga midagi olemuslikku on selles ühist nii „Kuritöö ja karistuse“ kui „Isad ja pojad“ õhustikuga. Igaljuhul pärast lugemist võib öelda, et kultuurkiht on mõnevõrra kasvanud.

Noore Wertheri kannatused

Puhkuse-aegse põhjalikuma kirjandusklassika lugemise nö esimene pääsuke. Kuna mitmeid olulisi maailmaajaloolisi kirjandusteoseid ei ole paraku jõudnud kooli ajal lugeda (ma ei saagi aru, miks ajakasutus tol ajal niivõrd ebaefektiivne oli), siis nüüd on aeg mõnes osas tegemata järgi teha. Ilmselt pole sisu kohta mõtet ümberjutustust teha, sellega on ilmselt ka need kursis, kes raamatut lugenud pole – tänapäevaselt võttes tüüpilise emo õnnetu armastuse lugu. Lugeda oli väga huvitav (üllatus mulle eneselegi, kuid kuna Goethe on ja autor, siis vast polegi tegelikult üllatumiseks erilist põhjust), ehkki lõpp oli teada ja peategelase kohta võiks öelda, et suhteliselt mõttetu tüüp. Emotsionaalsetest inimestest on üldse minul keeruline aru saada, aga 18. sajandi kombed, tõekspidamised ja ellusuhtumine oligi ilmselt mõningates aspektides tänapäevasest üsna erinev. Kuigi mitte oluliselt. Mees oleks võinud ju uue naise otsida ja probleem lahendatud. Aga selles peitubki hea raamatu tunnus, et paneb kaasa mõtlema, analüüsima, vaidlema jms, ja nimetatud raamat seda ka kindlasti tegi. Ja, et musta huumori võtmes lõpetada: peategelasele oleks võinud soovitada, et krdi tropp, lase endale kuul pähe…aga noh, seda ta ju tegigiJ.

Maailma ajaloo 50 levinumat valet ja müüti

Ajalugu pole kunagi päris selline nagu see paistab ja surveid igat liiki moonutusteks toimub pidevalt. Mainitud raamat toobki välja 50 ülemaailmselt suhteliselt tuntud legendi ja käsitleb neid lähemalt - milline on tavaline kujutlus neist ning milline tõenäoline tõde. Just tõenäoline, sest ilmselt jäävad paljud asjad lõpuni kohati umbmääraseks ning tõestamatuks. Aga seetõttu paljuski ajalugu ka äärmiselt põnev on. Raamatu lugemine on selles kontekstis kindlasti kasulik - tegu on silmaringi avardava lugemisega, kuigi kohati jään sakslasest autoriga eriarvamusele, näiteks järeldustes MRP ja 2. maailmasõja osas. Aga põnev ja sisukas lugemine igal juhul.

Canterville'i lossi vaim

Väga tore lühijutt, mis sai kätte võetud kunagi ammu nähtud filmi tõttu. Filmist olen näinud 3 eri versiooni - nii komöödia kui ka õudusfilmi žanris. Raamatu kohta saab öelda, et tegu on iroonilis-naljaka jutustusega klassikalise õuduskirjanduse atribuutikat kasutades. Oscar Wilde austaja ma küll ei ole, ent see kirjatükk oli küll ülihea lugemine, aga kindlasti oleks asjakohane soovitada ka filmi vaadata - kahjuks ei mäleta ma mis aastakäigu/näitlejatega film see kõige parem oli, kuid teised versioonid on ka igati vaatamiskõlbulikud.

Keisrite elulood

Pea 2000 aastat tagasi kirjutatud elulood Rooma keisririigi 12 esimese valitseja kohta on igati põnev ja asjakohane lugemine. Väga huvitav ja hariv raamat. Kuigi riigivalitsemise väline pool on vahepeal edasi arenenud, on Rooma ajaloost paljut õppida. Rooma riikluse panus tänapäeva riigisüsteemi arengusse, vähemasti läänemaailmas, on kindlasti märkimisväärne. Tõsi, keisrite elulugudes erilist riigi toimimise analüüsi läbi ei viida, kuid võimupositsioonil olevate isikute tegemiste kajastamisel joonistub see mõningal määral paratamatult välja. Ka eraeluliste detailide kirjeldus on huvitav, seda enam, et vähemasti esimeste valitsejate (Caesar, Augustus, Tiberius) on Suetonius üsna põhjalik – lõpupoole elulood lühenevad, kuid ka hilisemad valitsejad pole ajaloo seisukohalt enam niivõrd olulised. Ka Hardi Tiidus on kirjutanud kõikide Rooma valitsejate lühielulood raamatus „Vana hõbe“ – keegi võiks selle uuesti välja anda, tegu on samuti väga põneva lugemisega.

Freakonomics. Hullumajandus

Päris põneva nurga alt vaade majandusele. Statistikaga võib muidugi pea kõike tõestada, eriti kui kausaalsed sidemed tunnetuslikud on, näiteks seda, et abortide suurem arv toob kaasa väiksema kuritegevuse. Raamat on igal juhul väga veenev, hakkagi või uskuma, et liberaalsem abordipoliitika oleks võinud Ceauşescu võimule jätta (sellise oletuse autor õhku viskab). Raamat on kindlasti mõtlemapanev, kõik seosed ei pruugi esmapilgul nähtavad olla ja mõtlemisainet jätkub päris pikaks. Analüüs on nauditav ja hoomatav, autor ei ole kaldunud numbrite ja valemite maailma, mis teosele ainult kasuks tuleb. Tundub, et tähelepanu ja positiivsed kommentaarid autori suhtes on igati õigustatud, ehkki mitte vast ka nii ülivõrdes, nagu raamatu kaanelt lugeda võib.

Ateistlik universum

Lühike ja kompaktne tõestus, miks jumalat ei saa olemas olla (ükskõik millist) ja kui saakski, siis põhimõtteliselt ei ole tuvastatav, millise usu omaga tegu on. Seega on ka religioossed õpetused nagu iga teinegi ideoloogia, mis lihtsalt legitimeerib end jumala-kontseptsiooniga. Raamatus on rõhk kristlusel (USA puhul aktuaalne teema, autor on ameeriklane ja ka raamat tervikuna USA-keskne – selles mõttes, et lahatakse just USA kontekstis olulisemaid teemasid). Raamatu tempo on suhteliselt hoogne ja asjatutesse detailidesse ei laskuta – tegu on ikkagi üldülevaatega olulisematest punktidest jumala olemasolu puudumise kohta. Teoreetilist tausta väga ei ole – iseenesest tõestusmaterjali ja loogilisi konstruktsioone jumala olemasolu välistamiseks oleks saanud veelgi enam esile tuua, kasvõi klassikaline jumala atribuutide/omaduste välistamine läbi loogiliste paradokside. Näiteks ei lahata raamatus küsimusi stiilis „kas jumal suudab luu nii raske asja mida ta ise tõsta ei jõua?“ (järeldus nii „ei“ kui „jah“ vastuse puhul oleks see, et jumal ei ole kõikvõimas, kõikvõimsus on aga jumala vältimatu omadus, st ilma kõikvõimsuseta pole tegu jumalaga). Iseenesest oleks ju raamatus ka sellised käsitlused välja tuua. Aga lugemisväärtus on raamatul kindlasti suur, kristlastele peaks tegu olema kohustusliku kirjandusegaJ. Või miks mitte ka kooliprogrammidesse ilukirjanduse kõrvale tuua mõned muud olulisi teemasid käsitlevad teosed.

Teejuht purunevasse maailma

Lühidalt öelduna on tegu fragmentaarse ja ilma tugeva raamistikuta/suunata raamatuga, mis koosneb hunnikust huvitavatest faktidest ja mõnedest natuke vähem huvitavatest mõttekäikudest. Lugeda ju võib ja kindlasti tuleb see kasuks, aga ega väga palju juurde raamat ei anna – killukesi siit ja sealt erinevatel teemadel, mis kokkuvõttes jäävad kõik äärmiselt pealiskaudselt kajastatuks. Pole ka ühte kandvat teemat, ehkki autor püüab sellena esitleda kultuurierinevusi – mida tõsi küll, siin-seal ka kajastatud on, eriti raamatu lõpupoole. Lugemist kahetsema ei ea, aga mingit terviknägemust, mida lahata, ei saa. Robert Kaplani „Tulekul on anarhia“ (miskipärast tekkis võrdlus, ehkki raamatud on päris erinevad, võimalik, et pealkirjasemantika mõjutab) on kindlasti oluliselt süsteemsem ja väga hea raamat, mida tuleks lugeda (ise lugesin mingi 5-6 aastat tagasi) ja mis on väga arendav, erinevalt Kalev Solli kirjapandust, mis on lihtsalt huvitav, eriti kui teema väga tuttav pole ja lisandub uudsusemoment (mulle paraku selles uut eriti olnud).

Valimistest

Täna on siis Euroopa tuleviku seisukohast ülimalt olulised Briti üldvalimised. Loodan, et tooridel läheb edukalt ja David Cameronist saab järgmine peaminister, sest esiteks vajab UK ilmselt mingit muutust (selles mõttes on ka vasakpoolsete liberaalide esiletõus päris positiivne, ehhki see on konservatiivide edumaad kõvasti kahandanud) ja ka Euroopa Liidu suunal oleks ilmselt vaja värskeid ja kriitilisi tuuli. Majoritaarne süsteem, mida britid kasutavad, pole küll kõige õiglasem, ent sel on pikk ajalugu ja ajalooliste traditsioonidega ühiskonnas nagu UK kahtlemata on, oleks sellest loobumisest (mis on liberaalide eesmärk) kahju. Pikas perspektiivis on huvitav kuidas läheb Šoti ja Walesi rahvuslastel. Ka oleks pööre paremale meeldiv jätk Ungari valimistele, millel parempoolne FIDEZ parlamendis 2/3 ülekaalu saavutas senivalitsenud sotside asemel. Ungarile, kui mitte nii väljakujunenud riigile, olid valimised ja tulemus kahtlemata olulisemadki kui brittidele, ent Euroopa mastaabis on UK hääl muidugi olulisem. Ungaris on igaljuhul head eeldused vajalike ja jõuliste reformise läbiviimiseks loodud.

Olulisi valimisi on muidugi veelgi tulemas, kasvõi Rootsis ja sügisel Lätis.

101 Eesti ajaloo sündmust

Mart Laari valik Eesti ajalugu enim mõjutanud 101 sündmusest. Tõsi, paljud väljavalitud on sündmusena tinglikud, käsitletud on ka mitut olulist protsessi. Kokkuvõttes päris huvitav ja ülevaatlik, martlaarilikus stiilis kirjapandud. Annab tingliku ülevaate Eesti ajaloo võtmepunktidest teel tänapäeva. Ajaloohuviline ilmselt miskit väga uut teada ei saa, aga tore on lugeda sellegipoolest –mis toimus, kuidas ja mis oleks võinud teisiti minna.

See ei ole raamat

Tegu on ikkagi raamatuga. Nagu ilmselgelt aru saada on pealkiri väikestviisi kummardus Focault’le, kel on ilmunud teos see ei ole piip (piibu kujutisega kaanel). Viimane väide oli muidugi tõene, kuna tegu oli ikkagi raamatu, mitte piibuga. “See ei ole raamat“ pakub rea väikeseid seiklusi populaarfilosoofias. Süsteemsust eriti ei ole ja ka süvitsi tutvustatavad autorid on minu hinnangul valitud väga autori maitse-eelistustest lähtuvalt. Aga muidu täitsa tore lugemismaterjal.

Don Juani õpetused

Omapärane raamat. Jutustus peaks olema siis sellest, kuidas omandada iidseid indiaani tarkusi ja väge, aga minu arust käib kogu teema ümber protsessi ning ilma eriliste tulemuseta, kui pisut müstikat välja arvata. Žanrilist määratlust on keeruline teha, autori sõnad viitavad antropoloogilisele uurimusele, kuid see pole eriti tõsiseltvõetav ja maagilise realismi parematele näidetele jääb raamat alla. Kuigi jah, lugeda ju täitsa võib aga midagi ei juhtu kui seda ka mitte teha.

PS! Pealkirjas mõeldud don Juan on indiaanlane, kel Euroopa kultuuriruumis kuulsama nimekaimuga mingit pistmist pole.

16 aastaselt valima

Huvilistel on võimalus avaldada arvamust 16. aastastele valimisõiguse andmise kohta. Lisaboonusena võib võita ka reisi Brüsselisse;). Küsitlusele saab vastata siit.

Korralduslik teema

Lisasin mõned uued viited headele blogidele ja tegin ka väikseid ümberkorraldusi blogis.

Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid

Rahvuslus, riiklus, poliitiline mõtlemine - need on teemad, mida see artiklikogumik käsitleb. Mõtted pärinevad alates Nõukogude aja lõpust, kuni ajani, mil Eestist on juba saanud Euroopa Liidu liige. Mart Nutt on üks väheseid (või oli ta isegi ainus?) kes on olnud Riigikogus järjestikku alates aastast 1992 (siis kui Eesti taas päris riigiks sai). Seega on ta kogu aeg näinud riigi arengut nö köögipoolelt. Arvamused on huvitavad ja hästi argumenteeritud, ideoloogiliselt mõõdukalt rahvuslikud - sellist maailmavaadet Nutt ju esindab. Ülevaate Eesti riikluse arengust, kodakondsusküsimusest ja poliitilisest mõtlemisest saab raamatust igaljuhul, ainuke küsitavus on teemade kaupa grupeering, mis ühest küljest on loogiline, teisalt satuvad sama teema alla artiklid nii sellest ajast, mil Eesti alles püüdles iseseisvuse poole ning sellest, kui valmistuti aktiivselt ELiga liituma ja nii mitmes peatükis. Alternatiiv oleks olnud ajapõhine lähenemine, kuid sel juhul oleks teemad olnud segamini. Et sedapuhku siis niimoodi. Raamat on igaljuhul tore lugemine.

Seitse sabasulge

"Seitse sabasulge" on nauditav tekst, inimese ja inimese toimimise sügavamatest tasanditest. Analüütiline ja kaasahaarav, nagu kõik Toomas Pauli tekstid, mida lugenud olen. Omamoodi on tegu esseekogumikuga, samas on teemad omavahel seotumad, kui lihtsalt valik esseesid.