Gulliveri reisid

Inglise kirjandusklassika. Omal ajal väidetavalt väga peen satiir, aga tänapäevani see minu hinnangul ei ulatu, ehk siis satiiri on aja jooksul aurustunud, kuna olud on väga palju muutunud. Kirjutatud on see ju ikkagi üle 300 aasta tagasi. Kuigi omal ajal mõeldud huumori võtmes käsitlema riigikorralduslikke probleeme, siis tänapäeval võib seda pigem noortele-lastele suunatuks lugeda. Lihtsalt teatud arutluskäigud ja ettekujutused, mis veel 300 aastat tagasi põdesid, on tänapäeval lootusetult naiivsed ja panevad heal juhul õlgu kehitama. Aga niisama seiklusjutuna võib lugeda küll. Selles mõttes jällegi huvitav juhtum, kuidas asjad ajaloos teisenevad. Ka raamatu neli osa on suhteliselt erineva tasemega, aga see pole lõppkokkuvõttes häiriv ega isegi mitte oluline. Väga huvitav oli lõik lendava saare osas, kus Lemuel Gulliveril tekkis võimalus vestelda kõigi surnud isikutega, kellega ta soovis – selline tohutu potentsiaaliga materjal jäi aga Swftil kahjuks väga pealiskaudselt käsitletuks. Ja hobuste idealiseerimisega pingutas ka võib-olla üle. Aga need on ju lõppkokkuvõttes detailid. Wikist saab ka väikese sisuülevaate.

Igaljuhul riigiehituslikku mõtteainest (mis eesmärgil see teos omal ajal ilmselt kirjutati) raamat täna ei paku, aga Swifti ajal polnud ka sotsiaalteadused ju veel välja kujunenud – selleni oli veel pea 150 aastat aega, kui näiteks sotsioloogia teadusharuna esimesi juuri ajas (tänapäeval on juba sotsioloogia ise baasteadus, oma mitmete harudega). Ja ega ilukirjandus polegi tänapäeval võib-olla selleks kõige õigem tee. Ka Thomas More’i „Utoopiat“ saab ju tänapäeval käsitleda pigem ilukirjandusena, ehkki tekst evib teatud filosoofilist ühiskonnakorralduslikku väärtust. Keda riikluse küsimused huvitavad, võivad parimatest autoritest lugeda Huntingtoni, Kaplanit, Zakariat, Fukuyamat, Brzezinskit ja mitmeid teisi. Gulliver aga ise ilmselt ajaloohämarusse ei kao – selleks on ta liiga ainulaadne ja omamoodi kaasahaarav ning lisaks kõigele muule ju aastasadu vastu pidanud.