kolmapäev, 1. september 2010

Noore Wertheri kannatused


Puhkuse-aegse põhjalikuma kirjandusklassika lugemise nö esimene pääsuke. Kuna mitmeid olulisi maailmaajaloolisi kirjandusteoseid ei ole paraku jõudnud kooli ajal lugeda (ma ei saagi aru, miks ajakasutus tol ajal niivõrd ebaefektiivne oli), siis nüüd on aeg mõnes osas tegemata järgi teha. Ilmselt pole sisu kohta mõtet ümberjutustust teha, sellega on ilmselt ka need kursis, kes raamatut lugenud pole – tänapäevaselt võttes tüüpilise emo õnnetu armastuse lugu. Lugeda oli väga huvitav (üllatus mulle eneselegi, kuid kuna Goethe on ja autor, siis vast polegi tegelikult üllatumiseks erilist põhjust), ehkki lõpp oli teada ja peategelase kohta võiks öelda, et suhteliselt mõttetu tüüp. Emotsionaalsetest inimestest on üldse minul keeruline aru saada, aga 18. sajandi kombed, tõekspidamised ja ellusuhtumine oligi ilmselt mõningates aspektides tänapäevasest üsna erinev. Kuigi mitte oluliselt. Mees oleks võinud ju uue naise otsida ja probleem lahendatud. Aga selles peitubki hea raamatu tunnus, et paneb kaasa mõtlema, analüüsima, vaidlema jms, ja nimetatud raamat seda ka kindlasti tegi. Ja, et musta huumori võtmes lõpetada: peategelasele oleks võinud soovitada, et krdi tropp, lase endale kuul pähe…aga noh, seda ta ju tegigiJ.

2 kommentaari:

Liina ütles ...

Muide, kui sa Goethe elulugu loed, siis näed, et Wertheril ja autoril on samal päeval sünnipäev. Paneb arvama, et autor pani Wertherisse sisse palju ennast...

Kaupo Sempelson ütles ...

Hmmm, see on huvitav fakt, mida ma ei teadnud. Kuid jah, eks Goethel oli ju mitmeid muusasid, kes teda inspireerisid, sh ilmselt ka Wertheri-lugu kirjutama.