Surnud hinged

Vene kirjandus on vene kirjandus, mis tähendab, et see pole prantsuse, inglise, eesti või muu kultuuriruumi kirjandus. Kes lugenud on saab stiili, temaatika või ma ei oskagi öelda, mille järgi aru, et vene kirjandus on eriline. Heas mõttes, sest siiani pole ma üheski vene kirjandusklassika teoses pettuma pidanud. Aga noh, see kehtib üldjoontes (mitte alati) ka laiemalt, kuna ma ikka üldjuhul valin ka, mida loen. Surnud hinged on eelkõige portreekogumik eri tüüpi vene mõisnikest, ametnikest ja muust nö keskklassist tänapäevases vastes. Läbiva joonena ostab peategelane kokku nö surnud hingi – orje, kes füüsiliselt on surnud, kuid dokumentides veel „maha kandmata“ – vene bürokraatia oli tol ajal ilmselt mitte just kõige kiiremJ. Aga teos on huvitav ja päris kaasakiskuva pildi jutustav. Kuigi jah, nii kõrgele „Surnud hinged“ ei küündi kui „Meister ja Margarita“ (mis on minu kogemuse põhjal vene kirjanduse absoluutne tipp) või ka näiteks mõned teised Bulgakovi teosed. Aga midagi olemuslikku on selles ühist nii „Kuritöö ja karistuse“ kui „Isad ja pojad“ õhustikuga. Igaljuhul pärast lugemist võib öelda, et kultuurkiht on mõnevõrra kasvanud.