Kallid kaasteelised

Jaan Kross on kirjutanud päris mahuka teose oma elust. Tõsi, hea pildi saab kuni kuuekümnendateni, edasi läheb materjal üsna hektiliseks ja keskendutud on pea ainult välisreisidele. Väga huvitavasse murranguaega 90-te algul paraku peaaegu ei jõutudki, kui põgus viide esimestele presidendivalimistele välja arvata. Kahju. Taasiseseisvumise algusaegadest ja taastatud Eesti Vabariigi esimestest aastatest oleks kindlasti olnud Krossil nii mõndagi huvitavat kirjutada, kasvõi oma lühikeseks jäänud Riigikoguliikme karjäärist – aga need esimesed paar aastat olidki kõige murrangulisemad ja alustloovamad. Kolmas köide oleks igati huvitav olnud ja ka teine köide jäi ju sisuliselt pooleli. Kahju, et kajastamist ei leidnud elu Eestis ja need sündmused, mis tema romaanide kirjutamise taustal aset leidsid.

Kuuekümnendatest üheksakümnendateni on nopitud välja üksikud sündmused ja keskendutud neile ning selle ajastu kohta tervikpilti ei teki (varasemate aegade kohta on selles mõttes põnevam ja ka harivam lugeda). Siiski on tegu päris huvitava materjaliga, eelkõige just 1. osa näol, milles leiavad kajastust noorusaastad, 2. maailmasõda ja Venemaa vangilaager. Stiililt on kogu teos suhteliselt vaoshoitud ja hinnangute andmist on püütud vältida, vähemalt selline mulje jääb. Eriti kehtib see tendents ajas tänapäevale lähemale liikudes. Millest jällegi on kahju, sest Krossil on minu arust päris hea profileerimisoskus, mida ta aga palju ei kasuta. Tegelikult ei jäägi teist köidet lugemata jättes eriti millestki ilma, aga 1. köidet julgeks soovitada üldharivas mõttes küll lugeda, ka neil, kes end Krossi austajaks ei pea.