Mälestusi on tavaliselt huvitav lugeda ja nii ka Vladimir Beekmani omi. Kuigi materjal on tugevalt kontsentreeritud ja telgitaguseid eriti ei avata (st kollast kõmu sellest raamatust otsida ei maksa), on tegu siiski üpris loetava teosega. Teatud ajastut peegeldab raamat siiski pigem taustana ja kaudselt, domineerivad Beekmani meenutused endast ja erinevatest inimestest, kellega elu jooksul kohtutud. Autor on kahjuks siiski eelkõige kirjeldav, mis minu arvates on ka kõige suurem miinus antud teose puhul. Kindlasti oleks huvitav teada, mida autor teatud olukordades arvas ja mõtles, kuid selliseid meenutusi on vähe ja need jäävad pigem kuhugi ähmaselt taustale. Samas on see ju alati autori valik, millest rääkida ja millest vaikida – lugejale oleks ilmselt huvitavam, kui valik langeb rääkimise kasuks, eriti olulistes aspektides. Selles suhtes on märkimisväärne sarnasus Krossi mälestustega.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar