Kallid kaasteelised

Jaan Kross on kirjutanud päris mahuka teose oma elust. Tõsi, hea pildi saab kuni kuuekümnendateni, edasi läheb materjal üsna hektiliseks ja keskendutud on pea ainult välisreisidele. Väga huvitavasse murranguaega 90-te algul paraku peaaegu ei jõutudki, kui põgus viide esimestele presidendivalimistele välja arvata. Kahju. Taasiseseisvumise algusaegadest ja taastatud Eesti Vabariigi esimestest aastatest oleks kindlasti olnud Krossil nii mõndagi huvitavat kirjutada, kasvõi oma lühikeseks jäänud Riigikoguliikme karjäärist – aga need esimesed paar aastat olidki kõige murrangulisemad ja alustloovamad. Kolmas köide oleks igati huvitav olnud ja ka teine köide jäi ju sisuliselt pooleli. Kahju, et kajastamist ei leidnud elu Eestis ja need sündmused, mis tema romaanide kirjutamise taustal aset leidsid.

Kuuekümnendatest üheksakümnendateni on nopitud välja üksikud sündmused ja keskendutud neile ning selle ajastu kohta tervikpilti ei teki (varasemate aegade kohta on selles mõttes põnevam ja ka harivam lugeda). Siiski on tegu päris huvitava materjaliga, eelkõige just 1. osa näol, milles leiavad kajastust noorusaastad, 2. maailmasõda ja Venemaa vangilaager. Stiililt on kogu teos suhteliselt vaoshoitud ja hinnangute andmist on püütud vältida, vähemalt selline mulje jääb. Eriti kehtib see tendents ajas tänapäevale lähemale liikudes. Millest jällegi on kahju, sest Krossil on minu arust päris hea profileerimisoskus, mida ta aga palju ei kasuta. Tegelikult ei jäägi teist köidet lugemata jättes eriti millestki ilma, aga 1. köidet julgeks soovitada üldharivas mõttes küll lugeda, ka neil, kes end Krossi austajaks ei pea.

Frankenstein

Kaasaegses kõnepruugis on tegu siis tehisintellekti või sünteetilise bioloogiaga ja sellele problemaatikale üles ehitatud looga. Pealiskaudses variandis vähemalt ilmselt igaühele tuttav, sest nii häid kui mitte nii väga häid filme selle ainetel on pärsis suur hulk. Aga raamatu nüansirikkusele neist filmidest (vähemalt minu nähtutest) erilist konkurentsipakkujat pole. Sest lisaks nö hoiatusele tehnika arengu suhtes (raamatu kommentaarides vähemasti nii väidetakse) on minu arvates hoopis olulisemaks teemaks sotsiaalne pool, mitte tehniline. Teistsuguse kartmise, diskrimineerimise, eelarvamuste, hüljatuse, kättemaksu jms käsitlemine on palju olulisem, võiks isegi öelda, et see ongi kogu raamatu sisu. Mitte aga hoiatus, et inimene suudab kunagi elu luua ja see on väga halb. Tänapäeval on ju elu ju võimalik tekitada – tõsi, eelkõige läbi kloonimise, mitte kusagil pööningul laipade kokkumonteerimise tulemusel. Raamat on väga hea ja palju sügavam, kui primitiivsete õudusfilmide tulemusel võiks arvata.

Lohed

Huvitav ja lühike valik mõningaid loheliike. Huvitav, et sellised mütoloogilised? Olendid on päris levinud ja legende räägitakse üle maailma. Lohe ja laiemalt mütoloogiatemaatika ei ole kindlasti mingi nö laste teema, ka siis kui raamatus pildid sees:). Ehkki, tõsi küll, kõne all olev raamat oleks kindlasti ka suht noortele lahti ampsatav. Kuid – lohe-kirjandus ei võrdu noortekirjandusega, seda kohe kindlasti mitte. Kel huvi lohetemaatika vastu, saab sellest raamatust hea, lühikese ja mitte suurt süvenemist nõudva ülevaate ja natuke taustsüsteemi. Aga mitte eriti rohkemat – selleks on juba muud raamatud.

Gulliveri reisid

Inglise kirjandusklassika. Omal ajal väidetavalt väga peen satiir, aga tänapäevani see minu hinnangul ei ulatu, ehk siis satiiri on aja jooksul aurustunud, kuna olud on väga palju muutunud. Kirjutatud on see ju ikkagi üle 300 aasta tagasi. Kuigi omal ajal mõeldud huumori võtmes käsitlema riigikorralduslikke probleeme, siis tänapäeval võib seda pigem noortele-lastele suunatuks lugeda. Lihtsalt teatud arutluskäigud ja ettekujutused, mis veel 300 aastat tagasi põdesid, on tänapäeval lootusetult naiivsed ja panevad heal juhul õlgu kehitama. Aga niisama seiklusjutuna võib lugeda küll. Selles mõttes jällegi huvitav juhtum, kuidas asjad ajaloos teisenevad. Ka raamatu neli osa on suhteliselt erineva tasemega, aga see pole lõppkokkuvõttes häiriv ega isegi mitte oluline. Väga huvitav oli lõik lendava saare osas, kus Lemuel Gulliveril tekkis võimalus vestelda kõigi surnud isikutega, kellega ta soovis – selline tohutu potentsiaaliga materjal jäi aga Swftil kahjuks väga pealiskaudselt käsitletuks. Ja hobuste idealiseerimisega pingutas ka võib-olla üle. Aga need on ju lõppkokkuvõttes detailid. Wikist saab ka väikese sisuülevaate.

Igaljuhul riigiehituslikku mõtteainest (mis eesmärgil see teos omal ajal ilmselt kirjutati) raamat täna ei paku, aga Swifti ajal polnud ka sotsiaalteadused ju veel välja kujunenud – selleni oli veel pea 150 aastat aega, kui näiteks sotsioloogia teadusharuna esimesi juuri ajas (tänapäeval on juba sotsioloogia ise baasteadus, oma mitmete harudega). Ja ega ilukirjandus polegi tänapäeval võib-olla selleks kõige õigem tee. Ka Thomas More’i „Utoopiat“ saab ju tänapäeval käsitleda pigem ilukirjandusena, ehkki tekst evib teatud filosoofilist ühiskonnakorralduslikku väärtust. Keda riikluse küsimused huvitavad, võivad parimatest autoritest lugeda Huntingtoni, Kaplanit, Zakariat, Fukuyamat, Brzezinskit ja mitmeid teisi. Gulliver aga ise ilmselt ajaloohämarusse ei kao – selleks on ta liiga ainulaadne ja omamoodi kaasahaarav ning lisaks kõigele muule ju aastasadu vastu pidanud.

Surnud hinged

Vene kirjandus on vene kirjandus, mis tähendab, et see pole prantsuse, inglise, eesti või muu kultuuriruumi kirjandus. Kes lugenud on saab stiili, temaatika või ma ei oskagi öelda, mille järgi aru, et vene kirjandus on eriline. Heas mõttes, sest siiani pole ma üheski vene kirjandusklassika teoses pettuma pidanud. Aga noh, see kehtib üldjoontes (mitte alati) ka laiemalt, kuna ma ikka üldjuhul valin ka, mida loen. Surnud hinged on eelkõige portreekogumik eri tüüpi vene mõisnikest, ametnikest ja muust nö keskklassist tänapäevases vastes. Läbiva joonena ostab peategelane kokku nö surnud hingi – orje, kes füüsiliselt on surnud, kuid dokumentides veel „maha kandmata“ – vene bürokraatia oli tol ajal ilmselt mitte just kõige kiiremJ. Aga teos on huvitav ja päris kaasakiskuva pildi jutustav. Kuigi jah, nii kõrgele „Surnud hinged“ ei küündi kui „Meister ja Margarita“ (mis on minu kogemuse põhjal vene kirjanduse absoluutne tipp) või ka näiteks mõned teised Bulgakovi teosed. Aga midagi olemuslikku on selles ühist nii „Kuritöö ja karistuse“ kui „Isad ja pojad“ õhustikuga. Igaljuhul pärast lugemist võib öelda, et kultuurkiht on mõnevõrra kasvanud.

Noore Wertheri kannatused

Puhkuse-aegse põhjalikuma kirjandusklassika lugemise nö esimene pääsuke. Kuna mitmeid olulisi maailmaajaloolisi kirjandusteoseid ei ole paraku jõudnud kooli ajal lugeda (ma ei saagi aru, miks ajakasutus tol ajal niivõrd ebaefektiivne oli), siis nüüd on aeg mõnes osas tegemata järgi teha. Ilmselt pole sisu kohta mõtet ümberjutustust teha, sellega on ilmselt ka need kursis, kes raamatut lugenud pole – tänapäevaselt võttes tüüpilise emo õnnetu armastuse lugu. Lugeda oli väga huvitav (üllatus mulle eneselegi, kuid kuna Goethe on ja autor, siis vast polegi tegelikult üllatumiseks erilist põhjust), ehkki lõpp oli teada ja peategelase kohta võiks öelda, et suhteliselt mõttetu tüüp. Emotsionaalsetest inimestest on üldse minul keeruline aru saada, aga 18. sajandi kombed, tõekspidamised ja ellusuhtumine oligi ilmselt mõningates aspektides tänapäevasest üsna erinev. Kuigi mitte oluliselt. Mees oleks võinud ju uue naise otsida ja probleem lahendatud. Aga selles peitubki hea raamatu tunnus, et paneb kaasa mõtlema, analüüsima, vaidlema jms, ja nimetatud raamat seda ka kindlasti tegi. Ja, et musta huumori võtmes lõpetada: peategelasele oleks võinud soovitada, et krdi tropp, lase endale kuul pähe…aga noh, seda ta ju tegigiJ.