Iraanist (ja seosest Eestiga)

Iraan on energeetilises mõttes väga oluline riik. Gaasivarudelt. Kultuurilt vast veelgi enam, aga praegu kultuurist, mis on väga oluline, ei kirjuta. Kirjutan seda seepärast, et piltlikult näidata kui seotud on asjad maailmas ja miks on Eestile (väikeriik peab olema välispoliitiliselt aktiivne, see on eksistentsiaalne küsimus, aga see on veidi laiem teema) väga vaja, et Iraan saaks nö normaalseks riigiks, mida ei valitseks radikaalidest islamistid (ehkki vaadeldes igasugu muid äärmuslikke islamiorganisatsioone, tunduvad ajatollad päris muhedate ja mõõdukatena). Aga see selleks. Iraanil on palju gaasi (ka naftat). Kui Iraanis tuleks võimule läänesõbralik ja koostöövalmis režiim, saaks Euroopa endale tugeva alternatiivi Vene gaasile (lisaks Iraani gaasile, saaks otse läbi Iraani transportida ka Türkmeenia gaasi). Sellega väheneks Venemaa mõju Euroopale. Mis tähendab, et Euroopal tekkivad eeldused sirgeselgsemaks suhtluseks Venemaaga. USA saaks endale liitlase, kes aitaks piirkonnas rahu ja stabiilsust tagada (Iraan on ikkagi regionaalne suurriik). Mis tähendab, et ka USA käed muutuvad vabamaks mujal sekkuda (USA tugevnemine) ja sh Venemaale vastu seista ja oma NATO partnereid kaitsta. Nii Euroopa kui USA poolt oleks muutused Eestile positiivsed. Vähenenud vene gaasi tarbimine vähendaks ka Gazpromi (=riigi) tulusid, mis nõrgendaks KGB autokraatiat Venemaal (võimalused raha eest sotsiaalset stabiilsust osta vähenevad) ja annaks võimaluse demokraatlikele ja läänemeelsetele jõududele. Jällegi positiivne, nii maailmale kui Eestile. Seega on väga oluline, kuidas Iraaniga suhteid parandada. Laias laastus on kolm varianti:

1. 
   
   Püüda koostööd praeguse võimuga. See on suht võimatu, esiteks USA ei oleks sellega nõus, Iraani võim omab äärmiselt ohtlikke tuumaambitsioone, ei tunnusta Israeli ja Iraani valitsus ise näeb Läänes oma vaenlast.


2. 
   
   Lääne organisatsioonid panustavad vahendeid rahvarevolutsiooniks või läänesõbralikemate jõudude tugevdamiseks. Pluss on see, et Iraanis on liberaalne opositsioon olemas ja kui nad ise võimu võtaksid oleks nende võim tavairaanlaste silmis legitiimsem (tundub õiglasem).


3. 
   
   USA ja/või Israeli rünnak, millega teostatakse võimuvahetus. Oht ebastabiilsuse ja nukuvalitsuse tekkeks.

Nimetatud mõtted ehk aitavad pisut mõista esiteks kui oluline on Iraan (miks Eestil pole mõistlik öelda, et see meid ei puuduta, kuna on meist kaugel ja kontakte ka erilisi pole) maailmas ja Eestile ning seda, et teema on mitmetahuline ning eri lahenduskäike ja -võimalusi sisaldav. Et pilt poleks must-valge.

Uus külm sõda (Mark McKinnon)

Raamat räägib nn värvilistest ehk rahvarevolutsioonidest, kuigi viimast terminit raamatus kusagil ei kasutata ja Lääne valitusväliste organisatsioonide rolli nendes. Keskendutud on Serbia, Ukraina ja Gruusia revolutsioonidele, ning ka sellele, miks Venemaal ja Valgevenes ei ole õnnestunud autokraatiaid demokraatiatega asendada, ehk miks revolutsioonid neis riikides on ebaõnnestunud. Põgusalt leiab kajastamist ka Slovakkia (Meciari tagasivalimise blokeerimine), Kõrgõstan, Aserbaidžaan ja mõned teisedki riigid. Tegu on ülimalt kasuliku ja arendava lugemisega, mis seletab lahti revolutsioonide toime- ja tekkemehhanismid ja vajalikud tingimused, samuti heidetakse vägagi avameelne pilk sündmuste kulisside taha, kus on näha, et Lääne organisatsioonide rahaline abi ja know-how on ülimalt olulised, kuigi rahva rahulolematus on eelduseks, et miskit saab õnnestuda. Õhku jääb küsimus, et kuigi neile rahvastele, kus revolutsioonid toimusid, olid need kahtlemata väga positiivsed, siis naaberriikides, sh Venemaal, kus valitses autokraatia, muutus diktatuur ülestõusu kartuses palju karmimaks ja repressiivsemaks. Oli see siis kokkuvõttes hea? Kõrvaldada õnnestus siiski suhteliselt leebemad autokraatiad, samas karmikäelisemaid diktatuure on raskem kukutada.

Raamat on lisaks harivale komponendile ka väga hästi ja loetavalt kirjutatud (tõlke toimetamine on siiski nõrk olnud, sest kohati on üpriski mitu piinlikku kirjaviga, ntx aasta 1995 asemel 1905 jms). Vaieldamatult parim mulle kättesattunud analüüs värvilistest revolutsioonidest ja nende telgitagustest. Kindlasti paneksin selle oma loetud raamatute top 10sse. Välispoliitika ja ühiskonnatemaatikast huvitatule hädavajalik materjal.

Salatoimikud: Ma tahan uskuda

Film erilisi üllatusi ei pakkunud. Salatoimikud oma tuntud headuses, nagu üks seriaali osa veidi laiendatud kujul. Omal ajal (usun, et see aeg ei ole kaotanud oma aktuaalsust) oli tegu fenomenaalse seriaaliga ja ka filmid on olnud väga seriaali stampides kinni. Paraku seriaali taset ei ületa ka teine Salatoimikute film. Aga niivõrd ülikõva seriaali on ka raske ületada. Aga kõneallolev film on kindlasti väärt - tegu on hea, ehkki Salatoimikute seriaali näinule mitte suppersooritusega. Siiski kui seriaali vast näinud ei ole ja filmi sellega mitte võrreldes, võib filmi veelgi kõrgemalt hinnata. Aga tore ja mõtlema ärgitav ning uudishimu küttev story oli igaljuhul. Salatoimikut ei saa ju soovitamata jätta :D

Muumia 3

Tõsiselt vahva ja hästitehtud film, mis sisaldab seikluse, actioni, komöödia, põneviku ja ulme elemente. Et üks parimaid Muumia-seeria filme, julgen tugevalt soovitada. Auralt sarnaneb kõige rohkem vast Indiana Jonesiga. Tugevalt positiivne kinoelamus oli. Tegevus toimub siis Hiinas, kus üks paheline maailmavallutuslike ambitsioonidega keiser pärast tuhandeid aastaid surnuks olemist koos oma armeega ellu äratatakse ja siis vapper kamp teda peatada üritab ja lõpus suur lahing saab toimuma. Jetid on ka vahepeal mängus. Et üsnagi stamp süzee, kuid väga hea tempo, lugu kui selline ja mõnusad nüansid.

Eraldi tooksin esile, seda, et igasugu kriitikute arvamusi on alati mõistlik eirata ja asi oma silma põhjal otsustada. Etableerunud "professionaalsed" filmi- ja muusikakriitikud on kõige mõttetumat tööd tegevad kõige mõttetumad inimesed, elukutseliste kriitikute seisukohti ma põhimõtteliselt ignoreerin. Igaljuhul mulle väga meeldis ja loodetavasti saab sama seltskonda juba mõne aja pärast Muumia 4 näha.

Gruusia (vahe)kokkuvõte

Hetkel tundub, et Gruusias on olukord rahunenud, seega väike kokkuvõte. Lõppenud ei ole asi kindlasti, sest erinevad järelmid alles ootavad lahendamist (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia staatus, Venemaa suhtes tegevuste võimalik rakendamine jne). Kuid loodetavasti on relvakonfliktiga asi selleks korraks ühel pool.

Põhjused

Gruusia vastas pidevatele rünnakutele sõjalise operatsiooniga, kuid see polnud konflikti põhjus, vaid ajend ehk Venemaa ettekääne Gruusia ründamiseks. Põhjusi aga pole kunagi ainult üks, järgnevalt need, mida mina pean olulisimateks.

• 
  
  Venemaa andis hoiatuse nii Läänele, et temaga tuleb arvestada ja Venemaa "lähivälismaa" on Vene mõjusfäär. Ühtlasi hoiatati selgelt kõiki naabreid, mis võib juhtuda kui Venemaaga tahet ignoreeritakse ja valitakse Venemaale mittemeeldiv arengutee. See seletab ka miks SRÜ riigid vaikisid (peale aktiivsema sõjategevuse lõppu Valgevene siiski ettevaatlikult avaldas Venemaale toetust, pärast Vene suursaadiku protesti Valgevene passiivsuse üle).


• 
  
  Vene režiim, eesotsas Putiniga vihkab isiklikult Gruusia režiimi ning kindlasti oli sõjalise operatsiooni üks eesmärke kutsuda esile võimuvahetus Gruusias.


• 
  
  BTC naftajuhe oli saamas oluliseks konkurendiks Vene naftajuhtmetele, mis ähvardas Vene monopoolset seisu piirkonna naftatarnetes ja seega otseselt Vene režiimi sissetulekuid, millel püsib ka selle kliki võime võimu hoida.


• 
  
  Venemaa kasutas kiiret ja edukat (Vene meedias) sõda režiimi populaarsuse ja prestiiži tõstmiseks.

Tagajärjed Venemaale:

• 
  
  Venemaal tõusis Putini populaarsus, KGB klikk kinnistab läbi välisvaenlase kuju ja selle üle võidu saavutamisega oma võimu (eriti võimu sisesuhetes teiste gruppidega ehk teisisõnu KGB grupp tugevdas oma positsioone Kremli-siseses varjatud võimuvõitluses).


• 
  
  Venemaa on pannud naaberriigid hirmu tundma, mis oli ilmselt ka üks eesmärke, Putini režiimi jaoks on hirm austuse eeltingimus.


• 
  
  Venemaa on sattumas rahvusvahelisse isolatsiooni, kuid karta on, et see jääb paljuski retoorika tasandile (USA-l on muudki teha ja Venemaast loodetakse partnerit nii mõneski küsimuses, Euroopa on aga liialt Venemaa gaasist sõltuv - inimõigustest ja demokraatia kaitseks võib ju sõna võtta, kuid kui valitsus kukkuda ei taha, on Lääne valitsustel eelkõige mõistlik valijad toasoojaga kindlustada).


• 
  
  Venemaa maine on saanud tugevalt Lääne silmis kannatada, kuid ma pole kindel, kas see eriti Venemaa valitsejatele korda läheb.


• 
  
  Eesmärk Šaakasvili kukutada jäi täitmata, vastupidi, Šaakasvili positsioon tugevnes märgatavalt.


• 
  
  Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ilmselt kinnistuvad Vene satelliitidena.


• 
  
  Venemaa hävitas Gruusia eduloo.

Tagajärjed Gruusiale:

• 
  
  Suured kaotused infrastruktuuris (Poti sadam, maanteed, elumajad, sõjalised objektid jne), mille ülesehitamine maksab miljardeid (mitte larisid vaid dollareid), lisaks inimkaotused.


• 
  
  Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ilmselt on jäädavalt kaotatud, mis aga pikas perspektiivis ei pruugi olla halb (Gruusia saab ühtseks), kuigi Lõuna-Osseetia pigem on liitumas Venemaaga, sest riiklusvõimekus sel piirkonnal on enam kui küsitav.


• 
  
  Šaakasvili võim tugevneb, mis ei pruugi olla hea kaugemat tulevikku silmas pidades, kuid ma ei saa öelda, et mul selle üle heameel ei oleks. Usun, et Gruusia jääb demokraatlikuks.


• 
  
  Kui algul tundus, et sõda lükkab NATO liikmesuse Gruusia jaoks määramatusse tulevikku, siis pigem on Gruusia võimalused tugevnenud - Gruusia peab soodsa olukorra väga mõistlikult lahendama.


• 
  
  Gruusia majandus pommitati aastate võrra tahapoole ja investeerimiskliima usaldusväärsus sai tugevalt kannatada.


• 
  
  Maailmas Gruusia maine tõusis ja teadmine temast samuti.


• 
  
  Gruusia võitis meediasõja.
  

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suurendasid võimalust "iseseisvuse" saavutamiseks - tõelist iseseisvust Venemaa ei lubaks neile põhimõtteliselt ja kui vaadata, mis tegelased neid "riike" juhivad, siis on selge, et sisulist iseseisvust sealt oodata ei olegi, Lõuna-Osseetia puhul ütleksin isegi, et see on välistatud.

Jääb üle loota, et Lääs suudab retoorika tasandilt ka tegude tasandini jõuda, vähemalt mõtlemine tundub on muutunud Venemaa suhtes realistlikumaks.

Selline on siis esialgne draft sündmuste kohta.

Öölaulupidu

Rahvast tundus kohapeal olema ikka väga palju, üldiselt oli kohapeal nagu kogu väljak inimesi täis, seega mõneti üllatav, et pakutav arv ajakirjanduses on 70 000. Aga iseenesest ju väga positiivne tulem seegi - ootused said ilmselt paljudel ületatud. Leian, et selliseid üritusi, mis kasvatavad patriotismi ja lugupidamist oam riigi suhtes on väga vaja, ja seega päevad nagu 24.02, 23.06 ja 20.08 on väga olulised. Tinglikult võiks siia lisada ka aastalõpu, kui on kokkuvõtete aeg ja ka riigis toimuvale saab tagasi vaadata. Aga see on pisut teine teema. Et Öölaulupeo puhul oli tegu igati kordaläinud üritusega (väikesed viivitused ei seganud), mille tipphetkedeks presidendi kõne, Koit ja mõned teisedki olulised laulud, mis Eesti jaoks märgilise tähendusega. Kahju ainult, et Gruusia meeskoori esinemine jäi lõppu, siis kui kavas plaanitu läbi sai ja rahvas seetõttu lahkuma hakkas. Kuid positiivne oli vähemalt seegi, et Gruusia lippe oli üsna mitmeid. Võimalik, et muidugi paljud ka ei taju Gruusia seotust ja otsest mõju Eestile (nagu kõigile Venemaa naabritele tegelikult). Aga see selleks. Igaljuhul need, kes kohal ei olnud või TV vahendusel kaasa ei elanud jäid igatahes väga paljust ilma. Üritusest võiks korraldada traditsiooni, iga 5 või kümneaastase intervalliga näiteks - sellisem popversioon laulupeost, millel lisaks kultuurile ka ühiskondlik-poliitiline kõlapind olemas.

Praktiline toetus Gruusiale

Gruusia relvakonfliktis kannatanute toetuseks saab teha annetusi Eesti Punasele Ristile märgusõna all «Gruusia relvakonflikt» kogumiskontole 1180001436 Hansapangas ja 10220039608010 SEBs.

Toeta Vene agressiooni lõpetamist Gruusias

http://www.petitiononline.com/peacege/petition.html

Gruusiast 2

Venemaa otsesel sissetungil ja selle jätkamisel väljaspool Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat on väga tõsised tagajärjed kogu Venemaa naaberriikide vööndile ja laiemalt kogu maailmale. Gruusia jaoks on juba praegu tagajärjed suht katastroofilised - NATO perspektiiv lükkub tõenäoliselt määramatusse tulevikku, majandusareng on aastateks saanud tagasilöögi, lisaks veel otsesed sõjapurustused. Samas kui Venemaa jääb karistamata, suureneb tema võim lähivälismaal paratamatult - Venemaa on näidanud, et võib ka sõnadest kaugemale minna, nagu näitab praegu täiesti demokraatliku ja suht süütu Gruusia ründamine. naabritel seega on mida karta. teiselt poolt näitab praegu toimuv Lääne tugevust (paraku on karta, et pigem nõrkust). Gruusia on USA üks suurimaid liitlasi olnud ja kui USA ei sekku karmimalt kui retooriliselt, saab USA moraalne kapital ja tema külgetõmbevõime ning usaldusväärsus liitlaste silmis tõsiselt kannatada. See aga on juba otsene oht Lääne väärtustele, täpsemalt USA kui Lääne juhtiva jõu võimele neid väärtusi (demokraatia, sõna- ja arvamusvabadus, inimõigused, erapooletu ja sõltumatu kohtusüsteem) tõsiselt kaitsta. Ehk siis autokraatiad võivad end üha julgemini tunda, kui otsustavat Venemaa tegevusele piiripanemist ei tule. Rääkimata sellest, et kui ei üritata Gruusias, siis vaevalt eriti mujalgi Kaukaasias või Kesk-Aasias (aga miks mitte ka Ida-Euroopas?) pingutada viitsitakse või julgetakse (Venemaal on nafta ja gaasi näol oluline mõjutamisallikas vähemasti Euroopa suhtes ja ei maksa kahelda, et Venemaa seda kasutab, isegi kui tarnete peatamine talle endale kahjulik on). Viimane aga tähendab Vene mõjusfääri kinnistumist ning see ei ole küll hea uudis kellegile (va. Venemaa). Seega on eriti oluline igakülgselt Gruusiat toetada, nii sõnas kui teos.

Gruusiast

Gruusia (Sakharthvelo) on äärmiselt põnev riik nii ajalooliselt kui ka praegusaja geopoliitilisest seisukohast vaadatuna. Hetkel aktuaalne konflikt Lõuna-Osseetias on on olnud pikka aega nn külmutatud konflikt, mis praegu aga külmast faasist aktiivse tulevahetuseni on jõudnud. Keeruliseks teeb olukorra Venemaa roll konfliktis. Ühelt poolt nn rahuvalvajatena, samas aktiivselt separatistlikku Lõuna-Osseetiat toetades. Kusjuures pragmaatiliselt võttes on Venemaa käitumine ebaloogiline, sest Venemaalgi on mitmeid vähem või rohkem irduda soovivaid vabariike, mis Venemaale muret teevad (Tšetseenia neist tuntuim). Ja ei maksa ka unustada Vene koosseisu kuuluvat Põhja-Osseetiat. Lõuna-Osseetia isehakanud juhtkond on küll Vene-orientatsiooniga, aga rahva meelsuses kindel olla ei saa. Seega vähemuste kaitse sildi all mängib Venemaa endale ohtlikku mängu. Aga ilmselt on soov Gruusia paika panna niivõrd suur, et asi on riski väärt. Pealegi oleks see ksenofoobse ning šovinistliku Vene poliitika jaoks suur võit kui Gruusia konflikti lahendades ebaõnnestub. Esiteks Venemaa sisepoliitikas, mis paljuski legitimeerib end välisvaenlase kuju luues (ja võit ehk Gruusia ebaõnnestumine kahtlemata näitab lihtvenelasele valitsejate võimekust). Teiseks osalemisega otse või kaudselt Gruusia vastases sõjalises rünnakus testib Venemaa piire, kui kaugele on võimalik oma ambitsioonide rahuldamisel minna. Seega on ääretult oluline välismaailma kiire ja Gruusiat toetav reageering (Eesti välispoliitika aktiivne ja märkimisväärne panus oleks igati asjakohane).

Eesti jaoks on Gruusia olulisemaid partnerriike (siit moraalne aspekt eestlaste jaoks) ning Gruusia sõttalangemine ning demokraatliku õigusriigi ülesehituse luhtumine oleks laiemalt kogu Läänele suur kaotus ning Venemaa mõjusfääri võimalik laienemine selle tulemina ei ole kindlasti positiivne, lisaks on oht, et kui Venemaa Kaukaasia suunal tegutsedes aktiivset ja tugevat Lääne vastupanu (Gruusia toetamist) ei kohta, muutub tegevus kunagi hiljem julgemaks (=jultunumaks) ja aktiivsemaks ka Balti riikide suunas. Seega on eriti oluline Gruusiat täielikult toetada.

Sarnane olukord Lõuna-Osseetiale valitseb ka Abhaasias, seal küll hetkel relvakokkupõrkeid ei ole, aga põhimõttelist erinevust pole - ka Suhhumis sarnaselt Tshinvaliga valitseb klikk venemeelseid poliitikuid, kes püüavad saavutada iseseisvust või liitumist Venemaaga. Paraku pole kumbaski riigis iseseisvuse saavutamisel mingit demokraatlikule õigusriigile sarnast valitsemiskorraldust loota - ei Bagapš ega Kokoitõ pole mingid demokraadid, pigem väepealikud ja maffiagrupeeringu juhid. Vähemasti selline on minu mulje jäänud.

Kolmas problemaatiline piirkond oli Gruusiale Adžaaria, kuid varsti pärast Rooside revolutsiooni toimus ka seal murrang ning peale Abašidze kukutamist tundub on olukord rahulik ning iseseisvusplaanid maha maetud. Muidugi Adžaaria oli Abhaasiaga võrreldes ka teistsuguses positsioonis - nimelt elavad ka Adžaarias grusiinid, tõsi küll, islamiusulised. Osseetide ja apsuate (abhaaside) näol on aga tegu riigita väikerahvastega, kes sattunud Gruusia koosseisu.

Tõsi, lähtuvalt sellest, et iga rahval on õigus enesemääramisele, tuleks teoreetiliselt ka apsuatele ning osseetidele seda võimaldada. Aga riikluse ehitamine on pikk tee ning omajagu vaevarikas. Pealegi tekiks praegu iseseisvudes kaks Vene sateliiti, mitte aga de facto iseseisvat riiki. Venemaa ei lubaks seda mingil juhul, sest nii tekib ka võimalus, et ei valitagi venemeelset suunda.

Lahenduseks olukorrale oleks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ulatuslik autonoomia Gruusia koosseisus ja suhete järk-järguline normaliseerimine, mis tõsi küll, eeldab tõenäoliselt nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia juhtkonna väljavahetamist. Erioperatsioon selleks aga oleks samas ohtlik ning kahjustaks Gruusia integratsiooni Läände ning NATO liikmesuse saabumine lükkuks veelgi määramatumasse tulevikku. Seega seisavad Gruusial ees rasked ajad ning konflikti eskaleerumist peaks igal juhul vältida püüdma, sest sõtta on kergem langeda kui sealt välja tulla. Samas ei saa ka Gruusia lasta end alandada ja provotseerida ning peab oma territoriaalset terviklikust kaitsma, et olla tõsiselt võetav riik nii oma kodanikele kui välismaailma silmis. Mitte et sõda imagole kasuks tuleb, paraku mitte.

The Happening

Üle ootuste huvitav film, mida sai vaatamas käidud. Kuigi pisut apokalüptiline ulmepõnevik, jäi siiski nö teaduslik-hüpoteetiline osa veidi nõrgaks, samas oli tegu väga kaasakiskuva ja mõtlemapaneva filmiga, eelkõige olustiku mõttes. Shyamalan režisöörina on kahtlemata tugev ja just oskus film iseenesest toimima panna, kuigi üksikosadena lahtivõetuna need osad eriti tugevad (asjade põhjustamise hüpotees - a la miskit taimedest, suhteliinid, süvitsiminek jne) ei ole (pigem vastupidi), on film tervikuna siiski märkimisväärselt hea.

Lendavatest konnadest tiivuliste madudeni (Karl P. N. Shuker)

Maailmas on veel paljut, mis on avastamata. Sealhulgas ka looduses või eriti just selles. Ka loomariigis. Just loomadele, kelle olemasolu ei ole tõestatud või keda arvatakse olevat väljasurnud – kuid see viimane ei pruugi alati päris kindel olla. On olemas selline teadusharu nagu krüptozooloogia, mis uurib loomi, mida ei tohiks tavateaduse seisukohalt praegu elavate kirjas olla. Müstilisi loomi. Ja just neist loomadest see raamat ongi – põnev, arendav ja ülevaatlik lugemine. Eriti tänuväärne on just autori keskendumine vähemtuntud loomadele, jeti ja Nessie raamatulehekülgedel pikemat kajastamist ei leia, küll aga muud kahtlased ja vähemkahtlased elukad. Igaljuhul on tegu äärmiselt tänuväärse lugemisega. Ja tõendeid, et krüptozooloogiat ei saa pidada veidrike parateaduseks on ka piisavalt – loomi, keda on peetud ammu väljasurnuks või müütilisteks olenditeks, kuid kes siiski osutusid olemasolevateks ja ka praegu elavateks, nagu vihtuimne kala latimeeria (arvati, et suri välja 60 miljonit aastat tagasi), okaapi (kunagi müütiliseks peetud lühikesekaelaline kaelkirjak Kongo piirkonnas), pekaari (sealaadne olend), onza ja mitmed teised.