Linnaplaneerimisest

Järgnevat juttu ajendas kirjutama juhuslikult kuuldud lause, mis pani mõtlema, kui lollid ikka inimesed on ja kuivõrd ei nähta asju süsteemselt. Teemaks siis detailplaneeringut rikkuvad ehitised, kus ehitaja on omavoliliselt ehituse mahtusid (korruste arvu, kubatuuri) suurendanud või kasutanud keskkonda mittesobivaid vahendeid (ntx betoon puitmajade asumis). Ja siis lause umbes selline, et "ah see on üks kiusu ajamine, kui sundida üleliigseid korruseid või lausa loata püstitatut maha lammutama". Parafraseerides tundmatut klassikut, oleks vanad eestlased selle peale UNBELIVEBLE öelnud. Kuidas saab üks inimene nii juhm olla? Ja karta on, et ta pole ainus.

Alustades põhilisest, siis Eesti on ÕIGUSriik ja ja siin kehtib SEADUS. Leping on püha ja kuulub täitmisele. Seega 10 korruse asemele 12 ehitades on rikutud lepingut, seega ka seadust ja vastavalt raskusastmele sooritatud kas väär- või kuritegu. On enesestmõistetav, et kahju tuleb hüvitada (lisakorrused lammutada) ja lisaks peab järgnema KARISTUS. Ebaseadusliku ehitise lammutamine ei ole karistus vaid kahjude heastamine, kahetsusväärselt paljudel juhtudel ei ole karistustest kuulda olnud, kuid soolane rahatrahv oleks enesestmõistetav.

Asjaga edasi minnes ning õigluse poolt käsitledes on pilt veelgi kurvem, sest seadust võib tunda, kuid tundub, et paljudel on ka väärtushinnangud ebaõiglasest ja õiglasest suuresti nihkes, ja seda parandada on juba keerulisem. Esiteks ehitusmahu ebaseaduslik suurendamine on kasulik ainult ehitajale, kes maa eest on maksnud ja soovib võimalikult palju tagasi teenida suurema korterite arvu näol. Lisakorrus aga võib põhjustada logistilisi probleeme (miskipärast pole kuulnud, et keegi oleks näiteks maa-alla rohkem parkimiskohti rajanud, kui lubatud, kuid kui kohti vähem, siis ka hind kallim, sest uue korteri ostjad on reeglina ka piisavalt jõukad, et omada autot ja seega parkimiskoha ostmine on poolenisti sundkäik). Seega lisaautod ummistavad parkides tänavaid ja tipptundide ajal põhjustavad suuremaid ahelummikuid, sest teedevõrk on tervik ja ühe tänava ummistamine toob kaasa ka ristuvate tänavate ummistumise jne. Seega pole liigsetest korteritest põhjustatud autoprobleem sugugi ainult ühe maja teema.

Kui aga liiklusvood muutuvad nii tihedaks, et maju tuleb lammutada, siis saavad omanikud kopsakat kompensatsiooni. Teoreetiliselt on võimalik, et kui ehitaja (siin majaomaniku või tellija tähenduses, mitte ehitusfirma mõttes, kuid need mõisted võivad ka kattuda) kortereid rendib ja neid kunagi lammutama asub, saab ta veel oma kunagise ebaseadusliku tegevuse eest kompensatsiooni, juhul kui lisakorrused kunagi mahatõmbamata jäid. Mis on küll teoreetiline, ent siiski suht haige variant, sest reeglina korterid müüakse. Et ses mõttes on eluliselt oluline , et seadusrikkumised ka karistatud saaks.

Teisena varjutab kõrgem hoone päikesevalgust, mille saamine on nagu loomuõigus. See pole sugugi seniilsete penskarite vigisemise teema, vaid käsitletav teatud naabermajade elanike vastase otsese rahalise rünnakuna, kuna nende korteri väärtus selle tagajärjel märkimisväärselt väheneb. Lisaks veel elukeskkonna halvenemine, kuid halvenemist on raskem heastada läbi korterivahetuse, sest olemasoleva kinnisvara väärtus, mille eest uut soetada on langenud.

Seega, et selline ebaseaduslik tegevus on võimalik, näitab linnaplaneerimise ja seaduste järelvalve ning rakendamise nõrkust, mille tõttu ühishüve ja ka paljud konkreetsed inimesed kannatavad. Seega lõppkokkuvõttes on see ebaõiglane paljude indiviidide suhtes, mille individuaalsete huvide summana ka ühishüve käsitletav on. Kahju, et arhitektid siin jõulisemalt sekkunud pole - veits vigisemist ja kõik. Selle asemel mölisetakse Võidusamba üle, mis Eesti riikluse kehtestamise aktina ja auküsimusena eelkõige ainult osaliselt nende pädevusvaldkonda kuulub. Torujüri võib ju anda tehnilist nõu, kuid see milline hakkaks välja nägema köögi kujundus pole küll tema asi. Ses mõttes võiks arhitekstid siiski rohkem hoonete juurde jääda ja ka näiteks nende miljööväärtuslikkesse aladesse sobimise kohta aktiivsemalt kaasa rääkida ja vajadusel ka allkirju koguda. Aga sambast ilmselt veel edaspidi. Eelneva jutu mõte on ikkagi, et nats võiks mõelda ja näha asju seostes.