Itaalia - olulised muutused

Polegi jõudnud kribada nädal tagasi toimunud Itaalia valimistest. See, et Berlusconi sai kolmandat korda peaministriks, on küll oluline, ent mitte peamine. Itaalia ünneks võitsid parempoolsed, kuigi Berlusconi isik on siiski "kahtlane" - eelkõige mitte kohtu jm lugude tõttu vaid eelkõige tema suhtumise pärast Venemaasse (samas kuna ta on ikkagi parempoolne on ta mulle a priori suht sümpaatne). See võib omada väga olulise negatiivse mõõtme, sest Berlusconi, tundub et tahtlikult, ignoreerib Venemaa tegelikkust ja rämedat antidemokraatlikust. Kuid ilmselt seevastu on ta üsna hästi kursis Venemaa võimalustega energeetikavaldkonnas, eeskätt toormeeksporti silmas pidades. Selline maailmanägemine on paraku ohtlik, mida tuleb arvestada äriinimeste poliitikassemineku puhul igal pool maailmas (tervikuna usun siiski, et mida rohkem ärimehi poliitikas, seda ratsionaalsem ja parem on ka lõpptulem - meenutagem siinkohal ntx hea sõnaga Jüri Mõisa, kuigi ka tema Venemaa-käsitlus on kahjuks "kahtlane"). Aga ega Berlusconit õnneks väga tõsiselt ka ei võeta.

Hoopis olulisem on fakt, et Itaalia (kus peale 2.MS on olnud üle 60 valitsuse) tundub seisvat tõelise poliitilise läbimurde ehk paradigmamuutuse lävel. Nimelt on väga tugevad eeldused kaheparteisüsteemi tekkeks, seniste lõtvade ja killunenud koalitsioonide asemel. Berlusconi tegigi algust ühendades Forza Italia Gianfranco Fini juhitud Rahvusliku Allianssiga, luues uue parempoolse suurpartei. Ja vasakpoolsed on koondunud Walter Veltroni Demokraatliku partei taha. Esmakordselt 2. MS järgselt aga ei pääsenud parlamenti kommunistid ja sotsialistid, lisaks ei õnnestunud see ka rohelistel, lüües seega platsi märksa puhtamaks ja selgemaks. Lega Nord on muidugi nende arvelt oma toetust kasvatanud, samas ei ole Berlusconi ülekaal nii napp, et ta tingimata Põhjaliiga toetust vajaks (selgituseks asjaga vähem kursis olevatele: Põhjaliiga on Umberto Bossi juhitav paremäärmuslik rühmitus, kes mingitel aegadel on taotlenud Põhja-Itaalia ehk Padania iseseisvust ja suurem autoniimia on praegugi päevakorral). Seega seis itaallaste jaoks üle ootuste hea. Igaljuhul lõid valimised eelduse, et ka Itaalia võiks jõuda mingisse normaalsesse valitsemismudelisse.