Parlamendi töö parandamisest

Kuidas siis peaks välja nägema ning mida tegema üks õige parlament 21. sajandi algul Eestis? Parlamendi roll ja tegevus on meedias paraku leidnud kajastamist eelkõige palgatemaatika tõttu, mis iseenesest on aga kümnenda järgu teema. Neljakordne keskmine palk on olnud Riigikogu lihtliikme palgamääraks kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloo ning ma ei näe ühtki mõjuvat põhjust seda muuta, kui siis mõningaid kosmeetilisi muutusi võib ju teha, näiteks sidumist mitte aritmeetilise keskmise palgaga, vaid näiteks mediaaniga, aga see on pigem maitseküsimus. Suurem probleem on kuluhüvitised, millest nii maine kui eesmärgipärasuse raske kontrollimise tõttu oleks vast üldse mõistlik loobuda või siis vähendada marginaalsele, näiteks 10 %-le. Kuid mõistlikum oleks üldse sellest loobumine, sest tugev põhipalk peab võimaldama katta ka esinduskulud.

Aga sisust. Parlamendi nõrkus tuleneb paljuski saadiku kui institutsiooni nõrkusest. Seega tuleks just saadikut kui sellist tugevdada. Mis paraku tähendab ka lisakulusid. Oleks normaalne, et igal parlamendisaadikul on isiklik abi, kes haldab korralduslikku poolt (nagu päevakava haldamine, info otsimine, kirjavahetuse korraldamine, küsimuste ja ettepanekute osas nõuandmine, kui selleks pädevust jagub, kohtumiste kokkuleppimine ja nende kokkuleppimise suhtes ettepanekute tegemine jms) ja võimaldab parlamentääril keskenduda oma põhiülessannete täitmisele. See muidugi jah, oleks mitte kulude kokkuhoid, vaid suurendamine, kuid toimiv demokraatia, mille eelduseks on tugev seadusandlik võim, ei peagi odav olema. Rääkimata näiteks maailma suurimast demokraatiast, mis mudelilisest ning mõõtkavalisest erinevusest hoolimata võiks meile paljuski eeskujuks olla - USA Kongressis on igal saadikul team, kes tema kui saadiku heaks töötab, Eesti puhul oleks mõistlik piirduda isikliku abiga. See oleks kõige olulisem asi, mida tuleks muuta. Ja selle raames võiks ju rääkida ka saadikute arvu kärpimisest näiteks 81-le - nii säiliks kvaliteet ja esinduslikkus, kuid suurem kärbe oleks juba ohtlik. Isiklikult eelistan küll endiselt 101 liiget. Abi peaks olema erakonna poolt konkursi korras tööle võetud, näiteks noorerakondlased, mitte aga saadiku enda leitud - nii tugevneb erakonna vaim ja väheneb võimalus, et keegi oma isiklikke sõpru abiks võtab - saadiku ja tema abi töösuhe peab siiski olema profesionaalne.

Teine oluline teema parlamendi töös on töö iseloomu muutumine. Parlament 21. sajandi Eestis ei ole enam eelkõige seadusevabrik, sest üldjoontes on õiguskord välja ehitatud. Seadusi muidugi tehakse endiselt ja neid kinnitatakse, aga nö tootmismahud on siiski kõvasti vähenenud ja algatuste raskuskese on juba ammu ministeeriumidesse nihkunud, mistõttu riigikogu roll ka vaid suuresti formaalse kinnitamisega piirdub. Hoopis sobivam kujund oleks aga parlament kui Mõttepada - koht, kus mõeldakse suurtest ühiskonna ees seisvatest väljakutsetest, sõnastatakse aktuaalseid ja tegelikke probleeme, arutletakse võimaluste üle seadusi ühendada (seadustike loomine, et oleks tavakodanikul lihtsam teemat ampsata, sest seadusi peame ju kõik teadma) ja vähendada (dereguleerimine on küll mõneti vastandlik parlamendi rolliga, kuid just parlament võiks olla see, kes vaatab ja teeb ettepanekuid regulatsioonide vähendamiseks aladel, kus toimib normaalne iseregulatsioon ja riigipoolne sekkumine pole enam vajalik - see looks õigusruumis elutervet vabadust ega laseks ühiskonda kinni reguleerida). See muidugi läheneb ohtlikult kontseptsioonile, et parlament tuleks asendada tarkade kojaga - seda siiski ei saa toetada (selleks sobib ka näiteks Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu).

Tõsi, parlament peab kahtlemata sisaldama tarkade koja loogikat ka, aga lisaks on parlament ESINDUSkogu, mis peab inimesi esindama, olles seega ka läbilõige ühiskonnast. Nii piinlik ja ebameeldiv kui see ka pole, demokraatiast rääkides ei saa riigikogu olla parimatest parimad, sest professor ei proogi olla 8 klassilise haridusega rullnokale ikkagi sobivaim esindaja. Ei maksa ka unustada, et parteireetur Võsa Pets sai siiski üle 3000 hääle, mis on rohkem kui nii mõnigi akadeemik suutis välja venitada. Seega ühekojalise parlamendi puhul, mida ma Eestile ainuõigeks pean, on sisse programeeritud teatud lõhe (või disharmoonia) ühelt poolt esindus- ja teisalt mõttepajafunktsooni vahel. Aga sellega tuleb lihtsalt toime tulla - kultuursuse küsimus.

Lisaks, et fraktsioonid ei nõrgeneks saadikuinstitutsiooni tugevnemise arvelt, vaid et kogu parlamendi roll tervikuna tõuseks, on oluline ka teatud kultuuriline nihe, mille seadusandlik reguleerimine mõneti problemaatiline on. Nimelt erakonnast või fraktsioonist välja astudes, tuleks saadikul lahkuda ka parlamendist, kuna ta esindab seal erakonna kaudu teatud maailmavaadet. Ses mõttes tuleks võtta vastu ka parlamendiliikme aukoodeks, mida iga parlamendiliige on kohustatud järgima. Tõsi, nagu öeldud jääb see soovituslikuks, sest seadusandlik regulatsioon olukorras, kus saadik reedab erakonna, ei ole võimalik tulenevalt juba põhiseadusest, kus saadiku mandaat pärineb valijatelt, mitte erakonnalt - pealegi õigusriigis ei saa niikuinii kedagi erakonda sundida.

Ja lõpetuseks. Protseduuriliselt on vaja lihtsalt ja teostatavalt sätestada ka saadiku tagasikutsumismehhanism - see annab valijale kindluse, et viga on võimalik parandada ka valimistevahelisel ajal ja survestab samas saadikut käituma vastutustundlikult, kuna tema positsioon pole nii kindel.

Need oleksid minu arust mõistlikud lahendused Eestis parlamentaarse demokraatia tugevdamiseks, mitte populistlik kära palgateema ja saadikute arvu kohta, mis on Eestis toimunud ja mille intellektuaalne tase ei välju paraku põhikooli raamest. Heale saadikule hea palk pole mingi raiskamine vaid normaalne nähe, isegi kui see number kunagi peaks lähenema 100 000-le (lambist võetud number, milleni Eesti parlamentääril veel pikk-pikk tee käia). Kuna palk arvutatakse keskmise järgi ju siis elab ka keskmine eestlane jõukamalt (isegi aritmeetilise keskmise, mitte mediaankeskmise kasutamise puhul palga arvutamise alusena).