Bologna

Niisiis Itaalia tööreisilt tagasi. 3 päeva ja 4 ööd möödusid suhteliselt kiiresti. Kuns Bologna mess on lasteraamatutest, siis sai üsna paljusid huvitavaid projekte näha, milledest mõnedki peatselt siis ka eestikeelsetena ilmuma saavad. Miskit eriti hüper-super erilist ei olnud, kuid väga põnev oli näha ka teistes eksootilisemates maades toodetut, mis küll tõenäoliselt kunagi Eesti lugejateni ei jõua. Nagu näiteks Palestiina armsad loomaraamatud või Tansaanias ilmunud ülisuures formaadis ja ülisuurte tähtedega muinasjuturaamatud (vist). Ilmselt on väikestel neegritel nii lihtsam lugema õppida :). Ja peab veel mainima, et slaavlased on samuti võimalised väga ilusateks lasteraamatuteks, vähemasti ühe Vene ja ühe Bulgaaria kirjastuse näitel. Paraku tõenäoliselt Eesti turul mitte läbilöövad, aga ilusad sellegipoolest. Senini olin vähemasti vene raamatuid, eriti kujunduslikust aspektist silmas pidades, rämpsu hulka liigitanud. Aga erandeid on alati. Paraku jah, paljud ilusad raamatud ei müü Eestis. Mitte, et koledad seda teeks, aga jah, eestlaste maitse võiks olla maitsekam sellegipoolest. Ja mitte, et ilusaid raamatuid Eestis välja ei antaks.

Bologna tundus teisel külastusel igaljuhul tunduvalt ilusam, kui esimene kord. Muidugi sel korral elasime ka kesklinnas, eliithotellis (väga stiilne ja aristokraatlik, Internatzionale nimeline). Ja pilte sai ka mõningaid tehtud. Igaljuhul arhitektuuripärleid leiab ka Bolognast. Lisaks hakkas silma, et bolognalased tonduvad väga kommunismilembesed, tänavanimed nagu Via Antonio Gramci ja Via dell Stalingrado peaks juba enese eest kõnelema. Lisaks on kohe toimumas Senati valimised, kus 14 partei hulgas (linnas on tahvlitele paigutatud erakondade nimekirjad, lisaks tavapärased plakatid) oli kommunistlikke koguni 2 (ühes veel lisaks feministid koos padurohelistega) ja lisaks hulgi muid vasakparteisid. Eks Itaalia valimised saavad ka põnevad olema, samas on ilmne, et Itaalia vajab põhjalikku valimissüsteemi ümberkorraldamist. Teisest küljest võttes: analoogne porno on käinud juba Teise maailmasõjalõpust alates. Loodetavasti siiski Itaali parteid tugevnevad ja konsolideeruvad, et mingitki stabiilsust süsteemi tuua.

Ääremärkusena veel, et ilm oli soe, lilled õitsesid ning liiklus oli väga b närviline ja kaootiline. Igaljuhul tänavatel, mille laius oleks meil sobilik jalgrattasõiduks, sõitsid ka suured bussid, aga arvestades, et ei piki-, külg- ega muid vahesid eriti ei arvestata, pole see ka üllatav. Palju oli ka motorollereid, millega sellises linnas mugav liigelda. Linna suurim omapära, meiega võrreldes on aga see, et pidevalt liigud kangi all (sammaskäik, mis on kõnnitee kohal, nimelt maja esimene korrus jätab ruumi ka kõnniteele, teine seevastu toetub sammastele ja ulatub sõiduteeni) - taevast näha eriti pole, ent see-eest ka vihma korral katus olemas.

Vähem kui kahe nädala pärst kolmeks päevaks Londonisse, siis saab taas reisimuljetest kirjtada, vahepeal loodetavasti miskit asjalikumat.