Majandusest

Esiteks selgituseks asjatundmatutele: Eestis ei ole mingit majanduslangust (seega on ka kriisist pisut kohatu rääkida), majandus kasvab endiselt, kuigi 12% on saanud 0,4%. Mistõttu terminoloogiliselt oleks korrektne rääkida majandusseisakust või lähenemisest 0-kasvule. Samas kriisist rääkimine loob üldsuses negatiivse fooni, mistõttu inimesed asuvad kulutama ettevaatlikumalt, mistõttu väheneb tarbimine, see tähendab ka, et firmad müüvad vähem, kuna toodangut (või teenust, st toodangut kõige laiemas mõttes, mitte ainult füüsilise asja tähenduses) ei osteta enam niipalju kui varem, väheneb firmade sissetulek ja võimalus palgatõusuks (võimalik on kulude kokkuhoid ja koondamine seeasemel), pidurdunud palgakasv aga vähendab veelgi tarbimist jne. Seega just kriisi ootus lükkab käima allakäiguspiraali ja kriis saabki tõeliseks. Majandus on psühholoogiaga hoopis rohkem seotud kui esmapilgul paistab, vast isegi samavõrd kui matemaatikaga.

Kuid samas pole ka optimismiks erilist põhjust, sest silmapiiril ei paista ühtki jõulist arengumootorit, mis majanduse jälle hoogsalt käima tõmbaks. Senine areng põhines valdavalt soodsatel laenudel, mitte kõrgemal toodangu lisandväärtusel ja ehitusbuumil, mille tegi võimalikuks kinnisvara hinnaralli. Samas lõpmatuseni laenata ei saa. Ja ka kinnisvaraturu uus elavnemine tähendaks seda, et ostujõuline klientuur (potensiaalsed korterite või tootmis- ja büroopindade ostjad) oluliselt laieneks. Kuigi rämpskinnisvara on turul palju ja ilmselt nii mõnelgi soov parema elamispinna järele, on küsimus ikkagi ostujõus, st nõudlus on olemas ja ka pakkumine, kuid hetke majanduskonfiguratsioonis on käärid piisavalt suured. Ehk lihtsamini öeldes, potensiaalse ostja laenuvõimekus ei luba talle uut kinnisvara soetada, vähemalt esialgu.

Tegelikult on praegune kriisieelne seis väga loogiline, ka kriisi saabumine võib olla vägagi tõenäoline. Nimelt on käes murdepunkt, kus nn odavate aladega enam läbi ei löö. St, Eesti tööjõud on muutunud liiga kalliks, et siin õmmelda, lihtsat liinitööd teha, või muid suhteliselt vähest kompetentsi nõudvaid alasid arendada. Seega liiguvad nende valdkondade investeeringud pigem Aasiasse ja nimetet valdkondades töötajaid ähvardab tööpuudus. Samas on just neis valdkondades Eestis hõivatud märkimisväärne osa rahvast. Paraku ei ole võimalik neid inimesi üleöö teadmispõhise majanduse vajadusteks ümber õpetada. Sest ilmselt ei saa kangalõikajast ikka homme nanotehnoloogi või biomeditsiini valdkonnas tegutsejat. Seega on kriisist väljumiseks vaja väga tugevalt panustada haridusse ja ümberõppesse ning tööturu paindlikuse suurendamisse (et nii töösuhte algatamine kui lõpetamine käiks kiirelt ja lihtsalt ning nii tööandja kui -võtja saaks kiirelt kohaneda ja vajadusel muudel aladel tegutseda). Et ses mõttes miskit väga säravat tulevikku ma ei näe, sest suur osa rahvast ei ole kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid moodsatel aladel, mille teadmiste järele on suur nõudlus ning mis seeläbi võimaldavad suurt sissetulekut. Ka riigipoolne ennetav tegevus ei ole kahjuks eriti miskiga silma paistnud - ometigi on selge, et kui mõeldakse tõsiselt majanduse struktuuri muutmisest teadmistepõhiseks, siis struktuurne tööpuudus kasvab hüppeliselt ja ilma kriisita üleminek ei ole võimalik (vähemalt kiire üleminek, sest tegelikult on ju küsimus muutuste tempos ja proportsioonides, sest ka junk-job ja tavaline mitteteadmistemahukas töö ei kao ju lõplikult kuhugi)

Muidugi teenindussektor jääb ja see ei lase kriisil väga süveneda, kuid samas ei ole seal piisavalt innovatsiooni võimalik arendada, et suure osa inimeste sissetulekud märkimisväärselt tõuseksid ja mis seeläbi ka majanduse uuesti käima lükkaks. Et tulevik paistab esialgu olema suhteline seisak. Ka üldine inimeste suur laenukoormus on ilmselt tõsine takistus, et kasvõi uute laenude läbi majandust elavdada. Samas usun, et ka ehitussektor siiski kosub ja ehitusmahud taas kasvama hakkavad, sest nagu enne mainisin, nõudlus (mis on peamine) on olemas. Ja veelkordseks meeldetuletuseks, me räägime seisakust, mitte kriisist, sest olukord on seisak, millest võib, kuid ei pruugi kriis areneda.

Vahemärkuseks niipalju, et paradoksaalselt oleks riigisektoril praegu palju soodsam ehitada kui varem, kuid säästueelarve tümbab just sellelaadsetele investeeringutele tõenäoliseimalt kriipsu peale, mitte aga vohavatele personalikuludele. Et ses mõttes jääb üle soovida, et avaliku sektori planeerimine siiki pikemaajalisi huve (ntx tee-ehitus) ka silmas peab. Tegelikult käib see ka üldjoontes erasektori kohta.

Mida teha?

Esiteks jätkata soodsat majanduskeskkonna arendamist (maksustabiilsus, ehk tulumaksu alandamine peab jätkuma, nii luuakse tööandjale ja -võtjale ka rohkem võimalusi).

Teiseks kärpida drastiliselt mõttetuid ja kalleid sotsiaalprogramme, mis inimeses "abi" sildi all abitust õpetavad.

Kolmandaks vaadata karmilt üle avaliku sektori personal ja mõned tuhanded ametnikud koondada (Jüri Mõis ütles kunagi, et 50 000 riigiteenistujat võiks koondada ja tootvale tööle saata - kardetavasti on ka täna see number üsna aktuaalne, kuigi vahepeal mingeid koondamisi tehtud ikka on, samas seni raha oli ja otsest põhjust kokkuhoiuks seega polnud).

Kui riigi tulusid suurendada tahta, võik kaotada käibemaksu erisused ja tõsta rohelisi makse ja miks mitte ka käibemaksu ennast - lühiajaliselt oleks sel tarbimisele väga negatiivne mõju, pikemas perspektiivis seevastu stabiliseeriks tarbijakäitumist.

Neljandaks kaasaajastada seadusandlust, et ettevõtjail oleks lihtne toimida.

Viiendaks panustada haridusse ja ümberõppesse.

Igast probleemist saab õppida, kui vaid osatakse ja tahetakse.