Eurovisioon 2008

Sedapuhku siis Venemaa võit :S.

Ühest küljest, lugu oli täitsa hea. Samas oleks võinud ka parem lugu võita. Väga head lood olid Soomel, Türgil, Aserbaidžaanil, Saksamaal ja Lätil. Head ka Ukrainal, Horvaatial ja Kreekal. Suht-koht ka Armeenia, Gruusia ja Prantsusmaa. Ülejäänu suht kräpp. Tõsi, ise ma hääletasin korduvalt Gruusia poolt. Seda mitte just laulu tõttu (piinlik küll, aga seekord valisin ka mina riigi järgi), vaid just seetõttu, et lauluvõistluse toimumine Gruusias soodustaks viimase lääne-orientatsiooni ja aitaks maailmal seda riiki avastada. Üldse, väikese riigi puhul on Eurovisiooni-taolise suurürituse korraldamine ilmselt ühiskonnale märksa olulisemat mõju avaldav, kui Venemaa-taolisele riigile. Venemaa puhul ei muuda eurovisioon paraku midagi, seevastu väikese ühiskonna mentaalsusele võiks mõju päris suur olla. Ilmselt oli ka Serbiale. Ses mõttes jah, oleks võinud võita keegi Kaukaasia kolmikust, või Ukraina või Albaania või Horvaatia. Rääkimata eelvooruga piirdunud Moldovast või Valgevenest. Et kui juba lauluvõistlus on, siis miks mitte püüda lüüa mitut kärbest ühe hoobiga.

Teiseks hääletamisest. Kahju, et naabermaad sõltumata laulu kvaliteedist üksteisele punkte annavad (kuigi mina hääletasin ka Gruusia poolt mitte laulu ilu silmas pidades, vaid seetõttu, et Gruusia saaks korraldada järgmise lauluvõistluse, samas on ka naaberriigi poolt hääletamisel võimalik mugavusloogika, et saab lähedal pidu panna, aga arvan, et selline käitumine peegeldab ikkagi eelarvamusi). Ja saage ükskord juba aru, et see pole Balkani maade teema. Vaadake kasvõi kellele Eesti andis punkte ja kellele teised põhjamaad, suht neutraalselt hääletasid vast ainult Iirimaa ja Šveits. Siiski, ka positiivne näide, kus naabermaad kumbki vastastikku punkte ei andnud, ehkki mõlemil oli suht hea lugu ja ka kõrge koht lõppkokkuvõttes - Armeenia ja Aserbaidžaan. Ilmselt on vastastikkune antipaatia ja külmutatud sõda oma jälje jätnud ning vastastikku ei ela ka suuri vähemuskogukondi naaberriigis, kes oma emamaa poolt hääletaks (nagu Eesti venelased või Bosnia serblased või Küprose kreeklased).

Aga kokkuvõttes ju OK - nii Armeenial kui aserbaidžaanil kui ukrainal läks väga hästi, Soomel ja Lätil kahjuks mitte. Soomel ja Lätil oli sedapuhku tõsiselt hea lugu, tavaliselt ma pigem väldin ka naabermaade kiitmist:) Videosid saab siis vaadata siit, kui nats otsida.

Kasiinodest

Kasiinode puhul võib tuua väga mitmeid vastuargumente, et on ebaeetiline mängurlust propageerida (ntx mõned aastad tagasi keelati kasiinode reklaamtahvlitel vilkuvad tulukesed), mängusõltuvuse ohtlikuse ja materiaalsed kahjud, negatiivse mõju lastele jne. Sellest kõigest on kasiinovastased ilmselt piisavalt kirjutanud. See kõik on ka õige. Kuid sellegipoolest ei nõustu ma nende järeldusega, et kasiinode arvukust tuleks piirata. Ja siin on eelkõige kaks olulist põhjust.

Esiteks, kasiiniosse pääseb alates 21. eluaastast (kuigi minu esimene ja ainus kasiinokülastus jääb aega kui olin 16), seega eeldusel, et kontroll toimib peaks kõigil kasiinokülastejatel juba mõistus peas ja vastutusvõime olemas olema. Riiklik sekkumine ja kasiinode arvukuse piiramine on suur samm lapsehoidjariigi tekke suunas, mis aga jällegi ühe sammuna võtab kodanikelt vastutust vähemaks, mis aga omakorda pärsib seda, et inimestest lõpuks saaksid vastutusvõimelised ja kohusetundlikud, aga eelkõige MÕTLEVAD kodanikud. Vastutust riigile või omavalitsusele delegeerides (mida ju sisuliselt arvukuse ja asukoha piirangud endast kujutavad) luuakse võimalused kodanikul oma sotsiaalset küpsemist edasi lükata. Sama teema on muide SMS laenudega, millede suhtes inimeste kaitsmist paljud poliitikud ja osa "rahvast" nõuab (jutumärgid seetõttu, et "rahvast" pole tegelikult olemas, aga see juba teine teema). Aga inimese liigitunnus on mõtlemisvõime (nagu ka vastutustunne). Ja seetõttu ma ei pooldagi sellise pehme kookoni kudumist ümber inimeste, et neid "kaitsta". Tingimusis, kus igasugu sotsiaalsed tagatised niigi vohavad, tähendaks sms-laenude ja kasiinode keelamine ühe olulise funktsiooni kärpimist. Nimelt vanarahva kõnekäändu tõlgendades, loll peab ka kirikus peksa saama. Et evolutsioon edasi kestaks ja lollus ning vastutustundetus seda protsessi ahvistumise suunas tagasi ei pööraks. Ehk teisisõnu - need kes seda ei vääri, neilt tulebki raha ära võtta, muidu on oht, et võidakse end vigastada. Ja sms-laen ja kasiinod on just selline mehhanism, mille abil seda teha. Kodanikule tuleb jätta vabadus oma rahast loobuda, riigipoolne kohus on eelnevalt tagada piisav info, et ratsionaalse otsuse langetamine oleks võimalik. Muidugi teatud moraalne aspekst siin on, just noori silmas pidades - seetõttu oleks mõistlik ka suurem osa kasiinosid ühte piirkonda koondada. Et teha Aegna saarest põhjamaade Las Vegas on üks geniaalsemaid mõtteid üldse ja loodetavasti saab see ka teoks.

Teine põhjus, miks ma suhtun negatiivselt kasiinonduse piiramisse on sammune saadav kasum (kasiinondust võiks muide kõrgemalt maksustada, kuna tegu on siiski eetikakauge ettevõtmisega, ntx kasiinodele lisamaksu kehtestamine oleks mu meelest suht õige). See võimaldaks riigi ja kohalikku eelarvet kasvatada ning ka turistidelt kasu saada (Põhjalas on kasiinodele kohati üsna karmid piirangud).

Seega leian, et kasiinode vastu võitlus on suht mõttetu tegevus, kuna tegelikult täidavad nad olulist rolli sotsiaalse korra tagamisel läbi hierarhia loomise ning ressursside ümberjagamise. Mängurluse vastu tuleb aga kindlasti võidelda, seda läbi haridussüsteemi ja piisava informeerituse tagamise.

Majandusest

Esiteks selgituseks asjatundmatutele: Eestis ei ole mingit majanduslangust (seega on ka kriisist pisut kohatu rääkida), majandus kasvab endiselt, kuigi 12% on saanud 0,4%. Mistõttu terminoloogiliselt oleks korrektne rääkida majandusseisakust või lähenemisest 0-kasvule. Samas kriisist rääkimine loob üldsuses negatiivse fooni, mistõttu inimesed asuvad kulutama ettevaatlikumalt, mistõttu väheneb tarbimine, see tähendab ka, et firmad müüvad vähem, kuna toodangut (või teenust, st toodangut kõige laiemas mõttes, mitte ainult füüsilise asja tähenduses) ei osteta enam niipalju kui varem, väheneb firmade sissetulek ja võimalus palgatõusuks (võimalik on kulude kokkuhoid ja koondamine seeasemel), pidurdunud palgakasv aga vähendab veelgi tarbimist jne. Seega just kriisi ootus lükkab käima allakäiguspiraali ja kriis saabki tõeliseks. Majandus on psühholoogiaga hoopis rohkem seotud kui esmapilgul paistab, vast isegi samavõrd kui matemaatikaga.

Kuid samas pole ka optimismiks erilist põhjust, sest silmapiiril ei paista ühtki jõulist arengumootorit, mis majanduse jälle hoogsalt käima tõmbaks. Senine areng põhines valdavalt soodsatel laenudel, mitte kõrgemal toodangu lisandväärtusel ja ehitusbuumil, mille tegi võimalikuks kinnisvara hinnaralli. Samas lõpmatuseni laenata ei saa. Ja ka kinnisvaraturu uus elavnemine tähendaks seda, et ostujõuline klientuur (potensiaalsed korterite või tootmis- ja büroopindade ostjad) oluliselt laieneks. Kuigi rämpskinnisvara on turul palju ja ilmselt nii mõnelgi soov parema elamispinna järele, on küsimus ikkagi ostujõus, st nõudlus on olemas ja ka pakkumine, kuid hetke majanduskonfiguratsioonis on käärid piisavalt suured. Ehk lihtsamini öeldes, potensiaalse ostja laenuvõimekus ei luba talle uut kinnisvara soetada, vähemalt esialgu.

Tegelikult on praegune kriisieelne seis väga loogiline, ka kriisi saabumine võib olla vägagi tõenäoline. Nimelt on käes murdepunkt, kus nn odavate aladega enam läbi ei löö. St, Eesti tööjõud on muutunud liiga kalliks, et siin õmmelda, lihtsat liinitööd teha, või muid suhteliselt vähest kompetentsi nõudvaid alasid arendada. Seega liiguvad nende valdkondade investeeringud pigem Aasiasse ja nimetet valdkondades töötajaid ähvardab tööpuudus. Samas on just neis valdkondades Eestis hõivatud märkimisväärne osa rahvast. Paraku ei ole võimalik neid inimesi üleöö teadmispõhise majanduse vajadusteks ümber õpetada. Sest ilmselt ei saa kangalõikajast ikka homme nanotehnoloogi või biomeditsiini valdkonnas tegutsejat. Seega on kriisist väljumiseks vaja väga tugevalt panustada haridusse ja ümberõppesse ning tööturu paindlikuse suurendamisse (et nii töösuhte algatamine kui lõpetamine käiks kiirelt ja lihtsalt ning nii tööandja kui -võtja saaks kiirelt kohaneda ja vajadusel muudel aladel tegutseda). Et ses mõttes miskit väga säravat tulevikku ma ei näe, sest suur osa rahvast ei ole kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid moodsatel aladel, mille teadmiste järele on suur nõudlus ning mis seeläbi võimaldavad suurt sissetulekut. Ka riigipoolne ennetav tegevus ei ole kahjuks eriti miskiga silma paistnud - ometigi on selge, et kui mõeldakse tõsiselt majanduse struktuuri muutmisest teadmistepõhiseks, siis struktuurne tööpuudus kasvab hüppeliselt ja ilma kriisita üleminek ei ole võimalik (vähemalt kiire üleminek, sest tegelikult on ju küsimus muutuste tempos ja proportsioonides, sest ka junk-job ja tavaline mitteteadmistemahukas töö ei kao ju lõplikult kuhugi)

Muidugi teenindussektor jääb ja see ei lase kriisil väga süveneda, kuid samas ei ole seal piisavalt innovatsiooni võimalik arendada, et suure osa inimeste sissetulekud märkimisväärselt tõuseksid ja mis seeläbi ka majanduse uuesti käima lükkaks. Et tulevik paistab esialgu olema suhteline seisak. Ka üldine inimeste suur laenukoormus on ilmselt tõsine takistus, et kasvõi uute laenude läbi majandust elavdada. Samas usun, et ka ehitussektor siiski kosub ja ehitusmahud taas kasvama hakkavad, sest nagu enne mainisin, nõudlus (mis on peamine) on olemas. Ja veelkordseks meeldetuletuseks, me räägime seisakust, mitte kriisist, sest olukord on seisak, millest võib, kuid ei pruugi kriis areneda.

Vahemärkuseks niipalju, et paradoksaalselt oleks riigisektoril praegu palju soodsam ehitada kui varem, kuid säästueelarve tümbab just sellelaadsetele investeeringutele tõenäoliseimalt kriipsu peale, mitte aga vohavatele personalikuludele. Et ses mõttes jääb üle soovida, et avaliku sektori planeerimine siiki pikemaajalisi huve (ntx tee-ehitus) ka silmas peab. Tegelikult käib see ka üldjoontes erasektori kohta.

Mida teha?

Esiteks jätkata soodsat majanduskeskkonna arendamist (maksustabiilsus, ehk tulumaksu alandamine peab jätkuma, nii luuakse tööandjale ja -võtjale ka rohkem võimalusi).

Teiseks kärpida drastiliselt mõttetuid ja kalleid sotsiaalprogramme, mis inimeses "abi" sildi all abitust õpetavad.

Kolmandaks vaadata karmilt üle avaliku sektori personal ja mõned tuhanded ametnikud koondada (Jüri Mõis ütles kunagi, et 50 000 riigiteenistujat võiks koondada ja tootvale tööle saata - kardetavasti on ka täna see number üsna aktuaalne, kuigi vahepeal mingeid koondamisi tehtud ikka on, samas seni raha oli ja otsest põhjust kokkuhoiuks seega polnud).

Kui riigi tulusid suurendada tahta, võik kaotada käibemaksu erisused ja tõsta rohelisi makse ja miks mitte ka käibemaksu ennast - lühiajaliselt oleks sel tarbimisele väga negatiivne mõju, pikemas perspektiivis seevastu stabiliseeriks tarbijakäitumist.

Neljandaks kaasaajastada seadusandlust, et ettevõtjail oleks lihtne toimida.

Viiendaks panustada haridusse ja ümberõppesse.

Igast probleemist saab õppida, kui vaid osatakse ja tahetakse.

Eesti puhtaks!

Möödundlaupäevane üle-eestiline prügikoristustalgu on siis selleks korraks ühel pool. Kõigepealt tahan muidugi tänada enda tiimiliikmeid, kes samuti sellesse oma osa andsid. Et siis Ragne, Sille, Kenneth, Liisi, Jaanika ja Külli - suur aitäh! Ja Gerdile ka, kes olulise taustajõuna samuti oma väga tänuväärse panuse andis. Tänu teile on jupp Eestimaad jälle puhtam.

Suur osavõtjate arv viitab ka loodetavasti sellele, et edaspidi pole vajadust sellist aktsiooni korraldada, st loodetavasti tõi "Teeme ära" kaasa ka paradigmaatilise nihke vähemalt osade eestlaste väikestes ajudes. Et nagu oleks aeg aru pähe võtta ja saastamine lõpetada. Aga kuna see paljuski vastutustunde küsimus, siis on nihked mõttemallides rasked tulema. Kuid samas kui inimesed koonduvad ja prügi mahaloopijat ähvardaks reaalselt tabamise korral peksa saamine, siis seegi on juba pool võitu. Seega tuleks igati õhutada saastajate üleüldist hukkamõistmist (nulltolerants), sest ainult nii on võimalik need "inimesed" korrale kutsuda. Administratiivsest ressursist jääb ilmselt üksi väheks. Ja see siin pole mingi üleskutse mingi sotsiaalse vaenu vms õhutamiseks, vaid saastaloopijad peavad ka ise tunnetama, et nad on ise saast. Nimetagem siis seda osaduse saavutamiseks objekti ja subjekti vahel. Lõppeks peab ju Eestimaa kunagi puhtaks saama. Ja paha ei teeks ka rohkem prügikonteinereid kui järele mõelda. Ning üleüldise prügimaksu kehtestamine (võiks ntx käibemaksule mingi % otsa lisada, sest, kes ostab, see ka saastab, isegi kui prügi ettenähtud kohta paneb). Indviduaalse vastutusvõime osas ma paraku väga optimistlik pole, ehkki tahaks. Kuid teisalt näitas see üritus väga võimast potensiaali Eestis kodanikuühiskonna tekkeks (või õigemini see on juba olemas ja näitab oma elujõudu).

Üllatas aga see, et antud ürituse raames rohelised nii tagaplaanil olid, ega püüdnud poliitilist punktivõitu, ehkki kaudselt puhastusaktsioon siiski tõstis ka keskkonnateema fookusesse. Aga jah, tundub, et rohelised on taandumas tuuma- ja tuuleenergia erakonnaks, suutmata isegi keskkonnateemat terviklikult hallata. Millest muidugi kahju, sest roheliste programm on üks tugevamaid Eesti erakondade seas.