Linnaplaneerimisest

Järgnevat juttu ajendas kirjutama juhuslikult kuuldud lause, mis pani mõtlema, kui lollid ikka inimesed on ja kuivõrd ei nähta asju süsteemselt. Teemaks siis detailplaneeringut rikkuvad ehitised, kus ehitaja on omavoliliselt ehituse mahtusid (korruste arvu, kubatuuri) suurendanud või kasutanud keskkonda mittesobivaid vahendeid (ntx betoon puitmajade asumis). Ja siis lause umbes selline, et "ah see on üks kiusu ajamine, kui sundida üleliigseid korruseid või lausa loata püstitatut maha lammutama". Parafraseerides tundmatut klassikut, oleks vanad eestlased selle peale UNBELIVEBLE öelnud. Kuidas saab üks inimene nii juhm olla? Ja karta on, et ta pole ainus.

Alustades põhilisest, siis Eesti on ÕIGUSriik ja ja siin kehtib SEADUS. Leping on püha ja kuulub täitmisele. Seega 10 korruse asemele 12 ehitades on rikutud lepingut, seega ka seadust ja vastavalt raskusastmele sooritatud kas väär- või kuritegu. On enesestmõistetav, et kahju tuleb hüvitada (lisakorrused lammutada) ja lisaks peab järgnema KARISTUS. Ebaseadusliku ehitise lammutamine ei ole karistus vaid kahjude heastamine, kahetsusväärselt paljudel juhtudel ei ole karistustest kuulda olnud, kuid soolane rahatrahv oleks enesestmõistetav.

Asjaga edasi minnes ning õigluse poolt käsitledes on pilt veelgi kurvem, sest seadust võib tunda, kuid tundub, et paljudel on ka väärtushinnangud ebaõiglasest ja õiglasest suuresti nihkes, ja seda parandada on juba keerulisem. Esiteks ehitusmahu ebaseaduslik suurendamine on kasulik ainult ehitajale, kes maa eest on maksnud ja soovib võimalikult palju tagasi teenida suurema korterite arvu näol. Lisakorrus aga võib põhjustada logistilisi probleeme (miskipärast pole kuulnud, et keegi oleks näiteks maa-alla rohkem parkimiskohti rajanud, kui lubatud, kuid kui kohti vähem, siis ka hind kallim, sest uue korteri ostjad on reeglina ka piisavalt jõukad, et omada autot ja seega parkimiskoha ostmine on poolenisti sundkäik). Seega lisaautod ummistavad parkides tänavaid ja tipptundide ajal põhjustavad suuremaid ahelummikuid, sest teedevõrk on tervik ja ühe tänava ummistamine toob kaasa ka ristuvate tänavate ummistumise jne. Seega pole liigsetest korteritest põhjustatud autoprobleem sugugi ainult ühe maja teema.

Kui aga liiklusvood muutuvad nii tihedaks, et maju tuleb lammutada, siis saavad omanikud kopsakat kompensatsiooni. Teoreetiliselt on võimalik, et kui ehitaja (siin majaomaniku või tellija tähenduses, mitte ehitusfirma mõttes, kuid need mõisted võivad ka kattuda) kortereid rendib ja neid kunagi lammutama asub, saab ta veel oma kunagise ebaseadusliku tegevuse eest kompensatsiooni, juhul kui lisakorrused kunagi mahatõmbamata jäid. Mis on küll teoreetiline, ent siiski suht haige variant, sest reeglina korterid müüakse. Et ses mõttes on eluliselt oluline , et seadusrikkumised ka karistatud saaks.

Teisena varjutab kõrgem hoone päikesevalgust, mille saamine on nagu loomuõigus. See pole sugugi seniilsete penskarite vigisemise teema, vaid käsitletav teatud naabermajade elanike vastase otsese rahalise rünnakuna, kuna nende korteri väärtus selle tagajärjel märkimisväärselt väheneb. Lisaks veel elukeskkonna halvenemine, kuid halvenemist on raskem heastada läbi korterivahetuse, sest olemasoleva kinnisvara väärtus, mille eest uut soetada on langenud.

Seega, et selline ebaseaduslik tegevus on võimalik, näitab linnaplaneerimise ja seaduste järelvalve ning rakendamise nõrkust, mille tõttu ühishüve ja ka paljud konkreetsed inimesed kannatavad. Seega lõppkokkuvõttes on see ebaõiglane paljude indiviidide suhtes, mille individuaalsete huvide summana ka ühishüve käsitletav on. Kahju, et arhitektid siin jõulisemalt sekkunud pole - veits vigisemist ja kõik. Selle asemel mölisetakse Võidusamba üle, mis Eesti riikluse kehtestamise aktina ja auküsimusena eelkõige ainult osaliselt nende pädevusvaldkonda kuulub. Torujüri võib ju anda tehnilist nõu, kuid see milline hakkaks välja nägema köögi kujundus pole küll tema asi. Ses mõttes võiks arhitekstid siiski rohkem hoonete juurde jääda ja ka näiteks nende miljööväärtuslikkesse aladesse sobimise kohta aktiivsemalt kaasa rääkida ja vajadusel ka allkirju koguda. Aga sambast ilmselt veel edaspidi. Eelneva jutu mõte on ikkagi, et nats võiks mõelda ja näha asju seostes.

Itaalia - olulised muutused

Polegi jõudnud kribada nädal tagasi toimunud Itaalia valimistest. See, et Berlusconi sai kolmandat korda peaministriks, on küll oluline, ent mitte peamine. Itaalia ünneks võitsid parempoolsed, kuigi Berlusconi isik on siiski "kahtlane" - eelkõige mitte kohtu jm lugude tõttu vaid eelkõige tema suhtumise pärast Venemaasse (samas kuna ta on ikkagi parempoolne on ta mulle a priori suht sümpaatne). See võib omada väga olulise negatiivse mõõtme, sest Berlusconi, tundub et tahtlikult, ignoreerib Venemaa tegelikkust ja rämedat antidemokraatlikust. Kuid ilmselt seevastu on ta üsna hästi kursis Venemaa võimalustega energeetikavaldkonnas, eeskätt toormeeksporti silmas pidades. Selline maailmanägemine on paraku ohtlik, mida tuleb arvestada äriinimeste poliitikassemineku puhul igal pool maailmas (tervikuna usun siiski, et mida rohkem ärimehi poliitikas, seda ratsionaalsem ja parem on ka lõpptulem - meenutagem siinkohal ntx hea sõnaga Jüri Mõisa, kuigi ka tema Venemaa-käsitlus on kahjuks "kahtlane"). Aga ega Berlusconit õnneks väga tõsiselt ka ei võeta.

Hoopis olulisem on fakt, et Itaalia (kus peale 2.MS on olnud üle 60 valitsuse) tundub seisvat tõelise poliitilise läbimurde ehk paradigmamuutuse lävel. Nimelt on väga tugevad eeldused kaheparteisüsteemi tekkeks, seniste lõtvade ja killunenud koalitsioonide asemel. Berlusconi tegigi algust ühendades Forza Italia Gianfranco Fini juhitud Rahvusliku Allianssiga, luues uue parempoolse suurpartei. Ja vasakpoolsed on koondunud Walter Veltroni Demokraatliku partei taha. Esmakordselt 2. MS järgselt aga ei pääsenud parlamenti kommunistid ja sotsialistid, lisaks ei õnnestunud see ka rohelistel, lüües seega platsi märksa puhtamaks ja selgemaks. Lega Nord on muidugi nende arvelt oma toetust kasvatanud, samas ei ole Berlusconi ülekaal nii napp, et ta tingimata Põhjaliiga toetust vajaks (selgituseks asjaga vähem kursis olevatele: Põhjaliiga on Umberto Bossi juhitav paremäärmuslik rühmitus, kes mingitel aegadel on taotlenud Põhja-Itaalia ehk Padania iseseisvust ja suurem autoniimia on praegugi päevakorral). Seega seis itaallaste jaoks üle ootuste hea. Igaljuhul lõid valimised eelduse, et ka Itaalia võiks jõuda mingisse normaalsesse valitsemismudelisse.

Londoni kokkuvõte

Niisiis nädala esimene pool sai Londonis veedetud. Ikka väga lahe oli, igal pool ajalugu ümberringi, palu jälgi kuulsatest inimestest, metroo, mis muudab liikluse kiireks ja sujuvaks (ja mis sisuliselt oleks ka Tallinnale ainus mõistlik probleemelahendav transpordiliik, kuigi talumatult kallis veel ilmselt lähimal veerandsajandil vähemalt). Ühesõnaga, London mulle meeldib, ja rohkem kui Bologna. Sedapuhku oli siis kolm päeva madala intensiivsusega tööpäeva ja kolm õhtupoolikut linnaga tutvumiseks, millest esimese lihtsalt magasin. Et miskit erilist uut ei jõudnud kogeda, parlamendihoone on ikka ülivõimas ja muljetavaldav (esimene mõte liikus kohe seda silmates riigikoguhoone vajalikule laiendamisele). Aga noh, seda nägin ka aasta tagasi, ses mõttes üllatusmomenti polnud. Ja need kohad, kuhu ei jõudnud eelmisel aastal, ntx Buckinghami palee, Tower, St Paul jms, jäid ka sel aastal minu poolt nägemata. Küll aga sai tehtud tiir London Eye'ga, mis oli päris tore elamus.. Bussi ja jõetuurile ei jõudnud, see saab vast kunagi tulevikusette võetud. Igaljuhul mulle kinnitati, et bussituur Londonis on ikka väga seff, ses mõttes kavatsen kunagi kindlasti selle ka ära teha. Kuigi suht kallis, on London siiski ülilahe. Kuigi sedapuhku paiguti ka vihmane:S. Ja miskist muust põrutavast polegi kirjutada.

päeva parim hetk

Lõpuks on see siis ometi käes. Täna lõunal koju jalutades tegin põike ka Harjumäelt läbi ning veendusin oma silmaga, et kopp on maasse löödud ning Võidusamba rajamine alanud. Ilus hetk, ja ajalooline. Sest kuigi Eestis ei saa milleski kindel olla enne, kui asi lõplikult ära tehtud, tundub siiski, et sedapuhku ei õnnestunud Eesti riiklusevastastel diversantidel, kes avalikkuse ees "ekspertidena" esinesid Püha Üritust väärata. Jääb ainult loota, et jahtuv majandus (mis siiski endiselt kasvab, st tegu pole endiselt majanduslangusega vaid kasvu pidurdumisega) ei kutsu esile soovi populistlike kärpeid teha riikluse ideentiteedi seisukohast pühade asjade arvelt.

Parlamendi töö parandamisest

Kuidas siis peaks välja nägema ning mida tegema üks õige parlament 21. sajandi algul Eestis? Parlamendi roll ja tegevus on meedias paraku leidnud kajastamist eelkõige palgatemaatika tõttu, mis iseenesest on aga kümnenda järgu teema. Neljakordne keskmine palk on olnud Riigikogu lihtliikme palgamääraks kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloo ning ma ei näe ühtki mõjuvat põhjust seda muuta, kui siis mõningaid kosmeetilisi muutusi võib ju teha, näiteks sidumist mitte aritmeetilise keskmise palgaga, vaid näiteks mediaaniga, aga see on pigem maitseküsimus. Suurem probleem on kuluhüvitised, millest nii maine kui eesmärgipärasuse raske kontrollimise tõttu oleks vast üldse mõistlik loobuda või siis vähendada marginaalsele, näiteks 10 %-le. Kuid mõistlikum oleks üldse sellest loobumine, sest tugev põhipalk peab võimaldama katta ka esinduskulud.

Aga sisust. Parlamendi nõrkus tuleneb paljuski saadiku kui institutsiooni nõrkusest. Seega tuleks just saadikut kui sellist tugevdada. Mis paraku tähendab ka lisakulusid. Oleks normaalne, et igal parlamendisaadikul on isiklik abi, kes haldab korralduslikku poolt (nagu päevakava haldamine, info otsimine, kirjavahetuse korraldamine, küsimuste ja ettepanekute osas nõuandmine, kui selleks pädevust jagub, kohtumiste kokkuleppimine ja nende kokkuleppimise suhtes ettepanekute tegemine jms) ja võimaldab parlamentääril keskenduda oma põhiülessannete täitmisele. See muidugi jah, oleks mitte kulude kokkuhoid, vaid suurendamine, kuid toimiv demokraatia, mille eelduseks on tugev seadusandlik võim, ei peagi odav olema. Rääkimata näiteks maailma suurimast demokraatiast, mis mudelilisest ning mõõtkavalisest erinevusest hoolimata võiks meile paljuski eeskujuks olla - USA Kongressis on igal saadikul team, kes tema kui saadiku heaks töötab, Eesti puhul oleks mõistlik piirduda isikliku abiga. See oleks kõige olulisem asi, mida tuleks muuta. Ja selle raames võiks ju rääkida ka saadikute arvu kärpimisest näiteks 81-le - nii säiliks kvaliteet ja esinduslikkus, kuid suurem kärbe oleks juba ohtlik. Isiklikult eelistan küll endiselt 101 liiget. Abi peaks olema erakonna poolt konkursi korras tööle võetud, näiteks noorerakondlased, mitte aga saadiku enda leitud - nii tugevneb erakonna vaim ja väheneb võimalus, et keegi oma isiklikke sõpru abiks võtab - saadiku ja tema abi töösuhe peab siiski olema profesionaalne.

Teine oluline teema parlamendi töös on töö iseloomu muutumine. Parlament 21. sajandi Eestis ei ole enam eelkõige seadusevabrik, sest üldjoontes on õiguskord välja ehitatud. Seadusi muidugi tehakse endiselt ja neid kinnitatakse, aga nö tootmismahud on siiski kõvasti vähenenud ja algatuste raskuskese on juba ammu ministeeriumidesse nihkunud, mistõttu riigikogu roll ka vaid suuresti formaalse kinnitamisega piirdub. Hoopis sobivam kujund oleks aga parlament kui Mõttepada - koht, kus mõeldakse suurtest ühiskonna ees seisvatest väljakutsetest, sõnastatakse aktuaalseid ja tegelikke probleeme, arutletakse võimaluste üle seadusi ühendada (seadustike loomine, et oleks tavakodanikul lihtsam teemat ampsata, sest seadusi peame ju kõik teadma) ja vähendada (dereguleerimine on küll mõneti vastandlik parlamendi rolliga, kuid just parlament võiks olla see, kes vaatab ja teeb ettepanekuid regulatsioonide vähendamiseks aladel, kus toimib normaalne iseregulatsioon ja riigipoolne sekkumine pole enam vajalik - see looks õigusruumis elutervet vabadust ega laseks ühiskonda kinni reguleerida). See muidugi läheneb ohtlikult kontseptsioonile, et parlament tuleks asendada tarkade kojaga - seda siiski ei saa toetada (selleks sobib ka näiteks Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu).

Tõsi, parlament peab kahtlemata sisaldama tarkade koja loogikat ka, aga lisaks on parlament ESINDUSkogu, mis peab inimesi esindama, olles seega ka läbilõige ühiskonnast. Nii piinlik ja ebameeldiv kui see ka pole, demokraatiast rääkides ei saa riigikogu olla parimatest parimad, sest professor ei proogi olla 8 klassilise haridusega rullnokale ikkagi sobivaim esindaja. Ei maksa ka unustada, et parteireetur Võsa Pets sai siiski üle 3000 hääle, mis on rohkem kui nii mõnigi akadeemik suutis välja venitada. Seega ühekojalise parlamendi puhul, mida ma Eestile ainuõigeks pean, on sisse programeeritud teatud lõhe (või disharmoonia) ühelt poolt esindus- ja teisalt mõttepajafunktsooni vahel. Aga sellega tuleb lihtsalt toime tulla - kultuursuse küsimus.

Lisaks, et fraktsioonid ei nõrgeneks saadikuinstitutsiooni tugevnemise arvelt, vaid et kogu parlamendi roll tervikuna tõuseks, on oluline ka teatud kultuuriline nihe, mille seadusandlik reguleerimine mõneti problemaatiline on. Nimelt erakonnast või fraktsioonist välja astudes, tuleks saadikul lahkuda ka parlamendist, kuna ta esindab seal erakonna kaudu teatud maailmavaadet. Ses mõttes tuleks võtta vastu ka parlamendiliikme aukoodeks, mida iga parlamendiliige on kohustatud järgima. Tõsi, nagu öeldud jääb see soovituslikuks, sest seadusandlik regulatsioon olukorras, kus saadik reedab erakonna, ei ole võimalik tulenevalt juba põhiseadusest, kus saadiku mandaat pärineb valijatelt, mitte erakonnalt - pealegi õigusriigis ei saa niikuinii kedagi erakonda sundida.

Ja lõpetuseks. Protseduuriliselt on vaja lihtsalt ja teostatavalt sätestada ka saadiku tagasikutsumismehhanism - see annab valijale kindluse, et viga on võimalik parandada ka valimistevahelisel ajal ja survestab samas saadikut käituma vastutustundlikult, kuna tema positsioon pole nii kindel.

Need oleksid minu arust mõistlikud lahendused Eestis parlamentaarse demokraatia tugevdamiseks, mitte populistlik kära palgateema ja saadikute arvu kohta, mis on Eestis toimunud ja mille intellektuaalne tase ei välju paraku põhikooli raamest. Heale saadikule hea palk pole mingi raiskamine vaid normaalne nähe, isegi kui see number kunagi peaks lähenema 100 000-le (lambist võetud number, milleni Eesti parlamentääril veel pikk-pikk tee käia). Kuna palk arvutatakse keskmise järgi ju siis elab ka keskmine eestlane jõukamalt (isegi aritmeetilise keskmise, mitte mediaankeskmise kasutamise puhul palga arvutamise alusena).

Bologna

Niisiis Itaalia tööreisilt tagasi. 3 päeva ja 4 ööd möödusid suhteliselt kiiresti. Kuns Bologna mess on lasteraamatutest, siis sai üsna paljusid huvitavaid projekte näha, milledest mõnedki peatselt siis ka eestikeelsetena ilmuma saavad. Miskit eriti hüper-super erilist ei olnud, kuid väga põnev oli näha ka teistes eksootilisemates maades toodetut, mis küll tõenäoliselt kunagi Eesti lugejateni ei jõua. Nagu näiteks Palestiina armsad loomaraamatud või Tansaanias ilmunud ülisuures formaadis ja ülisuurte tähtedega muinasjuturaamatud (vist). Ilmselt on väikestel neegritel nii lihtsam lugema õppida :). Ja peab veel mainima, et slaavlased on samuti võimalised väga ilusateks lasteraamatuteks, vähemasti ühe Vene ja ühe Bulgaaria kirjastuse näitel. Paraku tõenäoliselt Eesti turul mitte läbilöövad, aga ilusad sellegipoolest. Senini olin vähemasti vene raamatuid, eriti kujunduslikust aspektist silmas pidades, rämpsu hulka liigitanud. Aga erandeid on alati. Paraku jah, paljud ilusad raamatud ei müü Eestis. Mitte, et koledad seda teeks, aga jah, eestlaste maitse võiks olla maitsekam sellegipoolest. Ja mitte, et ilusaid raamatuid Eestis välja ei antaks.

Bologna tundus teisel külastusel igaljuhul tunduvalt ilusam, kui esimene kord. Muidugi sel korral elasime ka kesklinnas, eliithotellis (väga stiilne ja aristokraatlik, Internatzionale nimeline). Ja pilte sai ka mõningaid tehtud. Igaljuhul arhitektuuripärleid leiab ka Bolognast. Lisaks hakkas silma, et bolognalased tonduvad väga kommunismilembesed, tänavanimed nagu Via Antonio Gramci ja Via dell Stalingrado peaks juba enese eest kõnelema. Lisaks on kohe toimumas Senati valimised, kus 14 partei hulgas (linnas on tahvlitele paigutatud erakondade nimekirjad, lisaks tavapärased plakatid) oli kommunistlikke koguni 2 (ühes veel lisaks feministid koos padurohelistega) ja lisaks hulgi muid vasakparteisid. Eks Itaalia valimised saavad ka põnevad olema, samas on ilmne, et Itaalia vajab põhjalikku valimissüsteemi ümberkorraldamist. Teisest küljest võttes: analoogne porno on käinud juba Teise maailmasõjalõpust alates. Loodetavasti siiski Itaali parteid tugevnevad ja konsolideeruvad, et mingitki stabiilsust süsteemi tuua.

Ääremärkusena veel, et ilm oli soe, lilled õitsesid ning liiklus oli väga b närviline ja kaootiline. Igaljuhul tänavatel, mille laius oleks meil sobilik jalgrattasõiduks, sõitsid ka suured bussid, aga arvestades, et ei piki-, külg- ega muid vahesid eriti ei arvestata, pole see ka üllatav. Palju oli ka motorollereid, millega sellises linnas mugav liigelda. Linna suurim omapära, meiega võrreldes on aga see, et pidevalt liigud kangi all (sammaskäik, mis on kõnnitee kohal, nimelt maja esimene korrus jätab ruumi ka kõnniteele, teine seevastu toetub sammastele ja ulatub sõiduteeni) - taevast näha eriti pole, ent see-eest ka vihma korral katus olemas.

Vähem kui kahe nädala pärst kolmeks päevaks Londonisse, siis saab taas reisimuljetest kirjtada, vahepeal loodetavasti miskit asjalikumat.