pühapäev, 4. jaanuar 2009

2009

Alanud aasta esimeses postituses oleks vast paslik heita pilk tulevikku. 2009. aasta saab olema küllaltki huvitav - valimised Iraanis ja kogu selle riigiga seonduv temaatika, Obama esimene aasta presidendina ning USA edasine kurss, kohalikud ja europarlamendi valimised Eestis, arengud Venemaal majanduslanguse tingimusis ja Gruusia tulevik ning palju-palju muud saavad olema ilmselt selle aasta märksõnad tuhandete teiste hulgast. Siiski on läbivaid teemasid ilmselt üleilmne majanduskriis - tõsi, mitmed Aafrika riigid näitavad prognooside alusel kasvu ja ka Hiina majandus saab rääkida kasvu langusest - viimaste prognooside 7% selleks aastaks 11-12 protsendi asemel on ikkagi muljetavaldav. Küll aga on üks dilemma, millele praegu vastust pole, kuid millele mingil ajal mingi lahendus peab tulema. Kahtlen küll kas seoses selle kriisiga, ent ikkagi. Nimelt oleks maa (mõtlen planeeti tervikuna) tuleviku huvides vaja tarbimist drastiliselt vähendada - ressursid on piiratud, seda esiteks ja teiseks saastatus ja keskkonna halvenemine (eelkõige kliima osas) võivad olla ja osalt juba ongi väga tõsiste tagajärgedega. Samas, et majanduskriisist välja tulla, on vaja tarbimist tõsta ja seda ka püütakse teha erinevate motivaatoritega. Kriis väljus finantssektori piirest osalt ja paljuski just tarbimise kahanemise tõttu, samas pole tarbimise kahanemine sugugi sellises mahus, mida oleks vaja, et maa ressursside kasutamine saaks normaalsele tasemele (inimese ökoloogiline jalajälg on praegu suurem kui maa ressursid võimaldavad, kuid pikaajaliselt ei ole sama olukorra jätkumine võimalik). Ehk siis praeguse majandusmudeli puhul on valik - kas kasvav majandus ja keskkonnakatastroof või keskkonna säilimine majandusliku depressiooni tingimusis.
Äärmuslikud lahendused ei saa küll reeglina kunagi teoks, kuid tulevikuks midagi positiivset ka näha ei ole. Võitluses keskkond versus majandus jääb viimane ilmselt peale, st kasv mõne aja pärast taastub. Kuid samas pole olukord lootusetu - majanduse areng pakub võimalust ja kriis juhib tähelepanu vajadusele töötada välja uusi tehnoloogiaid, eriti energia tootmiseks, mis ei kasutaks taastumatut ressurssi. Areng toimub ju pidevalt. Kuid niikaua, kuni ei ole toimunud suurt läbimurret ning gaas ja nafta (mille hetkel anomaalselt madal hind ilmselt üsna peagi tõusama hakkab) on endiselt kütuse ja energia tootmisel määrava tähtsusega, võib oodata pingelisi aegu ning ressursikonfliktide sagenemist (mis omakorda võib viia autokraatlike riigi arvude kasvule nö kolmandas maailmas ehk demokraatia levik on löögi all), seda eriti tingimusis, kus maakera rahvastik jätkab kiiret kasvamist. Igaljuhul igav ei tohiks lähiajal hakata:). Ja olukord pole ka lootusetu, sest uusi tehnilisi lahendusi säästlikumaks energiatarbimiseks leiutatakse üsna sageli, küsimus on selles kas ja kui kiiresti õnnestub saavutada otsustav läbimurre, sest ka kliimamuutus ja selle tagajärjed ei pruugi pööratavad olla. Rohelistel ei maksaks kindlasti pikka kriisi loota, sest see paneb löögi alla ka teadustegevuse rahastamise, mis omakorda tähendab, et ka uute energiaallikate kasutuselevõtt võib jõuda kätte pigem hiljem kui varem, samas kui lootusetu olukord sunnib ka meeleheitlikumalt väljapääsu otsima... Igatahes kriis pakub võimalust järele mõtlemiseks ja vajadusel kursi muutmiseks.

Kommentaare ei ole: