Seose ühe ajajärgu lõppemisega, oleks paslik teha kokkuvõtte George W Bushi (GWB) tegevusest USA presidendina.
Holger Mölderi (ja ilmselt mitmegi teise) arvates on GWB ilmselt USA ajaloo nõrgimaid ja kehvemaid presidente, et mitte öelda selle tabeli tipus. Esmapilgul võib ju nii oletada – USA maine on põhjas, liitlassuhted Euroopaga pingelised, Venemaa ja Hiina on tugevnenud ja vähemasti näiliselt on jõudu kogunud ka islamifundamentalism. Kuigi viimase jätkusuutlikkuses ma väga kindel ei oleks. Ohtlik on ka ebamäärase suhtumise teke inimõigustesse ja vabadustesse – ühest küljest küll seda püütakse levitada, teisest küljest eksisteerib amorfne Guantanomo vangilaager, kus mitmeid kahtlusaluseid juba aastaid ilma süüdistust esitamata kinni peetud on.
Märgusõnaks GWB puhul jääb ilmselt siiski sõda terrorismiga. Võitu saavutatud ei ole ja ma pole kindel, kas sellises vormis see võimalik ongi. Kuid kindlasti rakendatakse ka mitmeid meetmeid, millest me teadlikud pole. Siiski vägivalla süvenemine võib pikas perspektiivis islamiäärmuslastele kätte maksta – pidev terrori süvenemine (millega kaasneb terrori ohvrite ringi ja ka profiili laienemine, näiteks ka mõõdukate islamistide reeturiteks pidamine jne) võib lihtsalt kohaliku rahva enamusele niivõrd vastuvõetamatuks muutuda, et seda enam ei taluta, mis aga kaotab ka terroristide baasi. Teisalt tööpuudus, vaesus ja kõik muu ei kao ju otseselt kuhugi ja tulemus võib olla ka vastupidine – islamiäärmuslastes nähakse ainsat jõudu, kes mingigi korra suudaks tagada, isegi kui see kord paljudele kõige meeldivam ei tunduks. Ilmselt lootis Bushi tiim esimese variandi rakendumist, praktikas aga ei pruugi nii juhtuda ja tõenäolisem on pigem viimane variant. Aga kui suhted USA ja moslemimaailma vahel paranevad ja islamiriikide sotsiaalsed probleemid lahenevad ei leia teokraatia ilmselt laialdast toetust. Kui USA poleks Iraani nii palju verbaalselt töödelnud, oleks sealsel režiimil kahtlemata raskem toetust mobiliseerida, seda enam, et liberaalne opositsioon oli aastatuhande vahetusel päris tugev. Iraani probleem igaljuhul Bushi ajal süvenes. Ja Põhja-Korea teema ei liikunud ka sisuliselt kuhugi (Hiina naabruse tõttu ongi selles ilmselt raske edasiminekut loota, kui Hiina oma positsiooni ei muuda).
Siseriiklikult ei tule GWB saavutustest otseselt miskit meelde, peale maksukärbete ja riigiabi hiigelpaketi majanduskriisi tekkides, viimasega osaliselt oma ideoloogiast taganeti. Eks selle päästekava põhjendatust ja vigu ilmselt tulevikus analüüsitakse, kuid probleem on pigem alguse saanud kõikvõimalike kahtlaste finantsinstrumentide (eelkõige tulevikutehingud jms) vohamisest. Praegu ma pole päris kindel, kas käik oli õige, samas saanaru, et alternatiivid olid hirmutavad. Välispoliitika ongi kahtlemata USAst rääkides esmane, nagu näha, mõjutavad seda suures ulatuses ka sisepoliitilised otsused – USA on lihtsalt niivõrd oluline.
Bushi teine ametiaeg oli kindlasti nõrgem kui esimene. Ja seda ilmselt neokonservatiivide positsiooni nõrgenemise tõttu, mis ei lubanud neil oma kavu täies ulatuses realiseerida, kompromiss aga ei pruugi olla üldse hea – on olukordi, kus üks või teine variant puhtalt on parem kui kahe segu. Igaljuhul väärivad meenutamist Donald Rumsfeld, Paul Wolfowitz ja Karl Rove – kahjuks oli nende meeste mõju teisel ametiajal selgelt marginaalsem ja võimu võtsid “mõõdukamad” (loe: keskpärasemad). Dick Cheney jäi muidugi lõpuni asepresidendiks, aga ikkagi.
Holger Mölderi (ja ilmselt mitmegi teise) arvates on GWB ilmselt USA ajaloo nõrgimaid ja kehvemaid presidente, et mitte öelda selle tabeli tipus. Esmapilgul võib ju nii oletada – USA maine on põhjas, liitlassuhted Euroopaga pingelised, Venemaa ja Hiina on tugevnenud ja vähemasti näiliselt on jõudu kogunud ka islamifundamentalism. Kuigi viimase jätkusuutlikkuses ma väga kindel ei oleks. Ohtlik on ka ebamäärase suhtumise teke inimõigustesse ja vabadustesse – ühest küljest küll seda püütakse levitada, teisest küljest eksisteerib amorfne Guantanomo vangilaager, kus mitmeid kahtlusaluseid juba aastaid ilma süüdistust esitamata kinni peetud on.
Märgusõnaks GWB puhul jääb ilmselt siiski sõda terrorismiga. Võitu saavutatud ei ole ja ma pole kindel, kas sellises vormis see võimalik ongi. Kuid kindlasti rakendatakse ka mitmeid meetmeid, millest me teadlikud pole. Siiski vägivalla süvenemine võib pikas perspektiivis islamiäärmuslastele kätte maksta – pidev terrori süvenemine (millega kaasneb terrori ohvrite ringi ja ka profiili laienemine, näiteks ka mõõdukate islamistide reeturiteks pidamine jne) võib lihtsalt kohaliku rahva enamusele niivõrd vastuvõetamatuks muutuda, et seda enam ei taluta, mis aga kaotab ka terroristide baasi. Teisalt tööpuudus, vaesus ja kõik muu ei kao ju otseselt kuhugi ja tulemus võib olla ka vastupidine – islamiäärmuslastes nähakse ainsat jõudu, kes mingigi korra suudaks tagada, isegi kui see kord paljudele kõige meeldivam ei tunduks. Ilmselt lootis Bushi tiim esimese variandi rakendumist, praktikas aga ei pruugi nii juhtuda ja tõenäolisem on pigem viimane variant. Aga kui suhted USA ja moslemimaailma vahel paranevad ja islamiriikide sotsiaalsed probleemid lahenevad ei leia teokraatia ilmselt laialdast toetust. Kui USA poleks Iraani nii palju verbaalselt töödelnud, oleks sealsel režiimil kahtlemata raskem toetust mobiliseerida, seda enam, et liberaalne opositsioon oli aastatuhande vahetusel päris tugev. Iraani probleem igaljuhul Bushi ajal süvenes. Ja Põhja-Korea teema ei liikunud ka sisuliselt kuhugi (Hiina naabruse tõttu ongi selles ilmselt raske edasiminekut loota, kui Hiina oma positsiooni ei muuda).
Siseriiklikult ei tule GWB saavutustest otseselt miskit meelde, peale maksukärbete ja riigiabi hiigelpaketi majanduskriisi tekkides, viimasega osaliselt oma ideoloogiast taganeti. Eks selle päästekava põhjendatust ja vigu ilmselt tulevikus analüüsitakse, kuid probleem on pigem alguse saanud kõikvõimalike kahtlaste finantsinstrumentide (eelkõige tulevikutehingud jms) vohamisest. Praegu ma pole päris kindel, kas käik oli õige, samas saanaru, et alternatiivid olid hirmutavad. Välispoliitika ongi kahtlemata USAst rääkides esmane, nagu näha, mõjutavad seda suures ulatuses ka sisepoliitilised otsused – USA on lihtsalt niivõrd oluline.
Bushi teine ametiaeg oli kindlasti nõrgem kui esimene. Ja seda ilmselt neokonservatiivide positsiooni nõrgenemise tõttu, mis ei lubanud neil oma kavu täies ulatuses realiseerida, kompromiss aga ei pruugi olla üldse hea – on olukordi, kus üks või teine variant puhtalt on parem kui kahe segu. Igaljuhul väärivad meenutamist Donald Rumsfeld, Paul Wolfowitz ja Karl Rove – kahjuks oli nende meeste mõju teisel ametiajal selgelt marginaalsem ja võimu võtsid “mõõdukamad” (loe: keskpärasemad). Dick Cheney jäi muidugi lõpuni asepresidendiks, aga ikkagi.
Olen veendunud, et Bush ajaloo silmis ajapikku oma positsiooni parandab. Aga see sõltub ka paljuski sellest mis juhtub näiteks edaspidi Afganistani ja Iraagiga – kui tekib toimiv demokraatia ja neist saavad korralikud riigid, muutub ka suhtumine Bushi algatustesse. Samas annab hoolimata tulemustest Bushi tehtu väga suure materjalihulga analüüsimiseks ja järelduste tegemiseks. Ütleksin, et tegu on põhjapaneva kogemusega, millest õppides on võimalik USA ja muu maailma suhtlust oluliselt tõhusamaks ja eesmärke täitvamaks muuta. Mõtlen siinkohal loomulikult USA eesmärke eelkõige.
Eraldi väärib märkimist Kosovo, mille tekkes GWB rolli samuti ei saa alahinnata. Sisuliselt loodi teine Albaania, mis annab edaspidi alust mitmete rahvaste ja paraku ka vähemusrahvuste (millel riik juba olemas on, nagu Kosovo puhul Albaania) iseseisvumiseks. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juba tekkisidki. Igatahes rahva enesemääramisõigus printsiip on pääsenud domineerima territoriaalse terviklikkuse ees, mille puhul väikerahvad võivad rõõmustada. Olukord Iraagis on loonud ka soodsa võimaluse Kurdistani tekkeks, mis ma loodan siiralt ka teoks saab. Rumsfeldi pärast lahkumist öeldud mõte Iraak kolmeks jagada on igati arukas kuid kahjuks jäi see vähese tähelepanuga mõtteks.
Inimõiguste ja vabaduse nimel oleks siiski võinud retoorikast veelgi kaugemale jõuda. Hiina on küll tugev, ilmselt USA järel mõjukuselt teine riik maailmas, kuid siiski Myanmari ja eriti Tiibeti probleemidele oleks võinud tähelepanu juhtida. Dalai-laamaga GWB siiski kohtus ja selle eest väärib tema põhimõttekindlus kindlasti austust.
Eesti suhtes jääb GWB ametiaega NATOga liitumine, milles Bushi rolli ei saa kindlasti alahinnata. Selles mõttes Eesti julgeolek paranes. Kuigi Iraagi ja Afganistani sõda nõuab väga palju ressurssi, sh tähelepanu ning seetõttu jäi ka Venemaa tegevus mõnigi kord vajaliku tähelepanuta, enne kui liiga hilja (Gruusia juhtum). Lisaks oli Bush esimene ametisolev USA president, kes Eestit külastas (käisin ka ise tema tulekut vaatamas) ning lõpuks jõudis tema ajal kehtima hakata ka viisavabadus USA-ga. Samas USA tähelepanu nihkumine Iraagile ja Afganistanile (lisaks traditsiooniliselt Lähis-Ida probleemid) kindlasti Eesti huvides ei ole.
GWB presidentuur jääb vastuoluliseks – kuigi hetkel domineerib avalikkuses negatiivne, olen kindel, et aja jooksul GWB kuvand paraneb. Viimastel ametisoleku päevadel moodustati GWB juhtimisel maailma suurim merekatseala, samuti on üht-teist positiivset keskkonnakaitsest välja tuua tema Texase kuberneri ajast. Seega ei jää hoolimata Kyotost ja kõigest muust GWB ajalukku siiski ka täiesti keskkonnavaenuliku presidendina. Kahju, et rohkem ei tehtud ega saavutatud, kuid samas ei saa öelda, et kõik oleks halvasti tehtud – see oleks ilmselgelt kaasaminek vasakpoolse pseudointellektuaalse “kriitikaga”, mitte aga Bushi-ajastu objektiivse käsitlusega. Minu jaoks jääb GWB puhul ikkagi positiivne negatiivse üle domineerima, kuigi kahjuks mitte sellises ulatuses nagu oleks oodanud ja tahtnud.
Postitused
