Jah, härra minister

Sarjast pole ma ühtki osa näinud, aga raamat oli suurepärane. Parim huumor pärineb ikka reaalelust (kuigi raamat on fiktsioon) ja raamatut võibki käsitleda stereotüüpide hüperreaalsusena. Ehk sellena, kus paljuski tegeliku elu käitumismustreid võimentatakse (Eestis on väga edukalt seda võtet kasutanud Andrus Kivirähk). Ehk siis mõttemallide võimendus kuni absurdini. Inglased oskavad seda hästi. Samas on raamat ka väga õpetlik lugemismaterjal, adumaks nö standartseid ametniku ja poliitiku mõtteid oma rollis. Ehk siis rollide karakteriseeringut. Geniaalsed näited riigi parimast haiglast, sellest, miks igati mõistlik otsus hea ei ole, erinevatest võtetest kuidas manipuleerida poliitikute, meedia ja kõige muuga ning kuidas varjatult end sõbralikus islamiriigis täis juua, on vaid murdosa arvukatest meeldejäävatest ning õpetlikest lugudest. Poliitikutele võiks see kohustuslik kirjandus olla :). Igaljuhul soovitan kõigile seda lugeda ja ise ilmselt lähitulevikus võtan ette "Jah, härra peaminister" lugemise. Pikemalt pole mõtet kirjutada, raamat räägib enda eest.