Vennaskond 24

24. oktoobril toimus siis Kultuurikatlas Vennaskonna 24. sünnipäeva kontsert. Miskit pole öelda, Vennaskond on ikka sama tegija nagu ennegi, Flower of Romance sammuti. Lisaks kahele eelmainitule, oli kolm suht mõttetut bändi, kellest 2 täitsa kuulatavad. Rahvast oli väikese koha kohta väga palju ja seetõttu õhustik väga OK. Helikvaliteet oli pungilikult jube, häält polnud kohati üldse kuulda, aga see on väike miinus asja juures. Muidu fiiling ok. Järgmine aasta siis juubel.

Liberalism

Ludwig von Mises (1881-1973) on sellenimelise raamatu kirjutanud. Väidetavalt tegu ühe liberalismi klassikuga ja just see raamat peaks olema liberalismidoktriini kaasaegne sõnastus, mis küll pärineb aastast 1927. Nii tuntud kui John Stuart Mill, Jeremy Bentham, Friedrich von Hayek, Milton Friedman ja mõningad teised Mises muidugi pole, aga siiski liberalismi ning poliitilise filosoofia seisukohalt on tegu olulise mõtlejaga. Tõsi, tema raamatu "Liberalism" kohta olid mul pisut kõrgemad ootused. Mitte, et raamat halb oleks. Seda kindlasti mitte - liberalismi põhiväärtustest saab ülevaate, ent siiski, kuidagi pealiskaudselt ja kohati jääb argumentatsioon poolele teele pidama. Kuid tegu on siiski klassikaga ja juba seepärast väärib teos lugemist, kuigi kohati kaldub autor äärmusesse (muutub pisut veidrikuks), mistõttu kannatab tõsiseltvõetavus. Ka ei maini ta kriitikat seisukohtadele, mis juba argumentatsioonist tulenevalt aimduvad. Muidugi, ei saa unustada, et aasta oli 1927. Aga kes Liberalismist huvitatud võib raamatu käsile siiski võtta, kuid liberaalsest majanduspoliitikast (majandusvabadus on liberalismil kesksel kohal koos individuaalse vabadusega, muidugi kui jutt käib klassikalisest liberalismist, liberalism elujõulise ideoloogiana omab ka subideoloogiaid, mis on edasi ja kõrvale arendatud) saab kahtlemata olilisemalt tugevama elamuse ja ka selgema ja loogilisemate argumentidega Milton Friedmani teost "Kapitalism ja vabadus" lugedes. Tõsi, Milton on juba neoliberaal kui täpne olla, aga eks ajad muutuvad ja seisukohtade aktuaalsus samuti, seega neoliberalism on kahtlemata ajakohasem, samas ei vanane ka klassikalise liberalismi põhiseisukohad, nagu ka Misese raamat on tänaselgi päeval aktuaalne.

Grönholmi meetod

Sellist nime kandis siis Draamateatri etendus mida vaatamas käisin. Oli päris huvitav ja ootamatute sisukäikudega etendus. Kuigi ka see variant, mis lõpuks tõeks osutus käis peast läbi, ei pidanud seda eriti tõenäoliseks. Etendus ise siis töölevõtu grupiintervjuust, mille raames tekivad mitmed huvitavad ja üllatavad olukorrad. Et eriti kõigile psühholoogiahuvilistele ilmselt väga intrigeeriv lugu, aga ka muidu oli igati OK. KUMU auditoorium oli iseenesest väga hea koht teatri tegemiseks, pisut üllatav isegi. NO99 saalist jättis igatahes etema mulje.

Admiral

Vene kino on tegemas võidukäiku. Viimaste aastate mitmed väga head filmid on olnud igal juhul üllatus. Kui varasemalt sai Vene filmide suhtes ülalt alla vaadata, siis praegu seda päris nii öelda ei saa. 1812 oli väga hea ja ka vast kinodesse jõudnud Admiral on hea näide suurepärasest filmist. Admirali sisu on tegelikult klišeelikult lihtne armastuslugu, taustaks Vene kodusõda ja sellele eelnenud sündmused. Ja keskseks kujuks siis admiral Koltšak. Eelarve poolest üsna mahukas, vähemasti kui lahingstseene arvestada. Ja lihtsast sisust hoolimata väga mõjuv film.

Kuna Koltšakki on filmis kujutatud positiivses valguses (tegu oli Vene valgete ülemjuhatajaga), viitab film ka uute kangelaste tekitamise kavatsusele minevikust. Stalin on küll praegu suur kangelane venelaste jaoks, ent kommunistlik ideoloogia siiski väga hästi ei sobi Vene riigi praeguse valitseva ideoloogiaga. Kuigi loogika pole kunagi venelaste tugevaim külg olnud (nii on ka Peterburi kommunistid esitasid Vene õigeusukirikule palve Stalin pühakuks kuulutada, kuigi kommunistid peaks ideeliselt ateistid olema ja Stalinit ei saa ka kindlasti pidada mingiski võtmes usu soosijaks), otsib siiski suurvene ideoloogia punastele kangelastele alternatiivseid kangelasi. Ja Koltšak sobib sellesse rolli hoolimata kaotusest kodusõjas üsna hästi. Filmi heroiseeritust arvestades ja seda, et punaseid kujutati üsna negatiivses võtmes (kuigi ka punaarmeelasi näidati filmis Koltšakki lugupidavalt suhtumas, mis viimase kangelaslikkust veelgi rõhutas), on igal juhul tegu põnevate allhoovustega Vene kinokunstis. Sest mõte, et lihtsalt tehakse ajaloolisi suurfilme, ilma poliitilise tasandi kaalutluseta (arvestades ka riigi rahastamist) on suht naiivne.

Eesti jalgpall

Nagu näitas mäng Türgiga (kohati ka HIspaaniaga), on Eesti võimeline maailma tippudega mängima. Üldse tippudele on kaotused olnud kohati väiksemad kui keskmikele ja mäng kindlasti parem. Nii Itaalia, Hispaania, Venemaa, Hollandi kui viimati Türgi vastu. Suured kaotused aga on tulnud Bosnialt, Leedult, Šveitsilt... Eelnev lubab oletada, et meestel on motivatsiooniga kohati tõsiseid probleeme, kuid tugeva vastase puhul suudetakse end kokku võtta. Seega motivatsioon vajab üldist tõstmist.

Teine väga nõrk külg on realiseerimine - Eesti pole nii tugev, et tekkivad vähesed võimalused kasutamata jätta. Paraku jääb lõpp ehk värav tihtilugu puudu. Samas tehniliselt ollakse kohati täitsa heal tasemel. Vastlõppenud mäng Türgiga sobib jällegi heaks näiteks. Staqndardolukorrad tuleks ka tunduvalt paremini ära kasutada - ei mäletagi, millal Eesti näiteks nurgalöögi järgsest olukorrast viimati värava sai. Ja vastupidavust tuleks ka kasvatada, et mitte poolaja lõppe käest lasta ja terve mäng kesta. Need neli - realiseerimine, standardolukorrad, motivatsioon ja vastupidavus - tuleks korda saada, siis on lootust tõusta igati arvestatavaks vastaseks igaühele. Kaitse peaks muidugi ka õlitatumalt töötama, aga see on kokkumängu küsimus.

Kuid üldjoontes pole paha, kuigi positsioon FIFA edetabelis ajaloo madalaim, on siiski vara Eesti jalgpalli maha kanda.

Tubakavaba Eesti

Loobu suitsetamisest juba täna!

http://tubakavaba.com/

Maailmamajanduse finantskriisi tekkemehhanismid

Mõne sõnaga maailmamajanduse, ehk täpsemini USA finantskriisi tekkeloogikast ja mõjust maailmale sh Eestile. Alustades viimasest, siis kogu maailma finantsmajandus on sisuliselt tervik, st piirideta. Ei ole Eesti, Saksa, Ungari jne finantsmajandust. Tegu on tihedalt läbipõimunud rahvusvahelise süsteemiga.

Kuidas kriis tekkib ja mis on selle olemus? Kriis tekkib siis kui rahavoogude kasv pidurdub ja pöördub langusesse. USA puhul oli esimene suur investeerimispank, mis raskustesse sattus Lehmann Brothers ja kinnisvarasektori laenuandjaid olid juba varem tabanud raskused, mis sisuliselt viisid riigistamiseni. Kuna kasv oli kiire ja tegu on nagu öeldud rahvusvahelise äriga, siis kadus aegamisi kontroll – igaüks teadis küll ise kellele ollakse võlgu ja kes on võlglased, aga võlglaste võlglaste võlglasteni pilk enam ei ulatunud. Majanduse jahtumine tõi kaasa aktsiahindade languse ja seeläbi oli mõju finantssektorile ja investeerimispankadele väga otsene ja tugev. Ühe panga pankrott (meeldetuletuseks: finantsvahendus on globaalselt kontsentreerunud ja ühe pankroti mõju, arvestades summasid, on hiiglaslik) aga paneb raskesse olukorda teised turuosalised ja nii läheb lumepall veerema, võimendudes iga sündmusega veelgi (negatiivne spiraal ehk langustsükkel). Kuna kasumi maksimeerimiseks majanduskasvu tingimustes on mõistlik võimalikult palju raha turule paisata, siis ei ole ka pankadel üleliigseid reserve reeglina (väljaarvatud seadustega nõutav määr). Ja arvestatud on oletuslike tulude taseme jätkuga, ehk ootamatud mittelaekumised (partneri pankrott, klientide raha väljatõmbamine pangast/ettevõttest, mis aktsiahinnad langusesse viib jne) põhjustavad tõsiseid probleeme. Languse tingimusis aga hakkavad kliendid pigem raha välja võtma kui süsteemi sisse panema ning selline käitumine võimendab raskusi veelgi.

Kõige tõhusam on kriisi mõju leevendada võimalikult varases staadiumis – see on aga ka väga raske, kuna langusfaas algab kasvu lõppedes ja pigem algul loodetakse kasvu jätkumisele/taastumisele. Praeguse finantskriisi mõjud ei jää kindlasti piirduma ainult finantssektoriga, vaid omavad mõju ka kõigile teistele majandussektoritele. Mis võib halvemal juhul kui turge (st investoreid) tabab paanika ja kirg müüa, et suuremat kahjumit vältida, lõppeda tõsise pankrotilainega, mis omakorda kasvatab tööpuudust, mis omakorda vähendab tarbimist, mis omakorda süvendab kriisi veelgi. Majandus ongi erinevate väga loogiliste, ent paraku kohati raskestiaimatavate ahelreaktsioonide süsteem. Tugevalt mõjutatud psühholoogiast – kui tekib arvamus, et kasumid vähenevad, asutakse müüma, mis viibki kasumi languseni. Ja vajadus kahjumit minimeerida suurendab müügisurvet veelgi. Külma närviga investori vara väärtus kahaneb ju ka ja piiramatut ooteaega, et väärtpaberihinnad tõusule pöörduvad kellelgi reeglina ei ole (muud kohustused). Selles mõttes on paanikaga kaasaminek indiviidi tasandil suht ratsionaalne, paraku.

Rääkides USA päästeplaanist – riiklik nn rämpslaenude kokkuostmine tekib kahetise tunde. Ühest küljest kes riskib ja kaotab peaks ka ise vastutama, mitte aga maksumaksja raha ei peaks olema see, mis päeva päästab. Põhimõttel, et kasum ettevõtjale, kahjum kõigile. Teisalt aga kui eelmainitud lumepall kiiresti veerema hakkab, võivad tagajärjed olla ettearvamatud ja tõsine kriis tekkida. Viimane variant koos finantside kaotusega, tööpuuduse drastilise tõusuga jne võib aga sellele samale keskmisele maksumaksjale ka rahaliselt palju kallimaks minna kui riiklik sekkumine (USA puhul siis 700 miljardi dollariline). Et on millele mõelda. Kuigi ma ise pooldan riigi minimaalset sekkumist majandusse, on vast ülemaailmse depressiooni ärahoidmiseks mõistlik, et USA sekkub. Eestile on see kindlasti kasulik. Paraku, kui kriisi ei tule, ei saa me ka teada, kui palju abinõust oli abi – võimalik, et oleks ka ilma selleta hästi läinud, samas kui kriis tuleb, siis võimalik, et palju hullem oleks kriis olnud siiski ilma sekkumata. Globaalsed rahavood on nii suured ja hoomamatud, et ennustamine on muutunud äärmiselt raskeks. See osalt ongi majandusteaduse võlu – 100% kindlust pole kunagi, tundmatuid faktoreid on meeletu hulk, aga samas mõjutab majandus kõigi inimeste igapäevast elu.

Head mõtlemist!

Sammas kerkib

Täna siis peaks samba betoonkarkass valmis saama ja üle antama. Et üks sümboolne võit taas "sambalahingus" saavutatud, mis viib lähemale samba lõplikule kerkimisele. Üle jääb veel samba karkassiosa (17m, kuigi oleks võinud olla kõrgem, aga see selleks) klaasblokkidega katmine, risti valmistamine ja paigaldus (ka risti teraskarkass on valmis ja töö peaks toimuma juba klaasiga) ning ümbruse väljaehitamine koos valgustusega, mis aga on juba viimistlusteema. Kahju küll, et sel aastal avamiseni ei jõuta, ent samba kerkimine on iseenesest oluline võit, kuigi mitte nii kiire kui algselt loodetud - võit eelkõige riigi väärikuse ja Vabadussõja võidu (ilma selleta poleks praegune Eesti mõeldav) väärika meenutuse, kui ka psühholoogilise ruumi kujundamise mõttes.