Töö kirjastuses ei luba paraku ka keeleküsimustes külmaks jääda. Emakeelepäevaga seoses on kuulda olnud mõningast diskussiooni keele tuleviku osas, mis iseenesest on väga eluterve, pidades silmas eesti keele olulisust eesti kultuuri kontekstis ja viimase ainulaadsust üldisemas plaanis.
Kõigepealt mõneti pentsik teema sina ja teie vormide üle. Leian, et mida rohkem sina vormi ühiskond kasutab, seda suurem on sidusus ja väiksem võimudistans indiviidide vahel. Ja mõistlik oleks sina-vormi ka rohkem kasutada, eelkõige alates haridusasutustest, kus ju kõik alguse saab. On selge, et inimeste omavahelist suhtlust on raske administratiivsete meetmetega muuta, seega pole mõtet mingit "revolutsiooni korraldada", kuid näiteks ametijuhendi vastavasisuline täiendus põhikooliõpetajatele oleks igati omal kohal. Loomulikult oli ootuspärane ka stagnantide ja etiketivärdjate vastulöök, kuid väited, et teie kasutamine näitab viisakust, on lugupidamisavaldus, aitab vestluspartneritel end paremini positsioneerida, on ilus traditsioon jms on lähemal vaatlemisel siiski kõik üsna nõrgad. Et, halllooooo, me ei ela keskaegses seisuseühiskonnas, kus ka oli palju kauneid kombeid, vaid ikkagi 21. sajandil, kus võtmesõnadeks, mobiilsus, kiire ja tõhus suhtlus, seejuures ilma formaalsusteta, teamwork, vähenenud ruum (sh psühholoogiline) ja kõik muu taoline, mida selgelt hierarhiline keelekasutus ja seeläbi positsiooni fikseerimine kuidagi ei soodusta.
Teine kandev teema diskussioonis on lühidalt öelduna keele avatuse versus suletuse küsimus. Algusest alustades, siis keel on rääkimiseks. Mitte keelefriikidele eksperimenteerimiseks ja reeglite kehtestamiseks lihtsalt reeglite pärast. Avatud maailmas on ka keel avatud välismõjudele. Keele kujunemine on pikk protsess ja mõjud olid levinud vastastikku isegi siis, kui keeled üksteisega hoopis vähem kokku puutusid kui praegu. Kaugemas minevikus polnud ka mingeid instituute, kes keelt oleks kujundanud ja normeerinud ning pidevalt halva keelekasutuse pärast virisenud. Muidugi polnud ka meediat siis selle tänapäevases tähenduses ja seega ühtlustav-nivelleeriv institutsioon puudus, mistõttu oli ka võimalik äärmiselt paljude murrete vohamine, kuna ka vahemaad olid suured. Tänapäeva meedia seevastu toodab paljuski slängi, mis kivistunud keeleteadlastes mõnusa infarktieelse seisundi esile kutsub. Nemad ilmselt ei ole aru saanud, et välismõjudest isoleeritud keel on surnud keel (võib-olla oleks mõned keeleteadlased pidanud väljundi leidma ajaloos?) ja kunstlikult sumbunud tiigi tekitamise püüd on esiteks viljatu (see ei õnnestu niikuinii) ja kui olekski edukas, siis tagajärjed poleks just meeldivad. Eesti keele kujunemisest on väga hariv ja kasulik lugeda Andrei Hvostovi meistriteost "Mõtteline Eesti". Soovitan seda igaühele lugeda ka üldise silmaringi laiendamiseks. Eesti keele algupäraste sõnade loetelu saab üsna kasin. Kuna elu mutub, peab ka keel muutuma. Selles mõttes on ka loomulik, et mõisted nagu hängima ja tsillima ei ole mitte jube võõrrisustus eesti keeles, vaid igati loomulik areng, kuna mõisted, mida nimetatud sõnad tähistavad on samuti tekkinud Eesti kontekstis hiljuti. Nõukogude ajal ju hängimiset polnud, siis oli analoogse nähtuse kontekst hoopis miskit muud. Kuidas siis hängimist eestikeelse sõnaga täpselt, korrektselt ja õigesti tabada? Seega endassetõmbumine on rumal.
Samas on muidugi igati tervitatav, kui ametlikud institutsioonid ja ülikoolid (Eestis vist küll ainsana EKI), keeleuuendusega tegelevad, iseküsimus, kuidas uuendused juurduvad. Ja ka liigne ja aktiivne uuendus ning reguleerimine võib vaid segadust tekitada. Ilmekaks näiteks on kohanimed, mis mind tõsiselt närvi ajavad. Geograafiahuvilisena on väga tobe iga nime õigekirja EKI andmebaasist kontrollida ja teiseks peaks ikka kõik kohanimed saama Eestis kehtivat tähestikku kasutades ära kirjutada. "Keeleekspertide" sellealane hüperaktiivsus on ainult parajalt segadust tootnud. Kuigi jah, ilus ju oleks kui Eesti oleks igas keeles Eesti ja Gruusia Sakharthvelo (საქართველო). Aga see selleks. Keelt saab ikkagi arendada vaikselt suunates ja vajalikke muutusi adopteerides, mitte revolutsiooni korras.
Kuigi ka liigsed laenud on pisut ohtlikud (samas muudab keele lihtsamaks, kui näiteks igas keeles mingi mõiste keeleliselt samastub, siis võib protsessi vaadelda ka Babüloonia-eelse situatsiooni taastamisena, kui piiblimütoloogiasse laskuda, või teisisõnu lähenemisega olukorrale "Üks maailm, üks keel", kui üht teist loosungit parafraseerida - iseenesest ju kommunikatsiooni lihtsuse mõttes ahvatlev), on ohtlikumad strukturaalsed muutused, millest ka Sutrop kirjutas. Ma küll vihkan etteantud kirjastruktuuri, kuid väga selgelt tajun ka ohtu, et liigne vabadus muudab laused lihtsalt sõnade reaks, mille tähendust on raske aduda. Samas kui selgus on tagatud, pole jäigaks formalismiks põhjust. Yoda (see tegelane on mu suur lemmik igas mõttes, seega riputasin lugupidamise märgiks ka tema pildi siia artikli juurde) kõneviis on mulle küll arusaadav ja ma leian, et on vale seda tingimata kirjatekstist välja vägistada, kui see peaks seal olema. Samas kui struktuur pöördumatult muundub, on oht kaotada väga olulist kultuurilist infot, sest iga keel kannab endas mõneti iidset kultuurikoodi, mille pöördumatu lukkuminek oluliselt vaesestaks maailma, ja mitte lihtsalt vaesestaks, see võib olla ohuks ka teatud mõtteparadigmade koodide kättesaamatuks muutumisele ehk teisisõnu me ei mõistaks enam teatud tegutsemis ja mõtlemisloogikaid, sest mõtlemine ju toimub läbi keele, nagu vähemasti praegu tundub üldaktsepteeritud seisukoht olevat.
Siia ka hunnik viiteid artiklitele, milllele tuginedes ka käesoleva kirjutise tegin ja mis kindlasti on ka hariv lugemine. Urmas Sutrop, Rein Raud ja Valdo Randpere siis autoriteks.
Postitused
