Muljeid HÕFFist

HÕFF 10. juubelihooaeg on selleks korraks läbi, aga aasta pärast on põhjust taas Haapsallu sõita. Mulle endale oli see järjekorras kolmas festivalikülastus ning igal aastal on omajagu pärle, mida võimendab festvaliõhustik. Tõsiselt hollywoodlikku õudust sellelt festivalilt ei leia, see olgu kohe ära öeldud, kui kellelgi selline eksiarvamus peaks olema – kui siis mõnes üksikus filmis.Õudusfilmi žanri kohatine teisenemine komöödiaks iseenesest ei ole sugugi tervitatav trend, kuigi tuleb tunnistada, et eri žanrite miksimine annab tavaliselt pigem hea tulemuse, aga no stiilipuhast ja samas üllatavat ja puhast hard-core horrorit tahaks ju ka :).

 

 

Eilne kuuest filmist koosnenud päev pakkus nii kinnitust, et Eesti õudusfilmimaastikul on tulevikulootust – hullemaks ikka ei saa kuna eriti miskit ju hetkel nagu polegi ning „Rauapuudus” oli kodumaistest filmidest tõeline üllatus (positiivses võtmes). Üheks positiivseks küljeks on ka see, et näeb filme sellistest toredatest riikidest nagu Vietnam ja Mehhiko. Viimase puhul oli tõeline maiuspala kaheksast lühifilmist koosnev „Barbaarne Mehhiko” - minu suureks rõõmuks oli kasutatud ka mütoloogilist materjali ning tulemuseks igati köitvad minilood. „Wyrmwood – Surnute tee” tõi uudse vaatenurga Austraaliast zombidele. Tõsiasi, et zompsterite hingeõhk on kasutatav kütusena, annab filmile ka mõnusa öko-alatooni. Hispaaniast tuli seekord üks päris huvitav krimilugu, millel küll õuduse või fantaasiaga vähe pistmist, ent mis sellegipoolest oli huvitav ja programiga haakuv. 

Kindlasti jäid piiratud ajaressursside tõttu ka mitmed pärlid vaatamata, aga ega kogu maailma filmitoodangut jõuagi ära vaadata :)

 

Tulemustest - mis siis toimus?

2 nädalat pärast valimisi on asjad piisavalt settinud, et teha mõningad kokkuvõtted ja järeldused. Tuleb tunnistada, et ühiskonnas oli muutuste ootus suurem kui tundus, mistõttu hoolimata vähetuntud nimedest (kellest mitmed ka Riigikokku said) pääsesid parlamenti nii EKRE kui Vabaerakond. Teine oluline järeldus on, et neil valimistel valiti eeskätt brändi ehk erakonda ja alles seejärel isikut. Mis iseenesest on positiivne ja küpse ühiskonna tunnus. Aga erakonniti lähemalt.

Reformierakond – hoolimata kolme koha kaotusest siiski valimiste selge võitja. Seega on väga suur hulk inimesi, kes muutusi ei soovi ja leiavad, et senine arengutee on olnud õige. Teiseks oli Reformil ka selgelt optimistlik ja positiivne kampaania, milles mängis olulist rolli meeskonnaefekt, ehk siis suudeti välja tuua olulised nimed, kes moodustasid terviku. Silvergate järelmõjud on ilmselt lõplikult ületatud – kuigi ühe peategelase Lillo häältehulk oli nii kaduvväike, et ei võimalda isegi üldnimekirja esikümnest kompensatsioonimandaadile pretendeerida, kogus Michal siiski hämmastaval hulgal hääli, palju ei jäänud isikumandaadist puudu. Samas Reformierakonna fraktsioon uuenes märkimisväärselt, mis kindlasti ei jäta avaldamata mõju ka tulevasele poliitikale.

Keskerakond – senistest parlamendiparteidest tegelikult ainus võitja, eelmisega võrreldes pluss 1 koht. See näitab, et erakonnal on endiselt lai kandepind. Vene vähemuse hulka silmas pidades on üsna stabiilne baas kindlustatud, samas vananev elanikkond ilmselt toob juurde ka eestlastest valijaid (pensionäre), vastasel korral peaks valijabaas hakkama kokku kuivama, aga seda ei toimunud. Ühtlsi näitab see, et on väga suur hulk inimesi, kelle jaoks kõik Keskerakonnaga seonduvad nö „moraalsed” aspektid on teisejärgulised.

Sotsid – hoolimata mitmest lisandunud kultuuritegelasest siiski selge tagasiminek eelmiste valimistega võrreldes, miinus 4 kohta. Sotside kaotuse taga on ilmselt sotsides alternatiivi nägeva valija liikumine uute tulijate taha, sest sotsid on erinevalt oma paari aasta tagusest reitingutipust praegu valitsuses ja kõrvale on selle ajaga võrreldes tekkinud arvestatavad alternatiivid. Samas tuleb tunnistada, et Kesk pakkus nad ka valimislubaduse mõttes üle – kui valida on miinimumpalgaks 800 või 1000, siis miks peaks sellest lubadusest lähtuv valima leppima vähema pakkumisega? Arvestades ka vasaktiiva suhteliselt hõredat konkurentsi ja Keski suht stabiilset valikaskonda, siis tuleb tõdeda, et vahepealse 4 aasta jookusul ei ole vasakpoolsete kandepind Eestis laienenud, pigem vähenenud.

IRL - valimiste suurim kaotaja -9 kohaga. Suurim viga oli ilmselt sihtrühma ja valimissõnumi haakumatus. Kui on valida, kas miinimumpalgaks 1000, 800 või 500 maksuvaba, mis järkjärgult 830 suureneb … ilmselgelt oli viimane neist kõige keerulisem ja kõige väiksem number. Madalapalgalised on siiski vast põhjusega madalapalgalised, mida peab neile sõnumi edastamiseks ka silmas pidada. Ka ei taga neile pikaajaliselt paremat sissetulekut mitte suurem maksuvabastus vaid parem palk, mis saaba aga tulla vaid oskuste kasvust (märksõnad õpe, ümberõpe, koolitus). Ja mittemadalapalgalisi see sõnum tegelikult ei huvitanud, hoolimata ühiskonna sidususe jm retoorikast. Muutuste soovijad ilmselt ei näinud IRLis ja ka SDEs piisavalt selgelt alternatiivi Reformile. See aga avas ukse Vabaerakonnale ja EKREle. IRLi väga kitsas teemapüstitus jättis varju muud olulised sõnumid. Saab muidugi olema huvitav, kas IRL koalitsiooniläbirääkimistel kaitseb oma põhilubadust, millele valimistel sisuliselt umbusaldust avaldati. Midagi peaks ju saama võiduna serveerida. Kampaania ei toonud ka piisavalt esile suurimat tugevust – IRLi pikka pinki ja meeskonda. Aunastel eraldi ei peatuks.

Vabaerakond – julgen ennustada, et 4 aasta pärast Riigikogus sellist kooslust enam ei näe. Parlamendi ja parlamendiväline erakond erinevad üksteisest põhimõtteliselt. Seega uues olukorras on Vabaerakond mõnuses kahvlis – kas loobuda oma pealubadusest vähendada riigi rahastamist erakondadele ja kaotada oma nägu ja keskne loosung või jääda selle juurde, võimule mitte pääseda (ilmselgelt sellist kärbet ei tehta) ja end aeglaselt masohistlikult tappa, kuna erakond vajaks enda väljaarendamiseks samuti seda raha mille vastu nad agaralt võitlevad. Riigireform on teema, kus on koostöökoht IRLiga, ent neilt on selle teema raames ka väga kummalisi mõtteid tulnud (Tallinna tükeldamine jms). Erakonna ühtsus pole samuti väga kindel, kuna tuumikidee on pehmelt öeldes vastuoluline, aga see võib tekkida/areneda.

EKRE – viimastel päevadel tegelevad aktiivselt märtrioreooli loomisega. Endised kolhoosiesimehed, hunnik surnud hingi, perekond Helmed ja Arnold Rüütel. Huvitav kooslus. Samas ma põhimõtteliselt ei nõustu EKRE pidamisega äärmuserakonnaks – lihtsalt teiste koondumine keskele on tugeva rahvusliku nišši vabaks jätnud (nende protektsionistlik majanduspoliitika siiski teeb nendega koalitsiooni teoorias keerukaks). Ja mõned ullikesed ei muuda suurt pilti – EKRE = Helmed, see on üsna kindel. Kooseluseaduse temaatika nende puhul töötas, ilmselt võib analoogsetel asjadel pikalt liugu lasta. Seega usun, et EKRE elulootus 4 aasta pärast on kõrgem kui Vabaerakonnal. Ja kui algselt opositsiooni jäädakse, eks siis vast populaarsuse kasvatamiseks koalitsiooni pääsemise nimel ka taltutakse.

Kokkuvõtvalt: kui lugeda reformi, IRLi, Vabaerakonda ja EKREt parempoolseteks, siis neil valimistel said parempoolsed taasiseseisvumise aegse ilmselt suurima parlamendienamuse. Ilmselt siiski järgmist nelja aastat ühe valitsusega välja ei vea, selleks on liiga palju alternatiivseid kombinatsioone ja mingi hetk ilmselt on Reformil mõistlik vahetada partnereid või siis kellelgi opositsiooni minna (ehkki Eesti puhul pole mudel, kus erakond opositsiooni kukub kunagi populaarsuse kiiret kasvu kaasa toonud, pigem vastupidi, sest Eesti valija üldjuhul luusereid ei armasta). Koalitsioonivõimalusi on õhus mitmeid, nelikliidu sünd tundub tõenäoline, ent kuna piisab ka kolmest, siis sugugi mitte kindel. Ministrikohti siiski vast piiramatult juurde ei tehta ja seega on jagatav ressurss üsna piiratud, mis tähendab, et mida vähem jagajaid, seda suuremad võimalused ülejäänutele. Igal juhul on praegu Eesti järgmise 4 aasta seisukohalt üsna olulised nädalad käes.

 

Keda valida?

Mõeldud-kirjutatud. Panen lühidalt kirja oma mõtted seoses kohe-kohe lõpusirgele jõudvate valimistega. Puht statistiliselt vaadatuna on valik keeruline – valida on väga paljude vahel (mõned küll miskipärast kurdavad vastupidist), minu ringkonnas konkreetselt 66 erinevat inimest. Valiku tegemisel on minu loogika olnud alati lihtne ja eeskätt kahest asjaolust lähtuv. Esiteks erakonna programm, mis laias vaates hõlmab nii seni tehtut kui plaane järgmiseks 4-ks või rohkemaks aastaks. Võib koondada ka nime alla maailmavaade või ideoloogia, millele programm ja ajalugu annavad konkreetsema näo. Teine pool on inimesed, ehk siis koondnimetus meeskond – need kes seda ideoloogiat kannavad ja plaanid ellu peavad viima. Seega üksikkandidaadid on minu jaoks a priori välistatud (igadel valimistel). Koostöövõime puudumine ja võimaliku „vaba radikaali” staatus valituks osutudes ei ole just väga ahvatlev perspektiiv. Tõsiseltvõetavaid erakondi on ootamatult lausa 6 (ehkki ma julgen ennustada, et valitav parlament jääb endiselt 4 erakonnaliseks). Seega erakondadest.
 

Reformierakond: Kaks sõna, mis seda erakonda paraku kindlasti ei iseloomusta on liberaalsus ja reformimeelsus. Meeskonnana kahtlematult tugev, ent pika valitsemisaja jooksul on kadunud visioon ja ambitsioonikuse latt on äärmiselt madalale lastud (kartus võtta riske ja teha ebapopulaarseid, ent vajalikke otsuseid?). Opositsioonis olek tuleks neile kahtlemata kasuks – vast leiavad taas üles oma liberaalse alge ja siis on nad sundseisus, tulemaks välja ka mõne ambitsioonikama mõttega. Ma ise jätaks nad ainuüksi haldusreformi torpedeerimise tõttu valimata. Samas ma ei usu, et Reformierakond oleks niivõrd võimuparteistunud, et teda tabaks kunagise Koonderakonna saatus – seega elavad nad ilmselt ka 4 aastat opositsiooni kenasti üle ja tulevad taas teotahtelisena ja selgete ideedega aastal 2019. Või no kui ei tule, siis on see pigem nende endi mure.

 

Sotsiaaldemokraadid: Nimi „Mõõdukad” oma mittemidagiütlevuses sobiks neile ilmselt jätkuvalt paremini :). Peale ettevõtlusele laastava 800 eurose miinimumpalga on sidusa programmi tuvastamine keerukas, samas on see ka positiivne selles võtmes, et tegu ei ole süstemaatilist vasakpoolset korda juurutada püüdva erakonnaga, mis praktikas jätab ruumi paindlikkuseks ja mõistlikeks poliitilisteks otsusteks. Meeskond on väga mitmepalgeline ning sümfooniat siit välja meelitada ei ole ilmselt lihtsaim ülesanne. Samas potentsiaali neil on ja ka reformivalmidust ilmselt. Ideoloogilistel põhjustel ma ise ei valiks neid muidugi kunagi.

IRL: Mitteerapooletuna olen veendunud, et tegu on parima meeskonnaga. Ka ideoloogilises võtmes (mida kinnitas ka valimiskompassi test) on IRLi programm suures plaanis mulle meelepäraseim. Usun, et ka Eestile parim. Tõsi, 100% ma kõigega nõus ei ole, samuti võiks see sisaldada oma mahukusele vaatamata mitmeid asju veel lisaks, aga see selleks.

Keskerakond: Kui veel mõned aastad tagasi oleks Keskerakond küll suurte tagasilöökidega puht ratsionaalsest huvist lähtuvalt suutnud Savisaare lahkumise üle elada, siis praegu ma selles nii kindel ei oleks. Eesti-Vene telg erakonna sees hakkab suht selgelt välja joonistuma. Seega pikas perspektiivis on tegu perspektiivitu erakonnaga. Samuti puudub neil ideoloogiline baas – kohati on nad tunduvalt vasakpoolsemad kui sotsid, samas püütakse end defineerida liberaalidana. Meeskonnana päris erakondade võrdluses samuti nõrgim, iseseisev mõtlemine ei ole just väga laialt levinud. Vene valijate osakaalu tõttu Keskerakonna elektoraadis on nad kahvlis – neile on vaja meeldida ja kindlustada hääled, mis aga muudab koostöö teite erakondadega pigem keerukaks. Vene faktorist ja Savisaare isikust pole mõtet pikemalt kirjutada, sellest teab ilmselt iga kirjaoskaja niigi. Tegutsemistahet neil ilmselt oleks kõvasti, ent see oleks pigem miinusmärgiga areng Eesti jaoks. Et nagu elevant portselanipoes või nii – kui mingit kõnekäändu üritada sisse pookida.

Vabaerakond: Kui nad ise ka teaks, mida tahaksid, oleks pilt nende osas juba tunduvalt positiivsem. Paraku on nende ideoloogia veel segasem kui sotsidel. Meeskond tugineb ka pigem üksikutele tippudele. Ja „uusi” tulijaid on nende ridades vähemalt tuntumatest nimedest nii umbes-täpselt vast paar inimest. Seega kui sildistada, siis võib Vabaerakonna võtta kokku koondnimetuse alla „Pettunud”. Kuigi inimeste osas ma ei oleks siiski väga kriitiline – nimekirjas leidub mitmeid väga tugevaid tegijaid. Kuid meeskonnatöö tulemuslikkus on kogemuste puudumise tõttu veel küsimärk. Künnise ületamine on neile just tuntud nimede puuduse tõttu keeruline. Samas brändi mõttes on nad õnnestunud – kuvand on positiivne.

EKRE: Poliitilise mäluga valijana välistab EKRE minu jaoks otsene seos Rahvaliiduga (kolhoosiesimeeste ja Reiljani partei). Kuigi viimasest on minu aru saamist mööda erakonnas vaid hulk surnud hingi ja Arnold Rüütel (minu kui valija jaoks samuti miinusmärgiga). Oleks Helmed alustanud nullist, oleks tulemus minu jaoks hoopis teine – kuigi pilt oleks suures plaanis tõenäoliselt sama. EKRE pluss on üsna selge, ent samas kohati vastuoluline ideoloogia ja programm. Konservatiivsus kõlab kõrvupaitavalt, ent nende protektsionistlik majanduspoliitika on mulle sobimatu ja Eestile taandareng. Taas on tegu erakonnaga, mis reitingule vaatamata ilmselt künnist ei ületa, kuna pole piisavalt tuntud nimesid.

 

Mis edasi? Esimese märtsi hilisõhtuks on tulemused selgunud. 101 piires arvutada oskav indiviid saab juba võimalikke koalitsioone klapitama hakata.